üles
Laupäev, 20. aprill 2024
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

20. aprill

22. aprill

23. aprill

24. aprill

25. aprill

26. aprill

27. aprill

Töötajate sünnipäevad

21. aprill

25. aprill

27. aprill

Intervjuu, avaldatud 7. november 2019, vaadatud 4271 korda, autor Natali Koppel, 12.c klass
Mai 2007. Kool sai esimese õmblus-tikkimismasina! Autor/allikas: erakogu

Käes on reede pärastlõuna ning koolinädal lõpuks läbi saanud, aga koolist ma minema veel ei lähe. Sean sammud järjekordselt käsitööklassi, kus on veedetud nii pikki reedeõhtuid, nädalavahetusi kui ka vaheaegu. Klassist 201 võib leida ühe selle kooli alustala, kelle käe ja hoole all on oma eriala leidnud mitmed tegijad. Raili Kaubi on Kuressaare Gümnaasiumi käsitööõpetaja ning Inspira ringijuht.

Videokroonikaringi õpilaste lühiintervjuu Raili Kaubiga.

Kuidas avastasite enda jaoks käsitöö ja moe?
Koolis olin ma selline tubli õpilane, kes tunnis oma asjad ilusti valmis tegi, aga ega mul väga suurt huvi käsitöö kui sellise vastu ei olnud. Meie käsitöötunnid olid ju kaheksanda klassini, lõppesid ära ja vot siis tekkis mul alles plõks, et tahaks nüüd teha, sest kõik minu sõbrannad tegid nii ilusaid asju. Avastasin enda jaoks, et nii palju huvitavat on veel õppida. Tulid esimesed kampsunid ja tikandid. Muidugi huvitas mind ka kunst, aga ma pidasin end selles vallas nõrgaks. Ma ei ole kunagi käinud kunstikoolis ja tol ajal oli kunstiülikooli väga raske saada. Paljud käisid nullkursusel ja kandideerisid mitmeid kordi.

Miks sellel alal edasi õppima asusite?
Käsitöö tundus väga huvitav ja sel ajal oli ta väga populaarne eriala. Ma läksin tolleaegsesse Tallinna Pedagoogilisse Instituuti käsitööd õppima, aga lisaks oli veel väga palju aineid ja meie teaduskonnaks oli üldse matemaatika-füüsika teaduskond. Sealne eriala oli üldtehnilised distsipliinid ja tööõpetus. Käsitöö osa oli suhteliselt väike, aga see huvitas mind kõige rohkem.

Pilvi Käiro, kollektsioon „Black & white“, 2004

Miks just koolis töötama hakkasite?
See oligi tegelikult tol ajal ette nähtud, et kui õpetajaks õppima lähed, siis oled mingi aja koolis tööl ehk vähemalt kolm aastat. See oli nagu loogiline jätk. Naljakas on ka see, et mina mõtlesin, et ma ei lähe õppima õpetajaks ja ma ei lähe ka kunagi keemiat õppima, aga sain seda topelt, sest keemia oli meil üks lisaerialadest.

Juhendate õpetajaameti kõrval kahte Inspira ringi: käsitöö- ning moe- ja õmblusringi. Kui pikalt olete koolis huvitegevusega tegelenud?
Alates 1995.-1996. aastast olen koolis käsitööringi teinud. (23–24 aastat – toim)

Kuidas see alguse sai?
Käsitööringe on ju tegelikult alati tehtud. Meie kooli ava-aastatel juhendas käsitööringi Anne Kolk. Alustasin ühe käsitööringiga, aga hiljem oli huvilisi juba rohkem. Millalgi oli ka eraldi ainult neljanda-viienda klassi ring ja siis me tegime ikka hästi palju tööd. Sai klaasi värvitud, tehtud siidimaali ning veel muud põnevat ja lihtsat.

Katrina Kaubi, konkursi Supernoova 2007 võitja kollektsiooniga „Põimumine“

Kuidas õpilased ja lapsed üldse selle aja sees muutunud on?
Eks nad ole. Ei ole enam nii palju kannatust. Käsitöö vajab kannatust. Ei suudeta enam ühte sama asja pikalt teha, keskendumine on pealiskaudne, tahaks kiiresti kõike valmis saada. See on küll suur erinevus.

Aga huvi on ikka?
No kindlasti on. See oleneb – aga mitte ainult nendel soki- ja kindateemadel – ühele meeldib heegeldada, teisele kududa. Ringitund just võimaldabki neile seda teha, mis huvi pakub.

Olen seda tähele pannud, et väiksemad tulevad sõbrana kohe juurde ja hakkavad teiega rääkima. Lapsed on tegelikult väga julged.
On, see on ka muutunud, et õpilased julgevad vabamalt suhelda. Öeldakse ikkagi päris otse välja. Mõnikord ka seda, mida poleks vaja olnud öelda.

Pigem julgetakse siis abi küsida?
Jaa, ja küsitakse isegi liiga palju minu arust. Mõnikord võiks ise ka oma peaga rohkem mõelda. [naerame]

Ollakse harjunud tegelikult ...
Jah, no see on selline õpitud abitus juba. Võid ju ise ka välja nuputada mõne asja.

Kristin Liias, Future Fibit konkursi võitja. Kaubamaja ajakiri, Talv 2008

Tunnete end ringijuhina pigem andja kui saaja rollis?
Minu jaoks on see roll võrdne – nii andja kui saaja. Hästi tore on, kui sa suudad midagi edasi anda, seda, mida sa ise oskad ja mis sulle endale väga meeldib, aga teistele on see veel võibolla arusaamatu, miks just see sulle meeldib. Samas, kui ta (õpilane – toim) tabab selle mõtte ära, mida ma edasi tahan anda, on ta ise ka selle üle õnnelik. Ütleme kasvõi: see kaks minutit seal laval, kui moekollektsioon valmis saab – sa tead ise omast käest –, et see on tegelikult hästi äge tunne. Sa näed kohutavalt vaeva selle tööga, aga lõpptulemus on seda väärt! Ma arvan, et eluks ei anna see mitte ainult käsitööoskusi, vaid just kogu protsess on oluline. Sa naudidki, kuidas see areneb, sa mõtled ju kõik läbi. Need etapid – kuidas sa pead materjali varuma, millised lõiked valid, kuidas sa neid muudad, millised materjalid sobivad. Kogu see tiimitöö on tegelikult oluline, modellid jne.

Käsitööga on ju sama asi ilmselt, et peab õppima nautima seda isetegemist, kujundamist ja ...
Jah, teine tase on juba see, kuidas sa hakkadki pihta, et kuidas traageldamine käib ja mismoodi niidile sõlme teha. Lõpuks oled juba nii kaugel, et mõtled ise mingeid nippe välja, näiteks õmblemise tehnoloogias või kudumises. Sulle ei näidata ainult ette.

Kuidas erineb õpetaja ringijuhist?
Huvitegevus toetab minu jaoks õppetegevust nii või teisiti ja väga palju. Mulle meeldibki see, et saan mõlemad asjad ühitada.

Millist oskust hindate ise juhendajas kui sellises enim?
Ega ma ise väga ei olegi ringidest osa võtnud. Olen ainult tantsimas käinud ja muusikakoolis natuke, paar aastat.

Mida lapsed juhendajast ootavad?
Pigem ikkagi suunajat ja innustajat, mitte sundust. Mulle see mõte üldse ei meeldi, et lapsi peaks sundima. Ikkagi motivatsioon peab sinust endast tulema. Ei tohiks olla ainult see, et ma surun peale. Vaikselt suunan, innustan, käin peale, mitte ei sunni. Ma arvan see on kõige olulisem. Aga mida sina õpilasena ütled, milline peaks olema juhendaja?

Ta oskab sind aidata ja viia enda lahenduseni ja ta oskab näha sinus seda, mida sina tahad, selleni suunata ja olla vastavalt olemas. Samas ei lase loorberitel puhata ega tee ise tööd ära.
Jah, ta peabki suunama ega tohi anda valmis lahendusi. Muidugi peab märkama lapses seda midagi, seda andekat kohta, seda, mis talle sobib. Leiadki üles selle väikse ... [teeb nipsu]. Sa näed ära selle tegelikult.

