üles
pühapäev, 31. mai 2020
Arhiiv Uudisvoog Kaastöö
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

31. mai

1. juuni

2. juuni

3. juuni

4. juuni

5. juuni

6. juuni

Töötajate sünnipäevad

2. juuni

Arvamus, avaldatud 24. veebruar 2020, vaadatud 536 korda, autor Triinu Räim, 9.b klass
Triinu Räim: „Rutiin muudab sind inimeseks, kes märkab vaid vigu.“ Autor/allikas: Gert Lutter

4. veebruaril toimus Tartu rahule pühendatud kõnekoosolek, kus oma kõnedega esinesid Kuressaare Gümnaasiumi 9.–12. klasside õpilased.

Täna, Eesti Vabariigi sünnipäeval, avaldame viimasena 9.b klassi õpilase Triinu Räime kõne.

Ilusat Vabariigi aastapäeva ja meeldivat vaheaega!

Head kuulajad! 

Olen Triinu 9.b klassist. 

Mul pole õrna aimugi, kuidas rääkida mistahes Eestiga seonduval teemal, arendamata mitte kuskile viivat kaasaja kriitikat. Kuid ma tean, mis mul sees kriibib. Loodan, et ei pea oma mõtetest rääkides sööma oma sõnu. Olgugi, et see on väidetavalt eestlase lemmiktoit – teise eestlase kõrval. 

Nüüdseks juba nii aasta või paar tagasi jäi mu kõrvu lause: „Linnulaulul on suurem mõju kui Twitteri säutsul.“ Sestsaadik on see mind kummitanud. Usun, et kummitavad vaid asjad, millest tunneme end puudutatuna ja mis meile korda lähevad.

Miks Tammsaare pingutas ja rühkis, kulutas tinti ja paberit ning võitis tänu sellele au ja kultuse, mis ka aastakümneid hiljem meie elu ja mõttemaailma mõjutab. Miks nüüd säutsutakse absoluutselt kõigest, kuhu mõte vilksab või mida sülg suhu toob? Ja seda tihtipeale sündsusetus kõnepruugis. Miks kantakse toda säutsujat kätel ja ristitakse ta justkui uueks rahvuskangelaseks? 

Sa lahkud Eestist ja sinu säutsupaelad pääsevad valla. Hakkad rääkima, kui hea siin kõik on. Ma ei karda tunnistada, et ka minu hing ihkab kodumaalt kaugemale. Kaugemale, et mõista, kui hea siin tõepoolest on. Aga sellegipoolest, miks ei lähe sa oma ema-isa, vanavanemate juurde ega ütle neile aitäh, et nad sind just siin on üles kasvatanud. Kas sa lähed oma vaarisa hauale ja tänad teda selle eest, et võib-olla just tänu temale oled sina saanud üles kasvada vabas riigis, vaba inimesena. Sõidad sa meelsasti õllehaisuses trammis, kus on karjuvad lapsed ja kus elu heidikud veedavad oma päeva? Ja mõtled, kui hea on olla eestlane? Kas sa mõtled Krõõda armastusele Andrese vastu: sünnitas talle lõpuks poja, ise surres ... Ning otsid sellest tõde, kuidas olla ise parem ja ausam armastaja? Mõtled? Kui ei, siis ehk oleks aeg hakata. Kui ainus hetk, mil tunnistad eestlust ja oled valmis seda hoidma, on pisarsilmi laulukaare all seistes, siis julgen arvata, et see on ebapiisav. Liiga vähe meie rahvusluse säilimiseks.

Rutiin on justkui meie elu igapäevasele maskiballile saabunud salapärane külaline. Ta peidab enda taha ära kõik erilise ja muudab sind inimeseks, kes märkab vaid vigu. Võta seesama julgus, millega loobid sõnu tuulde, ning rebi temalt mask eest ja näe ta silmade taha. Näe parajalt kriitilise pilguga kõike seda head ja ilusat nii kodumaa kui ka inimeste juures.   

Urmas Alender on kord säutsunud, selle sõna kõige paremas tähenduses, Ülle Niinemäe südant puudutavaid sõnu:  

„Minu Eestimaa püsib minus, ta kutset ma eneses kuulen.
Minu Eestimaa püsib minus ja kestab mu kasinas luules.“

Aitäh!

Triinu Räim, 9.b klass
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii