üles
esmaspäev, 6. aprill 2020
Arhiiv Uudisvoog Kaastöö
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

6. aprill

7. aprill

8. aprill

9. aprill

10. aprill

11. aprill

12. aprill

13. aprill

Töötajate sünnipäevad

6. aprill

10. aprill

12. aprill

Arvamus, avaldatud 31. jaanuar 2020, vaadatud 438 korda
Jan Robinil on tuleviku suhtes üldpilt ees! Autor/allikas: Gert Lutter

Tänase abituriendirubriigi „N päeva lõpetamiseni“ võtmefiguur on Jan Robin Lauk b-klassist. Palusin tal mõtiskleda skooride ja tulemuste tähtsusest enda elus, sest just tema saavutas rahvusvahelisel inglise keele eksamil C2 taseme. Natuke soovisin teada sellest eksamist ja kui palju tulemuste taga on tööd, kui palju annet ja kui palju lihtsalt õnne. Kui palusin seda teha, naeris Jan Robin, et 95% kordadest ta „tulistab puusalt“. Samuti küsisin, kuidas abiturient tunneb ennast suure lõpupingutuse eel.

Minu kooliajal on skoorid ja igasugused muud punktid olnud lihtsalt tähtsuse paisutamiseks teiste õpilaste ees. Üles on mind kasvatatud nii, et asi olgu tehtud – ning võimalikult hästi. Samal ajal olen ma seda meelt, et aeg, mis veedetud koolitundides, peaks olema piisav läbimaks õpetajate koostatud teste rahuldavalt kõrgel tasemel. Kui see ei õnnestu, on tõenäoliselt viga õpetajas – tema on ju ikkagi see, kes vastutab, et õpilane saaks asja selgeks. Antud juhul läks mul seal rahvusvahelisel eksamil hästi lihtsa fakti tõttu, et inglise keel on minu jaoks igapäevane tarbekeel nagu eesti keelgi.

Kümnendasse klassi astudes oli minu kõige esmane eesmärk harjuda uute inimestega. Sekundaarne oli gümnaasium lihtsalt lõpetada. Üllatuseks oli kindla peale see, et nüüd alles hiljuti ükspäev jõusaalis ütles klassiõde mulle: „Kuule, Jansa, ma kuulsin, et sa võid kullaga lõpetada?“ See tegi mulle nalja, sest ma tahaks ise ka seda kuulda. Enda arust ma pole just nii palju pingutanud, aga kui tuleb, siis vastu ma sellele ei ole.

Seoses selle inglise keele eksamiga ma tõesti ei eeldanud nii kõrget tulemust, aga C1 taset ootasin kindlasti. Enne eksamit ma vaid kordasin üle tarkade meeste poolt paika pandud asjad: kirjade formaadid. Ülejäänu jaoks toetusin vaid sellele, mida ise igapäevaselt kasutan, keelelises mõttes. Eksamil oli 5 alagruppi, nende aritmeetilise keskmise pealt sain ma 204 punkti (210 maksimum), mis on juba C2 tase (alates 200 punktist). Ainuke muutus, mis ma tuleviku suhtes teha saan, on rahuliku südamega CVsse kirjutada „Cambridge sertifitseeritud C2 inglise keel“.

Selle 95% kordadest „puusalt tulistamisega“ on naljakas lugu. Kui ma olen tunnis tähele pannud, nagu ka peaks, siis ei ole ju millegi pärast muretseda. 95-99% kordadest lähebki hästi – mis näitab, et tegelikult on õpetajad head tööd teinud (või võtab tõesti mu pea lihtsalt hästi, kes teab). Nendel kordadel, mil ei lähe hästi, saan ma üldjuhul õpetajatega mingisugusele kokkuleppele. Tubli õpilase eelised, vist. See ülejäänud 5%, mil ma puusalt ei tulista, on kokkuvõetuna need korrad, kui lihtsalt kordangi tarkade meeste sõnu mälu värskenduseks: valemid, mis võivad segi minna, ja muud paikapandud asjad.

Ma küll ei ole mingisugune Jokker („The Dark Knight“, 2008), et kõik juhuse hooleks jätaksin. Mingisugused üldised plaanid on silme ees, aga step-by-step-käiku ma endale ette ei joonista. Nende üldiste plaanidega kaasnevad need inimesed, kes kaasnevad, ja sinna mina juba parata ei saa. Kui ka saaksin, siis ei ole minul huvi selle vastu. Valikuid teen ma siiski selle nimel, et kurss püsiks enam-vähem üldiste plaanide suunas, mis said eelnevalt mainitud.

Ma ei nimetaks gümnaasiumi viimast poolaastat just suurteks lõpupingutusteks, pigem nagu üleminekusamm veel tüütuma, aga ettearvamatuma elujärgu poole. Umbes nagu mänguasi tuleb masstootmise liinilt maha ja edasi satub ta koju, missugust ei ole ühelgi teisel mänguasjal, mis oli temaga samal liinil.

Tuleviku suhtes on üldpilt ees – insenerialane teema, aga tulevik kui selline on ju pikk ja lai ning kunagi ei tea, kuidas plaanid muutuda võivad. Nagu iga gümnaasiumiõpilane enne igat tööd: „Rahu, aega ju on, kas pole?“

Jan Robin Lauk, 12.b klass

„n päeva lõpetamiseni“ on artiklite sari, kus abituriendid mõtisklevad selle üle, mis neil enne lõpuaktust südamel ja mõtetes on.

Ave Jõgi,
võõrkeeleõpetaja
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii