üles
teisipäev, 28. jaanuar 2020
Arhiiv Uudisvoog Kaastöö
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Toimub

Õpilaste sünnipäevad

28. jaanuar

29. jaanuar

30. jaanuar

31. jaanuar

1. veebruar

2. veebruar

3. veebruar

4. veebruar

Töötajate sünnipäevad

29. jaanuar

31. jaanuar

1. veebruar

3. veebruar

Intervjuu / PersonaaliaElu pärast KGd: Ave Mägi
Intervjuu, avaldatud 15. jaanuar 2020, vaadatud 614 korda
„Mis on juhtunud klassis, kus üks naerab ja teised vaikivad? Õpetaja viskas nalja,“ kirjutab Ave Mägi. Autor/allikas: erakogu

39. lennu vilistlane Ave Mägi oli kooli ajal väga aktiivne ja ettevõtlik õpilasesinduse liige. Hetkel Tartu Ülikoolis klassiõpetajaks õppiv Ave loodab, et juba kahe ja poole aasta pärast alustab ta just meie koolis uut õppeaastat oma esimese klassiga.

Millega sa praegu tegeled? Mida õpid?
Tänase eksamiga sai läbi täpselt pool õpingutest Tartu Ülikoolis. Õpin Tartus kolmandal kursusel klassiõpetajaks. Arstid ja klassiõpetajad on nimelt ainsad õppurid Eestis, kes saavad viie aastaga magistrikraadi. Nii et gümnaasiumi lõpust on möödas täpselt kaks ja pool aastat. Kooli kõrvalt käin ka tööl – olen osakonnajuhataja asetäitja ühes jaekaupluses.

Lõbusad neiud gümnaasiumi lõpupeol ja koos Arne Ingaltiga

Millised on sinu tulevikuplaanid? Kellena ja kus näed ennast tulevikus töötamas?
Tulevikuplaanid on ikka seotud Saaremaa ja kodusaarega. Tahaks patriootlikult öelda, et kahe ja poole aasta pärast alustan Kuressaare Gümnaasiumis tööd noore õpetajana oma esimese klassiga – kas see nii ka läheb, näitab vaid aeg. 😉

Kas oled hetkel mõne üliõpilasorganisatsiooni liige või seotud mõne muu vabatahtliku organisatsiooniga?
Tartus olen end sidunud Eesti Evangeelsete Üliõpilaste Ühendusega. Ka selles ühenduses ei ole oma aktiivsust tagasi hoidnud ning kevadiste tudengipäevade raames korraldan üht suuremat üritust. Lisaks ei ole lahti lasknud ka riigikaitselistest organisatsioonidest – olen Naiskodukaitse Tartu ringkonna Akadeemilises jaoskonnas aktiivne liige. Aitan kaasa igal rindel.

Mis ajal olid õpilasesinduse liige?
Ma ei mäletagi, mis aastal Kuressaare Gümnaasiumi õpilasesindusse kandideerisin. Ma olin seitsmendas klassis, seega peaks aasta olema 2012. Olin tol ajal ainus põhikooli kandideerija, seega sain koha õpilasesinduses ja esimesel aastal kohe asepresidendiks. Õpilasesinduse tähtsad dokumendid fikseerivad, et iga õpilasesinduse juhatuses peaks üks õpilane olema põhikoolist.

Lahkusin õpilasesindusest vist 10. klassis ehk aastal 2014. Aga eks ma ikka kolm aastat olin küll aktiivne liige. Kahju, et kooli kodulehelt ei ole leitavad ÕE protokollid, saaks järele uurida.

Milline peaks olema õpilasesinduse funktsioon?
Õpilasesinduse tegelik funktsioon oleneb täielikult koolist ja vajadusest. KGs ongi minu meelest kogu aeg olnud ÕE põhiülesanne korraldada koostöös huvijuhiga erinevaid õppetööväliseid üritusi. Oluline on tegelikult välja toodud juba ÕE nimes: õpilaste ESINDUS. Ma leian, et õpilaste igakülgne esindamine nii igapäevastes toimetustes kui ka otsustamisprotsessides on kõige tähtsam. ÕE liikmed peaksid saama kaasa rääkida kõikides otsustes, millest oleneb koolis õpilaste olukord. Samuti on iga kooli ÕE osa Eesti Õpilasesinduste Liidust, mis koondab enda alla õpilasesindusi üle Eesti. See suur organisatsioon peaks olema abiks ja eeskujuks kõikidele eksinud lambukestele.

