Canberra lennujaam oli hoopist teistsugune kui Lennart Meri Tallinna lennujaam. Võõrkeelsed sildid, kümned lennukid korraga õhku tõusmas ja maandumas, väikeste kohvritega siblivad rahvamassid – kõik see ajas Oskari peakese täitsa sassi.

Oskar püüdis jääda enesekindlaks, pöördus naeratades Piia poole ja küsis naljatlemisi: „Kas ma sind nuusutada võin? Tahaks korra Maarjamaa loodust oma meeltega tajuda?“ Aga Piia ei vastanud sellele midagi, ta oli hoopis väga imelikus konditsioonis. Õnneks taipas vapper Oskar kohe, mis häda – nii soe kliima, Piial on vett vaja!

Oskar võttis Piia käevangu ja kiirustas sammu. Ees olid ainult aga mingisugused pikad järjekorrad. Oskar vedas Piia kõige lühemasse järjekorda, ise imestades, et lennuki peal oli ju iseenesest tualet, miks küll nii pikad järjekorrad maandudes. Kui järjekord vähenes, hakkas paarike jõudma tualeti uksehoidjani. Too ei tahtnud neid hädaeemaldustuppa lasta, vaid kordas sõnu „PASSPORT, VISA“. Küll on imelik riik: vetsudel on turvamehed ja pead teadma tunnussõna, et sisse saada.

See ajas Oskari juba endast täitsa välja. Edasisest ta väga enam aru ei saanud, kuna vedelikupuudus hakkas tema teadvustki tugevalt mõjutama. Edasi nägi ta ainult pilte: turvamees, käerauad, imelik kontor ülikondades võõrastega. Järgmine hetk nägi Oskar näole lähenemas trelle. Oskar lendas aga trellidest läbi ja jäi kukkuma ainult sügavamale ja sügavamale. Kukkudes nagu ilmatu sügavasse kaevu ja vaadates üles, nägi ta Päikeselille Piiat talle järele vaatamas. Suur pauk. Maandumine. Lennuk maandus Canberra lennujaamas.

Oskar ärkas higisena, vaatas vasakule – seal oli naeratav Päevalill Piia, kes pakkus Oskarile vett. Oskar kontrollis rinnataskus olevad passid ja viisad üle, ohkas ja mõtles endamisi, et küll on tore, et ta inglise keele tundides ilusti käis.