Head kuulajad!

„Rästik salvab siis, kui teda ehmatatakse või kui ta jahti peab. Muidu ei ole mõtet. Loodus on ratsionaalne, lõbu pärast tapab ainult inimene,“ nii on öelnud Rein Maran.

Ühiskond areneb pidevalt, me elame muutuste ajastus. Siiski püsivad paljud asjad meiega läbi aegade. Me oleme inimesed, meie loomuses on sõprus, armastus, ühtsus, sallivus ja julgus erineda. Meil on võime kuulata ja rääkida, sõlmida kokkuleppeid. Neile inimlikele väärtustele vaatamata on maailmas palju erimeelsusi, mille ainsaks lahenduseks peetakse pomme ja droonirünnakuid.

Igaüks meist jahib oma õigust ja õiglust ning keegi ei taha näida nõrk. Mõnede konfliktide puhul tundub, et õigusejaht muutub lapsikuks vastastikuseks kemplemiseks. Selliseks on kujunenud praegune olukord USA ja Iraani vahel, mis ei jäta tänases maailmas kedagi külmaks. Taoline konflikt paisub, ning ühel hetkel ei suudeta sellele enam piiri panna. Sõja alustamine tundub nii lihtsana – ainult anna tuld.

Kui rästik tunneb end ohustatuna ja ründab, siis rahvusvahelistesse suhetesse ülekantuna on kannatajaid palju rohkem kui süütu seeneline, kes rästikule kõigepealt saba peale astus. Rästik ei hävita oma salvamisega enda elukohta, inimene aga küll. Juba ammu ei ole inimene looduse kroon, vaid hoopis suurim hävitaja.

Halba on maailmas liiga palju. Keskendume ilusatele asjadele ja püüame hoida seda, mis meil on, ja neid, kes meil on. Rahu ei tohiks olla eesmärk, vaid peaks olema meie eluviis.