üles
Reede, 29. märts 2024
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

29. märts

30. märts

31. märts

1. aprill

3. aprill

4. aprill

5. aprill

Töötajate sünnipäevad

30. märts

31. märts

Artikkel, avaldatud 25. november 2019, vaadatud 3036 korda, autor Erika Oeselg, 11.a klass
Grand prix – „Kommünikee” 12.a
 Galerii Autor/allikas: Gert Lutter

Suur Teatriõhtu 2019 teatrilaev on sadamasse jõudnud. Neljapäeval, 22. novembril toimus meie koolis gümnaasiumiklasside teatriõhtu teemal „Sellest saab veel asja!“. Lavale astusid 9 gümnaasiumiklassi. 11.a klass tegutses aktiivselt ajakirjanikerollis, et koguda nii pealtvaatajate kui ka žüriiliikmete muljeid, arvamusi ja nõuandeid. Siinkohal, armsad lugejad, lugege, mõelge ning pidage plaani juba järgmiseks aastaks.

Teatriõhtu peakorraldaja Lelet Aavik-Part: „Tagasivaatavalt on esimene tunne tänutunne. Olen kõikidele õpilastele, õpetajatele ja teistele headele abilistele äärmiselt tänulik, et nad sellesse protsessi panustasid. Tuleb tunnistada, et tööd sai palju tehtud ja kolmanda teatriõhtu korralduslik pool kujunes ootuspäraselt hästi. Mis puudutab etendusi, siis ületasid klassid minu jaoks sel aastal ootused. Olin truppe ettemängul näinud ja areng oli meeletu! Tase oli vōrdselt hea ja korraldajana saalis istudes oli hea tunne, et kōik tehtu on asja pärast ette vōetud.“

Suure Teatriõhtu 2019 tulemused

grand prix – „Kommünikee“ 12.a

laureaat – „Paralleel“ 10.a

laureaat – „Mälestused“ 11.a

näitlejapreemia Tõnis Grepp 11.a

näitlejapreemia Marilis Remmel 12.c

lavastajapreemia Paula Nõmme 10.a

loovidee preemia – „Algus on lõpus“ 10.c

eripreemiad:

„Jussi õhtupoolik“ 10.b, hea teemakäsitlus ja suurepärane meeskond

aasta isa preemia Martin Leepere 12.a

aasta ema preemia Merzeede Liis Ork 11.b

„Sinule“ 11.b, üks kena lugu

Etendusi hindas kuus žüriiliiget, kes olid lahkelt nõus oma muljeid ning nõuandeid jagama.

Tanel Tingi arvates oli üldiselt hea, võrreldes eelmise aastaga on tase tõusnud märgatavalt: „Mis mulle meeldis, oli see, et suurel määral taheti teha, nii mõnigi oli pühendunud kas siis väljanägemisele, sisule, rollidele – ütleks, et pühendumine oli ilus. Soovitaksin tegutseda julgelt, pöörasemalt, rohkem nautida, mitte niivõrd kahelda, võibolla ei tohiks kõiki sundida lavale minema, kui ei ole seda tahtmist. Eelkõige on tähtis, et see punt, kes teeb, tahab teha. Nautida seda koostööd, nautida seda lava peal olemist, lõbutseda ja hullu panna.“

Eke Ao Nettan sõnas, et tema jaoks olid muljed positiivsed. „KG teatriõhtu on ikka nagu KG teatriõhtu, alati on siin mõnus olla. Rõõm on näha, et inimestele on teatritegemine rohkem meeldima hakanud ning seda võetakse tõsiselt. Tase tõuseb iga aastaga ja läheb aina ühtlasemaks, alati tahan siia tagasi tulla. Jäi silma, et tase on tõusnud, kui mitte eelmise aastaga võrreldes, aga mulle meeldib näha, et inimestele meeldib pingutada oma rollides ja lihtsalt ei lasta üle puusa seda. Mis kõige tähtsam on, et tehakse nalja ka. Tehke rohkem teatrit ja möllake teatritegemisel ja olge vabad ja loovad,“ ütles Nettan lõpetuseks.

Henri Rump kommenteeris, et tase on sama hea, kui see oli tema kooliajal ja veidi veel ülegi ning KG vaim elab edasi ja õpilased on humoorikad. Rump sõnas, et kui nende ajal oli teemakäsitlus tõsisem, siis oli tore näha, et huumor on alles. Rumbi sõnul jäi talle silma see, et klasse kaasati etendustes hästi palju. Varasemalt ta teab ühe-kahe-kolmeliikmelisi tükke ning tema meelest on väga oluline suuri seltskondi kaasata, see on üks element, mis ühendab klassi, kuna peale etendust ja proove tekib kõigi klassiliikmete vahel side. „Võtke kõiksugu ägedatest tegevustest osa, mis teile vähegi pakutakse, sellepärast et elus on hästi oluline ka see, mismoodi sa siis sotsialiseerud inimestega ja suhtled ja minu arust sellised ühistegevused siin KGs – olgu siis teatriõhtu või midagi muud – loovad hästi palju uusi tutvusi ja tihtipeale inimesed avastavad uusi andeid endas,“ sõnas Henri Rump. „Õppimine jääks küll primaarseks, aga sekundaarseks jääks kõiksugu muud tegevused, mis siin keskkooli ajal teed. Need on need elemendid, mida jääme vilistlasena positiivselt meenutama.“

Piret Rauga sõnul jäi õhtust hea mulje: „Olin KG Suurel Teatriõhtul viimati aastaid tagasi ja olin üllatunud, kui suur areng on toimunud. Tase on väga kõrge. KG saal on „raske“ saal selles mõttes, et selles saalis on raske rääkida ja sellega tuleb tööd teha. Palju teksti läheb kaduma. Rohkem tuleb teha tööd tekstiga ja teksti andmisega. Selles mõttes oli lavastus „Kommünikee“ parim, et kogu tekst jõudis saali. Kõik osatäitjad olid kuulda. Ja siit ka kiitus lavastusele „Paralleel“, kus oli valitud see tee, et laval üldse ei räägitudki. Väga ilus ja terviklik lavastus!

Inge Jalakas: „Kui vahepeal oli tilluke mõõnalaine, siis nüüd on jälle suur tõusulaine – iga aastaga on lavastused läinud ainult paremaks. Mitte ühegi etenduse ajal ei hakanud igav ja mul oli nii kahju, kui järsku juba kõik läbi sai. Oleks tahtnud näha veel ja veel. Mulle meeldis väga see, kuidas iga klass oli Suure Teatriõhtu teemale täiesti eri mätta otsast lähenenud. Etenduste vaheklipid olid omaette meistriteosed. Silma jäid kõik etendused! Minu vaieldamatu lemmik oli lavastus „Kommünikee“, väga hea näitlejatöö, etenduse terviklikkus. Kõik oli algusest lõpuni läbi mõeldud. Unustamatu mulje jättis samas etenduses isa rolli mänginud Martin Leepere. Lavastus „Paralleel“ erines ja jäi silma teiste seas ilma tekstita esituse poolest. Eriti vahvasti oli lavastaja suutnud väikesed lapsed mängu tuua ning nii tõetruult ja hästi ka näitlema panna. Väga tänapäevalik ja mõtlema panev lugu. Tegelikult mulle meeldisid väga paljud etendused. „Jussi õhtupoolik“ – suurepärane idee, tahaks lugu edasi näha! 11.b lavastuses „Sinule“ jäi samuti silma väga hea näitlejatöö (minu suureks üllatajaks oli Merzeede Liis Ork) ning lugu ise oli nii armas. „Mälestused“ võlusid samuti näitlejameisterlikkusega – super etteaste Tõnis Grepilt, üllatajateks Sigrid Kaevand ja Markus Andero Grubnik. „Paneelis“ tegi Marilis Remmel n-ö puhta töö! Väga lahe ja tõepärane oli ajakirjanike ristküsitlus. Tahaks öelda, et mida rohkem proovi teete, seda paremini asi välja tuleb, aga ... tean oma maja inimesena, et tänu aula tihedale kasutusgraafikule pole see kahjuks võimalik. Kindlasti tasuks lavastajal mõelda sellele, et kui mingisugune asi juba valmis saab, siis võiks selle „musta“ asja üles filmida ning pärast seda kogu lavastustrupiga analüüsida, kas lugu ka tegelikult teid kõnetab, kas lugu, mida jutustate, jõuab ka publikuni, mis on hästi või mida peaks muutma. Praegu tegi selle töö ära kõrvalabina Tanel Ting, aga tegelikult saaksite ka ise, juba enne ülevaatust, väga palju paremaks muuta.

Paap Uspenski: „Minul paraku puudub võrdlusmoment eelnevate aastatega, kuid kogu õhtu jättis minule väga sümpaatse ja hea mulje: mõned vapustavad etendused koos heli- ja valgustehniliste lahendustega, küllaltki värviline žürii, tore õhkkond koolimajas. Mulle jäi silma, et teie koolis on väga andekaid näitlejaid, lavastajaid ning eeskujulikke õpetajaid. Järgmisele aastale mõeldes – võiks olla ka üks õpetajate tehtud etendus!“

Etendustest lähemalt

10.a Paralleel“, mõtteid kogusid Markus Andero Grubnik ja Karl Oliver Sepp

Lavastaja Paula Nõmme sõnul oli näidendi ideeks näidata kahte täiesti erinevat maailma, kuidas asjad on inimeste jaoks erineva tähtsusega ja kuidas see erinev suhtumine ka nende enda elu mõjutab. Ja rahvale öelda meeldetuletuseks, et kõigi ülesanne on üksteisest hoolida ning asjade kõrval ka armastust jagada. Võibolla ka mõtlema panna, kummale poole asetaksid nad iseennast. Autori arvates oli nende lavastusprotsess enamasti sujuv, ilma suuremate lahkhelideta, aga protsessi käigus tuli teha muudatusi.

Oli väga omapärane. Huvitavalt läbi mängitud. Tõmbas tähelepanu rohkem, kuna pidi jälgima rohkem kui kuulama. Aleksander Tõru, vilistlane

Näidend pakkus huvi just oma vormi poolest. Pani tähelepanema ja kuulama, kuigi sõnu ei kasutatud. Väga meeldiv vaadata ja jättis sooja tunde. Juhan Soon 12.a

Näidend oli täitsa hästi lavastatud, muusika sobis hästi sinna juurde. Põnev oli jälgida, kuidas kahe erineva noore elu erinevates tingimustes arenes. Meeldisid need etapid, mis välja toodi ja loo moraal, et vanemad võiksid ikkagi rohkem tähelepanu lastele pöörata, kuna see võib mängida suurt rolli nende tulevikus. Kristiina Kuusk 11.c

Teemast oli lihtne aru saada, algul, kuidas lapsi koheldakse erinevalt ja kuidas erinevat sorti lapsed suureks saades saavad endale palju fake sõpru. Marilis Kindlam 11.b

Üldistuseks võib välja tuua, et kõigile meeldis näidendi erisus. Tummnäidend võis publiku sõnul rääkida palju enam kui tavanäidend. Muusikavalik oli näidendiga väga sobiv. Näidend jättis sooja tunde.

10.b „Jussi õhtupoolik“, mõtteid kogusid Käroli Murd ja Kristin Sander

Lavastaja Margo Väina sõnul tekkis idee jagada lava kaheks: ühel pool asuvad äpid ja teisel pool poiss, kellel on halvemat sorti telefon. Alguses ei sujunud näidend absoluutselt. Kaks nädalat enne ettemängu hakkasid lavastajad midagi kirja panema, kirjutati valmis süžee. Peale seda jagati ära osad. Süžees on toimunud palju muudatusi. Lugu räägib noorema põlvkonna tahtmistest ja nõudmistest, ainukeseks probleemiks on uute ja uhkete asjade saamine. Loo mõte on selles, et mitte tahta uusi ja paremaid asju, vaid hinnata seda, mis juba olemas on.

Mulle meeldis mõte, kuidas nad tõid välja äpi sisu. Et kui äpp avada, siis äpp justkui ärkab ellu. Kenasti oli ka kõike kuulda ja sain väga hästi aru, mis toimus 10.b näidendis. Kui norida, siis ainult selle Instagrami äpi kallal, kus mulle jäi alguses segaseks, miks neid südameid inimeste peale pandi, aga kui pihta sain, oli see minu arvates väga vaimukas. Karl Oliver Sepp, 11.a

Näidend tõi valgust probleemile nutitelefonidega, mis paljudel teismelistel tänapäeval on, see näitas, kui palju me sõltume oma telefonidest. See näitas, kuidas noored ei oska väärtustada asju, mis nendele lihtsalt kätte tulevad, ja lavastus ise oli väga hästi läbi mõeldud. Mariliis Kindlam, 11.c

Näidendi mõte oli hea. Häiris see, et liiga palju rahvast oli kogu aeg laval. Näidendis tuli välja see, mida tänapäeva lapsed teevad ja kuidas käituvad. Üldmulje oli positiivne ja humoorikas. Õpetaja Laivi Jürisson

Näidend oli väga elav. Siblimine lava peal ajas vahepeal segadusse, aga muidu oli näidend tore. Ma arvan, et näidend üritas öelda noortele, et nad peaksid väärtustama asju, mis on neile antud. Kokkuvõttes mulle meeldis see ja ma arvan, et see andis noortele õppetunni. Karin Napp

Etendus rääkis sellest, kuidas tänapäeval oleme me kõik kinni oma nutiseadmetes ega pööra suurt tähelepanu asjadele, mis tegelikult olulised on. Täpselt sellised asjad tänapäeva elus ongi, vähemalt noorte seas. Võin kinnitada, et olen ka ise selline, kes nutiseadmetes suure osa ajast veedab ja mõned asjad selle arvelt tegemata jätab. Etenduse idee oli hea ja mulle meeldis see väga. Loodetavasti on mõned noored peale selle etenduse vaatamist vähem oma nutiseadmetes. Etenduse idee oli tabav ja väga seotud tänapäevaga. Mulle etendus meeldis ja usun, et meeldis ka paljudele teistele. Janari Mõlder, 11.a

10.c „Algus on lõpus“, mõtteid kogusid Peeter Jürisson ja Kaarel Kolter

Lavastaja Luise Alle sõnas, et ühiskond muutub, aga ei tohiks unustada, kuidas sinna jõuti: „Ja igaüks peaks suutma oma mullist välja murda. Rollid olid vabatahtlikud. Mul oli pilt peas olemas, keda ma kus näha tahaks, pakkusin neile ja kes ei soovinud, ei olnud kohustatud selles osas mängima. Hea meel on tõdeda, et kõik olid väga vastutulelikud ja kõigega nõus. Töö sujus üle kivide ja kändude. Pikad päevad ja nende otsa veel proovid ei olnud kellelegi meele järgi, kuid me kõik suutsime ennast siiski kokku võtta ja asja valmis teha. Kindlasti on kõigil näidenditel midagi ühist, seega ei saa öelda, et me nii erilised oleme. Meie näidendist saab naeru, kuid üritame edasi anda ka veidi sügavamat mõtet. Teeme oma näidendit rõõmuga ja peamine on see, et mitte ainult publikul ei oleks tore, vaid ka meil endil lava peal. Mina olen isiklikult tulemusega rahul: see, mis ma proovides näen, on suurepärane ja kui me suudame selle samamoodi publiku ees ära mängida, siis on kõik meist ära teeninud pika pai.“

10.c näidendi probleemiks oli, et elu ei ole alati õiglane ning parem on see, kes on kaval. Näidendi idee oli ilmselt elust enesest võetud ning seda oli näidendis kasutatud. Järeldan seda sellest, et näidend rääkis kahest kaupmehest, kes mõlemad müüsid kasti porgandeid, mis mõlemad maksid sama palju, kuid ühe kaupmehe porgandeid osteti rohkem kui teise. Kuid see kaupmees, kellelt rohkem osteti, ostis ise selle kellegi teise käest, aga teine mees kasvatas oma porgandid rohke vaeva ja armastusega. See oli näidendi mõte. Algul ei saanud sellest aru, alles hiljem analüüsides, aga mõne koha peal ei saanud ikkagi aru. Näidendis kasutati palju inimesi, kuid põhirõhk oli kaupmeestel. Kõige rohkem jäid silma ilmselt kaupmehed Maarion Lopp ja Hendrik Rüütel. Tänapäevaga on see seotud kindlasti palju, näiteks konkurents inimeste vahel ning elu ei olegi alati õiglane. Kostüümid olid hästi läbi mõeldud ja kasutatud. Näitlemises oli häid ja oli ka halbu kohti, kindlasti ajaga saadakse paremaks. Valgustus ja lavakasutus olid head. Vahepeal kasutati massistseeni, mis sobis sinna. Kindlasti nad saavad veel palju areneda ning edaspidi probleemi paremini väljendada. Eliis Post, 11.a

11.a „Mälestused“, muljeid kogusid Danii Marii Sillamägi ja Victoria Mürk

Lavastaja ja näidendi autor Tõnis Grepp: „Etenduse idee oli selles, kuidas inimesed ei väärtusta neid asju, mis neil on, ja kui saavad aru selle asja väärtusest, siis see asi on ammu läinud/seda asja pole enam. Tööprotsessis oli nii õnnestumisi kui ka ebaõnnestumisi, kuid lõpptulemusega olen väga rahul ja uhke teiste üle.“

Esmamulje oli väga positiivne, rohkem sõnu pole vajagi. Mängiti väga hästi, näitlejad olid karakteris, ütleks isegi, et perfektselt mängitud. Mõttele sai väga hästi pihta, ilusti arusaadavaks tehtud. Etenduses polnud midagi, mille kohta saaks halvasti öelda. Põhiliselt pani mõtlema ikka enda elu peale. Väga palju leidus etenduses oma eluga sarnaseid jooni. Kodus ikka vahel käratan, aga keegi ei võta tõsiselt, samas kui meespool tõstab häält, on vaikus majas tükiks ajaks. Vahel juhtub ka, et teine pool ei kuulagi. Etendus tekitas positiivseid tundeid. Suurepärane lavastus. Õpetaja Laivi Jürisson

Esmamulje oli päris hämmastav, sest vana mehe rolli mängiv noormees oskas häält nii hästi järgi teha, poleks arvanudki, et nii ehtsalt õnnestub. Hea oli just see häälekasutus, kõik oli loogilises järjestuses, ei olnud midagi ettearvatavat, küllaltki kaasahaarav ja samas ka lõbusat äratundmisrõõmu nendele, kes seda elus kogenud on.

„Mälestused“ pani mõtlema, kui palju on ühes väikses esemes mälestusi, kuidas kõik sai alguse, ja kui palju on lugusid, mida saab edasi rääkida läbi pisiesemete. Tunnete koha pealt tekitas see nii elevust, kurbust kui ka nalja. Elevust sellepärast, et teada saada, mis nüüd edasi juhtub, kurbust, sest see vanamees käitus oma memmega päris jõhkralt, ja nalja, sest kõik me teame, kuidas vanemad inimesed üksteisega räägivad. Kuid siiski jäi arusaamatuks see, kas vanamees, kes andis noormehele nõu, oli ise tulevikust ja kuidas ta minevikku sai? Airi Saarma, 12.b

Mulle meeldis 11.a lähenemine teemale, mälestused inimeste elus, kuidas neid hoiame ja ei hoia, kui olulised mälestused meile, inimestele, on. Laval mängitud lugu oli aus ja ehe, näitlejate ansambel tegi head tööd. Mulle väga imponeeris, et 11.a on selle loo ise kirjutanud ja nad mängisid laval nii usutavalt ka pensionipõlve pidavaid inimesi. Kriitikat ma ausalt ei oskagi välja tuua, lugu kõnetas ja oli aus, õiges tempos. Suur tänu teatrielamuse eest! Õpetaja Marit Tarkin

Esmamulje oli väga hea, meeldis etendus ja lava korraldus. Hea oli see, et kõik näitlejad olid professionaalsed. Kui mõni repliik segamini läks või ära ununes, ei tehtud sellest suurt numbrit ja mindi kohe edasi. Etendus ise oli kaasahaarav, kordagi ei hakanud igav. Mind pani mõtlema see, kuidas me tegelikkuses keskendume valedele asjadele. Me ei näita oma hoolivust välja inimestele, kellest me hoolime, kuni on hilja. Tekkis küsimus, kuidas selliste ideede peale tuldi? Kas oma kogemustest või kasutati lihtsalt fantaasiat. Kärt Kaldre, 11.a

11.b Sinule“, muljeid kogusid Brigita Ley ja Käthy Kiik

Lavastaja Eva Ratase sõnul oli näidendi ideeks näidata, et armastusest võib alati veel asja saada, kui tegu on õige inimesega.

Õpetaja Laivi Jürisson ütles, et talle meeldis näidendi juures see, kuidas kirjanik kohtus taas oma kadunud kallimaga. Veel tõi ta välja, et näitlejad olid osavad ja näidendi idee hea. Küsimärgi alla ei jäänud tal midagi, sest kõik oli ilusti arusaadav.

Õpetaja Anni Haandile meeldis näidendi juures see, et kogu tekst oli endi kirjutatud. Talle meeldisid veel tegelased ning jäi meelde kirjaniku rahulik ja elukogenud hääl. „Etenduse lõpp oli väga võimas ning emotsionaalne! Elus on ikka nii, et asjad juhtuvad murdosa sekundiga ning minevikku tagasi vaadates on neid hetki võimatu muuta. Lugu läks südamesse ja pani kaasa mõtlema,“ rääkis ta.

11.a õpilane Janari Mõlder ütles, et etendus oli väga südantsoojendav. Etenduse peamiseks punktiks oli see, et peategelane pidi jätma oma armastatu, et edendada oma karjääri. Hiljem said nad uuesti kokku, mis toobki välja teose idee, milleks on, et armastusest saab alati asja, kui tegu on õige inimesega. Usun, et see võib olla ka tõsi tänapäeva ühiskonnas. Etendus oli hästi tehtud, kuigi arenguruumi veel on. Talle etendus meeldis ja ma arvan, et see meeldis ka paljudele teistele. Etendusel oli huvitav idee ja etenduse mõte oli ka hästi välja toodud. See etendus pani arvatavasti paljud inimesed mõtlema armastuse üle, mis lõi saali hea ja sõbraliku atmosfääri.

12.c klassi õpilase Maria Mändmaa sõnul tegid näitlejad väga head tööd ja küsimusi tal näidendi kohta ei tekkinud. Mändmaale meeldis väga lavaline kujundus. Näidend pani teda mõtlema sellele, et mis saab edasi ja kuidas lugu jätkub.

11.a klassi õpilasele Mia Meetile meeldis, et näidend oli armastusest. Näidendi kohta tekkis Mial üks küsimus: „Miks nad ülikooli ajal ühendust ei hoidnud?“ Miat pani see näidend mõtlema, et elu on lühike.

11.c Sõrmuste isand 2“, muljeid kogusid Kaspar Piipuu ja Tomy-Ott Tänav

Lavastaja Katariin Aer rääkis, et mõte tekkis täiesti juhuslikult: „Klassikaaslased soovisid midagi lõbusat, mina proovisin seda neile anda. Natuke ühist ajuderagistamist ja, mis seal salata, ka igavust ning oligi idee olemas. Lavastusse püüdsin kaasata võimalikult paljusid. Enamus kas näitlevad või aitavad lava taga toimetada. Mõni muidugi ei soovinudki osaleda ja see on möödapääsmatu, sundima ei hakatud kedagi. Usun, et meie näidend võib eristuda ülesehituse ja loo tagamõtte poolest. Midagi väita ju ei saa, teiste omad on alles nägemata. Ma loodan, et meie näidendi idee suudab inimestele naeratuse näole tuua. Väga täpselt ei taha midagi öelda, eks teatriõhtul tuleb oma silmaga järele uurida! Kostüümide osas ei olnud erilisi raskusi: kes leidis kodust ning kes võttis jalad selga ja läks Humanasse. Taaskasutus käib Suure Teatriõhtu teemaga käsikäes. Rolle püüdsime jagada nendele, kes tahtsid näidelda. Kõik ei soovinud, see kitsendas valikut ja tegi rollijaotuse lihtsamaks. Lisaks vaatasime ka muidugi ilmekust ning muid sarnaseid faktoreid.
Ma usun, et meil õnnestus lavastus täiesti hästi. Meile omaselt jäi aega ikka natuke väheks, aga sellest pole hullu. Tulemus on vägagi hea. Eks teatriõhtu annab lõpptulemuse. Loodan, et kõik sujub hästi!“

Idee oli, et erinevatel ajajärkudel kandub edasi üks tähtis asi inimeste jaoks, milleks on sõrmus. Probleemiks oli tähtsa asja kadumine, antud juhul sõrmuse kadumine. Näidendis olid erinevad ajajärgud, näiteks Egiptusest pärinevad Kleopatra ja Caesar, vene rahvusest mehed, noored tänapäeval. Näidendis meeldis kõige enam näitlejatest Kaie Saks, kes kehastas Caesarit, talle sobis see karakter ja ta elas oma rolli väga sisse. Valgustus oli erinevate kohtade peal sobilik. Näideldi väga hästi ning lava kasutati väga targalt ära. Kostüümid olid ajastule vastavad, eriti meeldisid Egiptuse ajastu kostüümid. Tänapäevalgi on igal inimesel mõni asi, mis on nende jaoks tähtis, ning kui see kaob või läheb katki, siis on enamasti inimesed paanikas või kurvad. Eliis Post, 11.a

12.a Kommünikee, muljeid kogusid Gloria Siirak ja Viktoria Justine Ilmast

Kui me etenduse autori Rasmus Vendeliga esimest korda rääkisime, oli ta veidi sõnaaher ega tahtnud palju oma hiilgavast meistriteosest rääkida. Aga samas rääkis ta piisavalt ning pärast ise näidendit nähes mõistsime tema lühidaid vastuseid. Rasmuse inspiratsiooniks oli elu ise: eestlaslik olemus ning meie külm ja isegi veidi tundetu karakter, mida ta niivõrd meisterlikult välja tõi. Teda kõnetas meie ümber juhtuv, mis aitas näidata, kuidas ka kõige lähedasemad võivad noa selga lüüa, nagu ta ise ütles. Ning kuidas vananevate lähedastega ümberkäimisega ja lähisuhetega võivad probleemid tekkida.

Väga meeldiv vestlus oli meil Marit Tarkiniga, kes oli rõõmsalt uhke Rasmuse üle. Maritil oli rohkem kui hea meel selle üle, missuguse arengu oli Rasmus läbi teinud oma näidendi lavastajana ja kõik näitlejad laval olid usutavad ning head karakterid. Etenduse energia tõmbas kaasa ja pani olulistele probleemidele elus mõtlema.

Saime ka tagasisidet Rasmuse enda klassivennalt Sander Nõgult, kes oli väga uhke oma klassikaaslaste imelise näidendi üle ning temalegi meeldis väga näitleja professionaalsus. Sander tõi sisse asju, millega temas seostus, mida teised välja ei toonud, näiteks nagu rahapuudus, millega saab enamik inimesi oma elu seostada. Veel tõi ta välja saunaarmastuse, mis kindlasti ei olnud põhisündmus, kuid siiski oluline ja asendamatu osa näidendis.

Oli meeldiv suhelda ka Triinu Räimega, kes oli ka õhtujuht koos Rasmusega. Triinu käib meie kooli 9. klassis. Triinu arvates polnud näidendis midagi puudu ega ka üle. Triinule meeldis täiskasvanulikkus ja küpsus, et ei olnud midagi üle paisutatud. Ning nagu meie kõik, leiab ka Triinu ikka kellegi oma lähikonnast, kelle elu sarnaneb looga, mida laval väga elavalt etendati.

Näidend oli hästi kirjutatud, rääkis elulistest asjadest. Kõigi nelja noormehe näitlemine oli tasemel ega jätnud kedagi varju. Natukene rohkem jäi silma isa roll, sest see oli kuidagi väga hea roll tollele näitlejale. Üleüldiselt oli hea näidend ja minu arvates õhtu teine parim näidend. Karle Kukk, 11.a

12.b „Journey“, muljeid kogusid Timo Pulk ja Harald Nurmik

Lavastaja Ketli Rihkrand: „Kui ma sain teada, mis teatriõhtu teema on, teadsin ma üsna kohe, et etendus võiks olla pigem tõsine. Algselt oli meil tegelikult hoopis teine idee, aga sellest ei tulnud midagi välja. Ühel päeval pärast kooli istusimegi klassiõega maha, et uut näidendit mõelda, aega oli jäänud kahe nädala kanti. Mõne hetke jooksul meenus mulle viimati nähtud film „The Road Within“, kust kirjutamisel väga palju inspiratsiooni saime. Eesmärgiks peamiselt on muidugi see, et näitlejad naudiksid ja et lõbus oleks, aga tore oleks ka publikut kõnetada ja meelde jääda. Lavastuse protsess on väga hästi läinud, kõik on väga-väga tublid olnud. Kõik proovid on olnud lõbusad. Ma ei oleks osanud oodatagi tegelikult, et kõik nii hästi sujub.

Tänavused etendused olid kõik head, oli tõsist teemat, oli nalja, paroodiat, huumorit. Nauditav õhtu. Kiidan ka korraldajaid väga kõrgetasemelise organiseerimise eest. 12.b etendus võlus laiahaardelise näiteseltskonna kaasamisega. Oli värskendav näha laval ka õpetajaid, nii praeguseid kui ka endisi, kehastamas rolle, millega nad suurepäraselt hakkama said. Sulandusid hästi olustikku – raviasutuses on ju eri vanuses, eri diagnoosiga patsiente. Journey – teekond, reis, mis võib meid viia väga kummalisse paika, kust ehk tagasiteed polegi. Sa võid seal hulluks minna või end maailma valitsejaks pidada. Aga sul on ka võimalus sõpru leida. Ja nendega koos hulle tempe teha, näiteks öösel mere äärde minna. Kõige rohkem meeldis mulle ikkagi see, et õpetajad oma armsa klassi eest nii palju panustavad – hinnake seda vääriliselt, 12.b! Sisu sõnum on, et hulluks võib selles hullus „hulle“ täis maailmas minna, kui just hullusti üle mõtlema ei hakka. Õpetaja Katrin Liiva

Madli-Maria Naulaineni arvates käsitles etendus üsna tõsist temaatikat. Lavalised karakterid olid vahvad ja tore oli näha lavalaudadel tavapäratuid rollikandjaid. Kõlama jäi ihalus pääseda ühiskonna poolt pandud siltidest ja hinnangutest. Taaskasutusele oli leitud huvitav väljund.

Etendus meeldis, kohati oli liiga vaikne ja ei saanud aru. Minu jaoks oli teose ideed lihtne mõista ja sõnum jõudis kohale. Näitlejad olid väga ilmekad ja oskasid, ei pabistanud, aga hääled oleks võinud valjemad olla. Minu arvates oli loo sõnumiks see, et inimestel on kergem, kui oma raskest koormast, mida nad enda sees iga päev kaasas kannavad, lahti lasevad. Kõige enam meeldis, et lavale oli toodud Genadi Noa. Mina ise oleksin natuke rohkem arendanud seda, mis seos sellel tüdrukul oma emaga oli, ja mitte nii väga seda, et nad kõik hullumajas olid. Helena Aavik, 11.b

Intervjuu õpilasega (soovib jääda anonüümseks): „Etendus oli minu jaoks nii ja naa – õpside lavale toomine oli tore mõte, aga see võttis loo tõsiduselt tähelepanu ära. Sain teose ideest aru. Näitlejatega jäin rahule, tekst oleks võinud valjem olla. Minu arvates oli sisuks see, et raske on lasta asjadest lahti. Mulle meeldisid kõige rohkem Külli Mänd ja Merle Rekaya.

12. b klassi näitemängu algus pani saali kihama, sest laval oli õpetajate paraad, kes hoopis valesse asutusse sattunud olid, eks see pedagoogitöö ikka raske on ka. Lugu ise jäi võib-olla tänu sellele avapaugule veidi varju või tõmbas tähelepanu fookusest ära. Sest peategelase emega hüvastijätmine, lahtilaskmine on nii suur lugu, mis vääriks rohkemat avamist enne kiiret lõpplahendust. Hetkel kadus põhiteema kuidagi kogu selle hulluse sisse ära. Samas jällegi idee kaasata õpetajad mõjus publikule värskendavalt ja Genadi Noa hüütud „Heureka“ pani siiski uskuma, et asjast saab veel asja. Õpetaja Marit Tarkin

12.c Paneel, mõtteid kogusid Ken Kirs ja Mia Meet

Lavastaja Natali Koppeli sõnul oli etenduse ideeks panna publik mõtlema mingi huvitava kontseptsiooniga. „Lavastuse protsess oli kiire ning eesmärgiks klassiga midagi toredat teha,“ rääkis Natali.

Õpetaja Kersti Kirsi sõnul oli näidend omanäoline teiste seas. „Huvitav lahendus oli pressikonverents ja ajakirjanike asetus publiku seas,“ arvas õpetaja Kersti Kirs. Õpetaja arvates tekitas näidendis küsimusi see, et ei saanud alguses kohe aru, millise ettevõttega tegu oli, kuid see selgus üsna pea ajakirjanike küsimustest. Kersti arvates pani etendus mõtlema, et kõik pole alati nii, nagu paistab, inimsuhted ongi tihti keerulised ja et isegi hea ning kaua kestnud sõprus ei pruugi alati materiaalse maailma ahvatlustele vastu panna. Veel tõi ta välja, et talle meeldis kõige rohkem karakterina leedukas, hästi mängitud. Väga loomuliku ja suurepärase rolli tegi aga tema meelest Mariliis.

Õpetaja Kristel Paju arvates oli etendus värskendav ja üllatusi täis, väga korrektne ja kõik oli väga paigas. „Huvitav lahendus kaasata nii lava kui saal üheaegselt. Väga head karakterid – huvitav oli jälgida,“ sõnas Kristel. Õpetaja jaoks jäi veidi segaseks, mis tähendus ning üldine seos oli veepudelitel. „Lastekodu teema on julge valik, mida tuleb käsitleda väga peenetundeliselt. Sõnum, mille mina sealt välja noppisin, ei olnud vist päris see, mida lavastaja tahtis öelda – hea meelega vestleks lavastajaga, et selgusele jõuda,“ sõnas õpetaja. Kristel Pajule meeldisid vaieldamatult väga Mariliis ja reporterid.

Mari Kallasmaa arvates oli lavastus kaasakiskuv ja huvitavalt üles ehitatud. Mari rääkis, et talle jäi silma, kuidas intervjueerijad küsisid küsimusi otse rahva hulgast, mis lõi palju kaasa keskkonnale. „Märkimata ei saa ka jätta fotograafe, kes andsid ka palju kaasa lavastuse õhkkonnale,“ sõnas Mari. Marit pani mõtlema, kuidas lahendada olukorda, kui mitte keegi pole sind aitamas, aga olukord vajab lahendust. Mari arvates oli iga karakter omanäoline ja andis etendusele kaasa, eriti jäi silma Artemis, kes oli humoorikas ja lõi sellise vaba õhkkonna. Tema arvates tekitasid palju küsimusi lavastuse viimased hetked enne lõppu, sest pinge oli üles keritud – millega see nüüd lõpeb?

Liilia Brusnitsini (10.b) arvates oli etendus konkreetne ja elust enesest võetud. Ta mainis, et algus tekitas talle natuke küsimusi, kuid edasi vaadates oli arusaadav.„Etendus pani mõtlema sellele, kui silmakirjalikud võivad inimesed olla.“ Tema lemmikkarakteriks oli Leedust pärit Artemis.

Vaheajal kogusid publiku muljeid Kaspar Piipuu ja Tomy-Ott Tänav

Mis teile tänase teatriõhtu puhul meeldis?

Marcus Sadam, 11.c: Mulle meeldis meie enda klassi näitleja Eerik Oolup.

Jaagup Jalak, 11.c: Mulle jällegi meeldis väga esineda ja niisamuti meeldis ka tänase õhtu meeleolu.

Risto Metsamaa, 11.c: Mulle meeldis kogu õhtune meeleolu ja tänane publik oli niisamuti vapustavalt hea ja kaasaelav.

Jan Jõgi, 11.b: Mulle meeldis kõik terve tänase õhtu jooksul, tänane õhtu oli minu jaoks väga lahe ja elasin väga kaasa!

Mil viisil te tänasel õhtul osalesite, kas olite publik, lavatööline või näitleja?

Jaagup Jalak: Ma vedasin lauale kaunistusi ja koostasin nn liivamäge ehk ma olin lavatööline.

Marcus Sadam: Minu panus oli selline, et ma viisin lavale väga tähtsaid rekvisiite.

Risto Metsamaa: Mina omakorda näitlesin täna õhtul ja minu kehastatud isik oli üks peategelastest, kes kandis nime Ivan Julm.

Jan Jõgi: Mina nautisin tänast õhtut publiku rollis saalis olles.

Mis teid pani mõtlema tänasel õhtul?

Jaagup Jalak: Mind isiklikult pani mõtlema taaskasutuse peale, mis oligi tänavuse teatriõhtu teema, ja ma tean, et see on väga aktuaalne ka tänases maailmas.

Marcus Sadam: Mina hakkasin tänase õhtu puhul mõtlema enda klassivenna Eerik Oolupi näitlemisoskuse peale, ta kehastas antud etenduses samuti ühte olulist ja veidi ka koomilist rolli.

Risto Metsamaa: Mina mõtlesin ja keskendusin sellele, et mul ja minu klassil tuleks näidend hästi välja.

Kes oli teie tänaõhtune lemmik?

Jaagup Jalak: Mulle väga-väga meeldis meie enda klassi etendus, mis oli vägagi naljakas.

Marcus Sadam: Mulle ikkagi meeldis enda klassi etendus ja niisamuti elasin kaasa juba eelpool mainitud klassivennale Eerik Oolupile, kes kehastas väga naljakat karakterit.

Risto Metsamaa: Mulle meeldis väga minu enda klassi etendus.

Jan Jõgi: Mind köitis tänasel õhtul väga 12.a klassi etendus.

Kes oli teie tänaõhtune lemmiknäitleja?

Jaagup Jalak: Kindlasti terve õhtu peale meeldis mulle väga enda klassivend Eerik Oolup.

Marcus Sadam: Mind kõnetasid kõige enam head klassivennad ja sõbrad Risto Metsamaa ning Eerik Oolup.

Risto Metsamaa: Mulle meeldis väga enda paralleelklassi Tõnis Grepi näitlemine.

Jan Jõgi: Ma leian, et tänasel õhtul sain ma väga suure elamuse just Juhan Sooni näitlemisest, see oli väga super!

Vaheajal jõudsime minna ka üpriski hubasesse sööklasse, kus kohtusime oma sõbraliku ja abivalmi klassiõe Eeva Helga Kupitsa vanematega. Meile isiklikult väga meeldis nendega intervjuud teha, sai nalja ja loomulikult on nende vastused ka erinevad eelpool nimetatutest.

Mis teile tänase õhtu puhul meeldis?

Eeva isa naljatleb kohe, et siin pakutav kohv on väga hea. Eeva ema lisas, et tema enda tütar näitles väga hästi ja teatriõhtu meeskonna poolt koostatud vaheklipid olid väga head ja huvitavad.

Üllele ja Toomasele oli meeltmööda 11.a klass. Näitlejatena tõid nad esile Markus Andero Grubniku ja oma tütre Eeva kohta arvasid, et ta on arenenud, võrreldes eelmise aastaga, ta näitles väga hästi. Nad tõid välja ka etenduse ühe eestvedaja Tõnis Grepi, kes tegi enda asja fantastiliselt. Parim teatriõhtu tantsulõvi oli Arnold 11.c klassi näidendis. Eeva isa lisas, et talle tuli kohe ka meelde nõukogudeaegne lauatelefon, mida üks näitetrupp kasutas.

Eeva ema Ülle mõtles veidi tänaste enenduste peale ja leidis, et osa näidendite kirjutajaid oleks võinud ajalugu veidi lähemalt uurida, näiteks 1983. aastal ei eksisteerinud Kuressaares Humanat. Selge loo jutustamise juures on väga oluline, kui lool on algus, arendus ja kindel lõpp, mis on vägagi oluline mõte! Mõned etendused valgusid veidi laiali, mõte läks kaotsi (ja sellega me muidugi oleme nõus). Eeva isa Toomas täiendas seepeale enda kallist kaasat: „Mõnikord üritati liiga suurt kunsti teha ja mõte läks veidi laiali.“

Kokkuvõtteks oli Eeva vanemaid väga meeldiv intervjueerida ja pärast seda oli meil veidi aega üle ja vestlesime põgusalt nii tehnikast kui muust. Tahaksime siinkohal tänada kõiki meie intervjueeritavaid, kes nõustusid meie küsimustele vastama, ja samuti Eeva suurepäraseid vanemaid, kellega oli väga meeldiv vestelda ja keda ka meeldiv kuulata.

Artiklit aitas kokku panna Kärt Kaldre.

Erika Oeselg, 11.a klass
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii