Pooleteise aasta eest, päeval, kui meie kooli endine raamatukogu juhataja Urve Aedma oli otsuse teinud edaspidise aja endale ja perele pühendada, olime kõik totaalses masenduses. Urve oli suutnud luua oma väikese piiritletud piirideta filigraanselt toimiva maailma, kus reeglid olid paigas ja järgitavad igaühe poolt, kes oma nina sinna pistis. Me nagunii ei saanud aru, kuidas ta seda tegi, veelgi rohkem ei saanud me aru, kuidas siis edasi, kui see maailm juhendajata jääb. 

Järgneva pooleteise aasta jooksul aga oleme aru saanud, et pabistasime ilmaaegu – meie kooli raamatukogu on taas kord saanud endale õige perenaise – Tiina toimetab seal nii, et vahel jääb suu lahti, kui kiiresti ja palju on inimene suuteline meelde jätma, õppima, häälestuma olematu ajavaruga. Tulid poole kooliaasta pealt – hakka tegutsema!

Täna Tiina sünnipäevalugu kokku pannes „taustauuringuid“ tehes sain aru, et tegemist on väga kaasaegse inimesega: olles õppinud ja ümber õppinud mitmeid kordi, alustades põllumajandusest, lõpetades raamatukogundusega, on ta pidevalt midagi uut omandanud ja õppinud, saades eelnevaid kogemusi jälle uute väljakutsete tekkides edukalt kasutada. Tema erakordselt avar vaatenurk ükskõik kui tühise ja väikese asja lahendamisel tuleb aga kindlasti sellest, et Tiina on saanud meie elu mitmeid aastaid ka väljastpoolt vaadata.

Lugesin Tiina kohta, et pinged maandab ta kodus näppupidi mullas kõpitsetes, tema laiem loodusehuvi (ja mitte ainult) jääb silma ka kolleegidele. Hea kolleeg Anu Liik ütleb Tiina kohta nii: „Tiina on täiesti päikseline inimene. Millal iganes KG raamatukokku minna ja mis tahes raamatusooviga, on Tiina kohe rõõmsameelselt valmis riiulite vahele tulema seda õiget otsima või siis kindlasti vaatab arvutist üle, kust küsitavat leida võiks. Tähelepanu jagub tal kõigile, kes vaid uksest sisse astunud on. Lisaks raamatuhuvile, milleta selles ametis ei saakski, on Tiina loodusega tõeline sinasõber ning tema lugusid võiks lõputult kuulata, antagu ainult aega. Meie plaan koos käpaliste kasvukohti külastada saab kindlasti teoks!“

Sama taustauuringu käigus jäi mulle silma, et Tiina nautis Valjala raamatukogu vaikust ja rahu. No kes Kuressaare Gümnaasiumi raamatukogus vähegi käinud, see teab, et vaikus ja rahu on küll viimased asjad, mida seal nautida. Seda, kuidas tal meie juures läheb, teab kõige paremini meie õpetaja Külli Mänd, kes Tiinaga päevast päeva kõrvuti toimetab. Külli on lausa punktide kaupa välja toonud selle erilise, mis eelkõige Tiinat iseloomustab: 

„- Tiina on alati kohal ja erinevalt minust ei kaota ta kunagi võtmeid ega rahakotti;

- imetlusväärse kerguse ja kiirusega liigutab ta kõrgeid raamatumägesid neile ette nähtud kohtadesse;

- otsekui võluväel leiab ta alati abilisi, kui on vaja raamatukaste kolmandale korrusele tassida;

- tal on laialdased teadmised ja ta oskab kindlasti head nõu anda, kui keegi on võtnud nõuks oma suguvõsa lähemalt uurima hakata;

- iga raamatukogukülastaja pälvib tänase sünnipäevalapse jagamatu tähelepanu ja lahked sõnad."

Lühidalt – meil on tõesti vedanud! Ka kolleeg Marit Tarkin on sellisel arvamusel:

"Raamatud kõnelevad ja elavad. Sellest saame aru sageli siis, kui me neid kätte ei saa nagu hetkel. Kirjandusõpetajana soovitan praegu, meie armsa Tiina sünnipäeval, valida teos kodusest raamatukogust, aga see mõiste hakkab koos ajaga kodudest kaduma ja seda enam muutub tähtsaks raamatukogu kui hubane paik, ja inimene, kes meile seal seda tarka kogu tutvustab ja jagab.

Tiina on meie KG raamatukogu kogu hingega omaks võtnud. Mulle meeldib, kuidas ta õpilaste tegemistele kaasa elab, uurib, arutleb, teeb otsuseid, selleks et oma koolikodu, raamatukogu, meie KG perele hubane ja tore paik oleks.

Tiina on minu üleaedne, armastan seda tunnet, et kirjandustunnist saan lennata otse vajadusel ühe sekundiga raamatukokku ja Tiina vastab alati, iga ilmaga, lubab riiulite vahele sahistama, mõtleb kaasa ja leiab lahendusi. Armas Tiina, palju, palju õnne ja mõnusat koostööd, õnneks ei ole me üleaedsed, kes kraavi tahavad kaevata, vastupidi, tahame tugevat silda, maa tuleb täita lugemisega! Jaksu Sulle, kirjandusõpetajad on Sinuga ühes kaevikus!"

Usun, et tõeliselt kodu- ja perekeskse inimesena pole Tiinal sellest kuigipalju, et sellel juubelil saavad õnnitlema tulla vaid pereliikmed, needki kahemeetriste vahedega!

Seda suuremad on meie virtuaalkallistused ja õnnitlused kogu koolipere poolt. Küll on ikka hea, et Sa meil olemas oled!!! Palju õnne!