Kas raskem on tegeleda laste või noortega? Miks?
Lapsed ongi noored [naerame].

Et siis gümnaasiumil ja põhikoolil pole vahet tegelikult?
No gümnaasiumiga on selles suhtes lihtsam, et nendel on käsitöö algvõtted teada. Nad juba teavad täpselt, mis nad teevad – selles suhtes on lihtsam. Nad on omandanud tehnoloogilisi oskusi: kuidas võtta lõikeid ja kõik selline. Mõnes mõttes raskem ka, sest tööde valmistamise tase on juba kõrgem.

Anna Karakjan, kollektsioon „Rändrahn“, 2015

Suureks väljundiks paljudele, sh teie õpilastele on olnud moekonkursid nii mandril kui kodusaarel. Kuidas see tuhin lasteni jõudis?
Sellest ajast alates, kui Heli Jalakas idee (korraldada moekonkursse – toim) siia Saaremaale tõi. Alguses koordineeris moekonkursse meie koolis Inge Jalakas (KG moekonkursid toimusid 2003–2012 – toim), aga meie kooli esimese moeshow tegi hoopis õpetaja Anne Mets. Tema lõimis ajalugu ja moodi. /.../ Muidu ikkagi tänu kohalikele moekonkurssidele, et selline asi üldse meil siin Saaremaal ja selline võimalus siin koolis oli. Kaheksa aastat korraldasime Inspira meeskonnaga (Tiia Leppik, Anneli Meisteson, Inge Jalakas, Renate Pihl) maakondlikku koolinoorte moekonkurssi Look Kool. Moekonkursid maakonnas olid algul ikka päris suure populaarsusega ning ka tegijaid ning vaatajaid oli arvukalt. Sel ajal oli ka hästi palju klasse ja ma surusin õmblemise mõttega kõvasti peale

Surusite ikkagi peale, jah?
Jaa, selles mõttes, et surusin neile moekollektsiooni tegemise mõtet pähe: tunnis vot teeme, teeme, teeme. Ühes kuuendas klassis valmistasid tüdrukud isegi kolm erinevat kollektsiooni. /.../ Nüüd teevad ainult need, kes väga tahavad. Käime MoeP.A.R.K.il ning teistel vabariiklikel võistlustel.

Teie enda seos moega tekkis siis ringijuhatamise käigus?
Jah, praeguseks on tehtud juba mitukümmend kollektsiooni ja osaletud edukalt paljudel võistlustel. Ma tabasin ära, et need konkursid on hea koht, kus ühendada kunst ja käsitöö. Õpilastele meeldib ja see huvitab ka niisuguseid lapsi, kes muidu käsitööst väga ei hooli: moekollektsiooni valmistasid siis ka väga paljud sellised tüdrukud, kes muidu poleks käsitöötunnis eriti midagi teha tahtnud. Aga nad tulid oma vabast ajast ja tegid. Mood köidab.

Natali Koppel, kollektsioon „Kristiine“, 2017

Soovite veel midagi lisada?
Suur tänu kõigile õpilastele, kellega koos oleme moekollektsioone valmistanud ja praegugi valmistame. See aeg on küll töörohke ja pingeline, aga siiski väga tore ja meeleolukas ning jääb meile kauaks meelde.

Loodan, et tänu sellele on paljud meie kooli vilistlased teinud oma elukutsevaliku kunsti, õmblemise ning disainivaldkonnas. Seda suurem rõõm on näha ja kuulda teie edukatest ettevõtmistest selles vallas nüüd – juba täiskasvanutena. Kindlasti tegi ja teeb moeloomega tegelemine ka minu töö käsitööõpetajana rikkamaks ja põnevamaks.

Raili saavutusi juhendajana on raske kokkugi lugeda. „Väike“ ülevaade nendest on kogutud siia.

Natali Koppel, 12.c klass
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii