Eks paljudele seostub Andres kõigepealt korra ja distsipliiniga, sestap alustangi tänast juubelitervitust just Kaitseliiduga. Andrese olemuse on püüdnud kokku võtta Naiskodukaitse instruktor Piret Paomees:

Minu kokkupuuted Andresega said alguse 2010. aastal, kui ise organisatsiooniga liitusin ning tegevustes osalema hakkasin. Andres kuulub Kaitseliitu juba aastast 1996. Hetkel panustab Andres Kaitseliidu tegemistesse läbi oma rühma juhtimise, Kuressaare malevkonna juhatuse tegemiste ja Noorte Kotkaste tegevuse kaudu.

Noorte juhendamisega on ta tegelenud väga pikka aega. Ta on olnud ka noorkotkaste Saaremaa maleva pealik aastatel 2008–2011. Nooremleitnant (reservis) Andres Kolk on oma tegemistega kindlasti eeskujuks paljudele noortele ja ka vanematele kaitseliitlastele. On ta ju viimase 7 aasta jooksul suutnud läbi teha mitmed pikad kursused Kaitseliidus: läbinud sõdurioskuste kursuse, noorem-allohvitseri kursuse, rühmaülema kursuse ja nüüd hiljuti just ka kompaniiülema kursuse, teinud sealjuures ära ka kõik vajalikud praktikad. Lisaks on ta õppimise kõrvalt jõudnud osaleda ka kõikidel olulisematel väljaõppeüritustel.

Oma tegemistes on Andres väga põhjalik. Selles veendusin, kui koos sõdurioskusi omandasime. On tore, et ta jagab oma teadmisi meeleldi ka teistele ning on valmis ka ise teistelt õppima. Meie koostegemised õnneks ei lõppenud selle ühe kursuse lõppedes, vaid oleme leidnud mitmeid ühiseid võimalusi noorte koolitamiseks edaspidigi. Kindlasti me selles suunas ka jätkame! Vanus pole ju ometi mingi number, millest end segada lasta :)

Päikest silmanurka, Andres ;)

Õppustel ei meeldi Andresel eriti kaamera ette jääda, aga paraadil pole pääsu. Foto Kadri Paomees

Kaitseliit Kaitseliiduks, ühe mehe elutööd saame aga tõeliselt hinnata tema pere ja laste järgi. Andres on ägedateks meesteks kasvatanud kaks poega. Vanem poeg Mart võttis Meie KG palvel mõtelda, mida isa on talle õpetanud isana, mehena ja kodanikuna. Siin ta mõtted ongi:

Isana

Distsipliin ja kohusetunne – need kaks omadust iseloomustavad kõige paremini meie lastetuba. Tegu ei olnud kasarmurežiimiga, aga olid kindlad reeglid, mida tuli jälgida nii koolis kui ka kooliväliselt. Võib-olla seetõttu, et olime õpetajate lapsed ja seega väikeses kohas erilise tähelepanu all.

Õppimine ja käitumine olid number üks, selle järel tulid sport ja vaba aeg. Hinded pidid korras olema ja 3 ei olnud meie peres aktsepteeritav. Tänu lahtisele peale ei olnud õppimisega väga probleeme. Küll aga suutsin oma elava ja aktiivse loomuse tõttu koolis nii mõndagi korda saata. Mäletan, et ükskord ei saanud ma minna näiteks klassiõhtule, sest olin varem koolis mingi jamaga hakkama saanud. Taolisi areste ja keelde tuli veel ette nii mõnigi kord.

Need olukorrad õpetasid, et igal teol on tagajärg ja tuleb vastutada enda tegevuse eest. See on teinud edasise elu palju lihtsamaks.

Vabal ajal oli meil kindel kellaaeg kokku lepitud, millal pidime kodus olema. Alati tundus see millegipärast lühem kui sõpradel. Mäletan, et kord keerasin käekella tahtlikult valeks ja veetsin seetõttu väljas sõpradega kauem aega. Isa sai valest muidugi kohe aru ja iga hilinetud tund võrdus ühe päeva koduarestiga. Kokku oli neid tookord 6 :) Vanemate jaoks tegi asja alati keerulisemaks see, et minu nooruse ajal veel mobiiltelefone ei olnud ja otsene kontakt puudus.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tänu kodusele kasvatusele olen saanud elus hästi hakkama. Tunnen nii eraelus kui tööalaselt distsipliini ja kohusetunde väärtust. Samuti ka seda, millised on tagajärjed, kui need kaks asja unarusse jätta.

Mehena

Minu vanemad on üle 30 aasta abielus olnud. Isa on olnud hea eeskuju meheks olemisel. Olen ka ise abielus ja võib öelda, et kõik naistega seotud tähtpäevad ja traditsioonid on edasi kandunud kodust minu enda perre. Lilled, kingitused ja komplimendid on meie pere normaalne osa.

Elasime küll maapiirkonnas ja meil oli oma maja, aga kohustuslikke koduseid töid meil eriti ei olnud. Kui siis muru niitmine. Vaatamata sellele oli töötoa uks alati avatud koos vajalike tööriistade ja isa teadmistega. Nokitsesin seal tihti ja kui hätta jäin, siis oli abi kohe võtta. Mingeid asju küsin siiani ja seetõttu viskame ikka vennaga nalja, et lähme uurime „vanemteaduri“ käest.

Vaatamata isa militaarhuvile, ei surunud ta seda meile vabal ajal peale. Tõsi, oleme tõenäoliselt teadlikumad kui keskmine inimene, sest jututeemaks on see vahepeal ikka. Samuti olime vennaga mõlemad Noorte Kotkaste liikmed isa rühmas, ka seda vabatahtlikult. Tänu sellele kogemusele oskame looduses käituda ja hakkama saada. Lõkke valmistamine ja metsas ööbimine ei ole probleemiks.

Lisaks on alati tähtsal kohal olnud huumor ja hea nali. Õnneks oleme isalt ka meie vennaga oma osa saanud. Kui kokku saame, paneme „puid alla“ nii üksteisele kui ka ümbritsevale elule. Üks on kindel – nalja ja naeru jagub igasse päeva.

Kodanikuna

Kodune kasvatus ja väärtused on teinud meist eeskujulikud kodanikud. Isa on vahepeal lausa piinlikult eeskujulik.

Sellega on seotud üks isa tsitaat, mis vasardab mul lapsest saadik peas: „Meie peame käima mööda sirget rada.“ Meie all mõtleb ta konkreetselt meie peret.

Teisisõnu, me ei tohi teha väga riskantseid otsuseid või nii-öelda keelatud asju. Sain sellest tegelikult juba nooremana aru, et tihtilugu, kui mingi pättuse tegin, kippusin kohe ka vahele jääma. Ikka tekkis peas mõte, et näed, teised teevad ka, aga mina jäin vahele.

Võib-olla on siinkohal tegu lihtsalt kasvatusmeetodiga, võib-olla millegi sügavamaga – igatahes selle mõtte järgimine on aidanud jamadest hoiduda.

Andres Kolk, ikka rivi eesotsas. Foto Kadri Paomees

Ja noorem poeg Magnus teeks kui vanema venna jutust konspekti, andes samale küsimusele lakoonilisema, ent mitte vähem kõneka vastuse:

Isana

1. Tähtis ei ole, mida, kuidas ja kui palju teised saavutavad, vaid see, mida ise suudad saavutada.

2. Heale huumorile on alati kohta.

3. Isa on ja jääb meie kodus „vanemteaduriks“, kelle käest saab peaaegu alati ammendava vastuse, kui küsimus puudutab ajalugu või tehnikat.

Mehena

1. Elementaarne viisakus on aegumatu.

2. Kõigiga pole mõtet vaielda.

3. Vähem möla, pikem samm!

Kodanikuna

1. Oskame teha rohkem sõlmesid, kui elus vaja võib minna.

2. Võimalik, et ei eksiks metsa sattudes otsemaid, vaid oskaks vähesel määral navigeerida.

3. Teame, kuidas teha tuld nii kodukaminasse kui ka vabas looduses.

Vaat nii on lood! Kuressaare Gümnaasiumi perel jääb vaid üle Andresele tublit tervist soovida, et ikka jätkuks energiat jagada ennast pere, töö ja hobide vahel. Palju-palju õnne Sulle!