Millega sinu ajal õpilasesindus tegeles?
Minu ajal olimegi põhiliselt pildis ürituste korraldamisega: vikerkaarepidu, Playback, MFF, jalanõude kontroll, õpilasvahetus. Kuid tegelikult sain mina kaasa rääkida ka hoolekogus. Mina näiteks hääletasin klassi piirarvu suurendamise vastu, sest õpilasena leidsin, et juba 24 õpilasega klassis on õpetaja tähelepanu saamine raske. Jah, hoolekogus saab kaasa rääkida maksimaalselt kaks õpilast – üks gümnaasiumist ja üks põhikoolist –, aga seetõttu on eriti oluline teada oma õpilaste arvamust. Sel põhjusel me algatasime ka õpilaskoosolekud, kuhu ootasime igast klassist esindajat. Kahjuks see üritus kukkus läbi ja ma käisin ikka hoolekogus vaid enda ning mõne tuttava arvamust esindamas. Tol korral olin nii löödud sellest, sest ma tõesti tahtsin teada, mida meie kooli õpilased arvavad ja soovivad, aga keegi ei tulnud kohale.

EÕELi üldkoosolekutel käimine oli üks suurimaid vastutusi minu jaoks. Esindasin seal meie kooli üksi ja ühel aastal sain ka Kuressaare Ametikooli mandaadi. See oli nii suur asi. Ühel koosolekul hääletati tol korral päevakorras olnud viit vaheaega. Ma ei olnud sellest varem mitte midagi kuulnud ja ma ei teadnud, mida KG õpilased sellest arvaksid. Kuid see oli taas koht, kus minu hääl luges. Nüüdseks on enamikus koolides sisse viidud viie koolivaheaja süsteem ja see kõik on tulnud õpilastelt.

Kas või kuidas peaks olema õpilasesindus seotud ürituste korraldamisega?
Ürituste korraldamisse on hea kaasata teotahtelisi ja aktiivseid noori. See on tavaliselt määratud huvijuhi tööks, aga meie kooli suuruse juures ma ei kujutaks ette, et üks inimene üksi korraldaks meie maja Playbacki. Ürituste korraldamisega saavad noored väga häid kogemusi ja kontakte. Usun, et ürituste koordineerimisel ei peaks kaasama vaid ÕE õpilasi, vaid õpilasi tervest koolist – see on kogemusena kõigile oluline.

Praegused ÕE liikmed soovivad kõik rohkem kaasa rääkida kooli õpikeskkonna kujundamisel ja seista õpilaste seisukohtade eest. Kuidas see üldse õnnestuks, mida selleks teha?
Olen üleval pool välja toonud juba kaks olulist kohta, kus on vaja kaasa rääkida: hoolekogu ja EÕEL. Ma ei ole kursis, kas hetkel on hoolekogus mõni aktiivne õpilaste esindaja olemas. Aga ma väga loodan, et on. Hoolekogul on tegelikult koolis üpris palju võimu just õpikeskkonna kujundamise osas ja kui õpilased seal kaasa ei räägi, siis hoolekogu ei teagi õpilaste vajadusi ning soove. Mina leian, et meie koolis ei ole ÕE iseseisvalt otsustamisprotsessidesse kaasatud. Ma ei kujuta ette, et direktor hakkaks kõikide asjade kohta ka ÕE arvamust küsima. Ent ehk saaks kooli juhtkond rohkem välja näidata, et ÕE on vajalik ja huvitav koht. Minu ajal oli pigem huvijuht see, kes meiega korraldas ja oli ja asju ajas, kuid juhtkonna tugi on oluline. Eriti kui tegijad on noored, on vanemate inimeste positiivne hoiak ja valmisolek aidata igati vajalik.

Mis kogemusi/oskusi andis sulle liikmeks olemine?
Kuna mina täiesti tavaline liige olla vaat et ei saanudki, sain kogemusi rohkem, kui jõudsin vastu võtta. Olin kaks aastat asepresident ja aasta president. Ma õppisin nii palju erinevaid asju, et nimekiri tuleks pikk. Alustada saab lihtsast protokolli õigest vormistamisest, lõpetades sponsoritega suhtlemisega. Sel ajal olin määratud ka kooli hoolekogu koosseisu ja esindasin seal õpilasi – üpriski suur vastutus ühele alla keskpärase õppivale põhikooli õpilasele.

Milline on eredaim mälestus õpilasesindusest?
Eredaid mälestusi on õpilasesindusest palju. Kuna minu jaoks oli õpilasesindus emotsioonide osas kui üks suur Ameerika mägi, siis on mul meeles just kõige väsitavamad üritused. Näiteks minifilmide festivali korraldamine ülesaaremaalisena ja kuidas siis tuli välja, et üks film ei tööta õigesti, ning filmi autorid soovisid, et film katkestataks. Samuti sai minu kraesse veeretatud õpilasvahetuse muutmine mitte ainult Kuressaare linna koolide vaheliseks, vaid kaasati ka Orissaare Gümnaasium ja Leisi kool. Ja kuidas ma jooksin koolitundidest välja, sest jälle helistas OG õppealajuhataja. See oli suur vastutus, aga õpilasesindusena tulime õpilaste soovidele vastu ja lõpuks said kõik kogemuste võrra rikkamateks.

Olid ÕE president, suhtlesid teiste koolide juhtkondadega, sponsoritega, olid hoolekogus ... Kas (põhikooli)õpilase seisukohti võetakse tõsiselt?
Eks õpilaste hääle kuulamisega ongi kõige suurem probleem ühiskonnal – mida need noored ka teavad. Minu ajal oli probleeme sellega, et olin põhikoolis alles üpris kogenematu ega osanud eesti keelt ka just väga hästi. Kui oli vaja mingi natuke olulisem kiri välja saata, kirjutasin mina kirja valmis. Aga selle vaatasid veel üle huvijuht ja vähemalt üks eesti keele õpetaja. Ning alles siis oli see kiri valmis väljasaatmiseks. Kirjadest võib väga palju välja lugeda ka kirjutaja kohta.

Teiste koolide juhtkondadega ei olnud nii raske suhelda, sest nad sageli teadsid, kes ja miks neile helistas/kirjutas. Ja nad mõistsid, et tegu on õpilastega. Sponsoritega oli suhtlemine minu jaoks kõige keerulisem – sõnade valik, lausete ülesehitus, kirjavahemärgid, kaheti mõistmine. Kõik taandus eesti keelele ja see oli nii hirmutav. Meie ajal oli hoolekogus õnneks kirjutamist vähe ja sai ikkagi koosolekul näost näkku inimestega vestelda. Ka siis tuli hoolega valida sõnu, kuid siis ma ei tundnud nii suurt pinget.

Oluline on, et õpilased ise tahaksid, et neid esindataks. ÕE ei saa olla õpilaste esindus, kui nad ei tea midagi oma õpilaste soovidest. Kui kokku on tulnud aktiivsed ja teotahtelised õpilased ning nad ei tea teiste soove, siis sageli muutubki ÕE ürituste korraldajaks. See on mugav nii huvijuhile kui ka ÕEs olevatele õpilastele. Õpilased peavad enda eest seisma ja tahtmagi kaasa rääkida neid puudutavates otsustes. Seega mul „vanakese“ (ja tulevase õpetajana) on hea meel, et ÕEs on taas koos noored, kes on valmis rääkima, mida õpilased soovivad. Kindlasti leidke need võimalused – rääkige juhtkonnaga ja jälgige hoolekogu tegemisi. Samuti hoidke silm peal ka EÕELi üldkoosolekute aegadel.

Mida sooviksid praegusele õpilasesindusele?
Praegusele õpilasesindusele soovin sirget purje. Et kõik asjad jätkuksid vaid tõusvas joones ja palun leidke ka need kõige tagasihoidlikumad aktivistid koolist üles. Teil on neid inimesi vaja! Soovitan küsida klassijuhatajatelt, kes nende klassides on aktivistid. Ärge saatke meile, vaid rääkige näost näkku. Ja te saate pika nimekirja potentsiaalsetest ÕEkatest.

Maria Koppel,
huvijuht
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii