üles
Reede, 19. aprill 2024
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

19. aprill

20. aprill

22. aprill

23. aprill

24. aprill

25. aprill

26. aprill

Töötajate sünnipäevad

21. aprill

25. aprill

Intervjuu, avaldatud 25. september 2019, vaadatud 4352 korda, autor Madli-Maria Naulainen, ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja / haridustehnoloog
Sigrid hindab kogemusi, mida pakub töötamine kooli tervishoiutöötajana. Autor/allikas: Gert Lutter

"Hüppasin pea ees vette," ütleb oma kevadise KGsse tööle asumise kohta Sigrid ise. Kuidas tal kohanemine meie kooliga läinud on ja kuidas tartlasest mesindushuviline õde ülepea siia tööle sattus, saadki lugeda allpool!

Kuidas sattusid meie kooli tööle?
Margarita kaudu, tema kutsus mind. Töötasin varem haiglas, ilmselt selle kaudu ta teadis mind. Olin lastega kodune ja mõtlesingi tööle naasmisele. Kevadel käisin kooliga tutvumas ja leppisime kokku esimestes proovipäevades, kus üheskoos asjad üle vaadata ja õppida. Tegelikkuses juhtus aga asjade kokkulangevusel nii, et esimene proovipäev tuli ootamatult, kui olude sunnil oli kolleeg ära ja hüppasingi pea ees vette. Nii et enne ühist sisseelamist sain juba esimese aimduse, milles see töö seisneb. Alustasin eelmise õppeaasta aprillis. 

Millised sinu tööülesanded siin koolis on? 
Tööpäevad on jagatud, mõned päevad oleme üksi, mõned päevad koos. Tegeleme tervisekontrolli läbiviimisega, vaktsineerimisega, registrite pidamise ja täiendamisega ning õpilaste jooksvate tervisemuredega. Kooli mõistes on kõik endistviisi, alati on keegi olemas. Minu jaoks on praegugi september uus, nüüd näen seda kooliaasta algust, mida kevadel ei näinud. Kõik uued nimekirjad tuleb sisse kanda, praegugi on sellega tegemist. 

Mis sind oma töö juures kõige rohkem innustab?
Koolipere on nii suur ja lapsed on toredad. Õenduse amet ongi oma loomult see, mis annab palju tagasi. Inimesed annavad energiat. Haiglas töötades tunnetad, kuidas vanemad inimesed ongi päriselt maa sool. Ja eks lastega on sama – midagi saab alati tagasi. Ja tunne, et saad olla abiks, on suur motivaator. Eks see ongi selline motivatsioonitöö, nagu ilmselt ka õpetaja amet.

Kas KGga sidus sind miski varem ka?
Olen pärit Tartust, aga mu juured on Saaremaal. Minu emapoolne vanaisa on Saaremaalt ja ka isa poolt on Saaremaal sugulasi. Nii et päris puhas leht ma Saaremaal pole. Õppisin Tartu Karlova Gümnaasiumis ja lõpetasin Tartu Tervishoiu Kõrgkooli. KGga seovad mind tuttavad, kes on selle kooli lõpetanud, ja Osilia koolitused, kus olen osalenud. Varem ei teadnudki, et selle esimese trepi taga laiub suur-suur kool oma paljude koridoride ja osadega. Siin tööl olles viibin ju peamiselt arstikabinetis ja seetõttu koolipere veel väga tuttav pole, rohkem olen puutunud kokku klassijuhatajatega. 

Kus sa varem töötanud või õppinud oled? Mida sealt kaasa võtad?
Peale kooli lõpetamist tulin Saaremaale. Töötasin mõnda aega haiglas ja jäin emapuhkusele. Minu koduosakond on olnud kirurgia, kuigi töötasin ka siseosakonnas, kus oli abi rohkem vaja. Nüüd olen ka seal otsaga jälle tagasi, teen vahetusi nii kirurgias kui siseosakonnas. Iga kogemusega tuleb elutarkust juurde. Nagu see vanasõna ütleb: eeslit läbi heinakuhja vead, mõni kõrs ikka külge jääb. Võtan kaasa selle, mis on hea, inimesed on head, kogemus õpetab. Kooli tervishoiutöötajaks ei ole kerge sattuda, palju selliseid pakkumisi pole. See on hea võimalus ja iga kogemus annab juurde. 

Milline sa ise kooliõpilasena olid?
Olin vist selline tubli keskpärane õpilane. Ei olnud priimus, aga pätt ka mitte, koolis käisin kenasti. Umbes 6. või 7. klassis sattusin koos pinginaabriga kooliõdedele külje alla, hakkasime esmaabiga tegelema. Ei mäletagi, kas meid valiti kuidagi välja või läksime vabatahtlikuna. Koolis oli sel ajal kaks meditsiinitöötajat, arst ja õde vist. Saime vahel tundidest ära, õppisime nende juures, käisime võistlustel.

Tartus Kaubahalli ees korraldasid Punane Rist ja kiirabi võistlusi, millel osalesime, tegime erinevaid situatsioone läbi. Peale gümnaasiumi lõpetamist olin Inglismaal, õppisin keelt, avastasin maailma ja peale naasmist mõtlesin edasiõppimisele, kas füsioteraapia või õendus. Minu peres tegelikult meditsiiniinimesi polegi, minu vanemad on seotud õpetaja ametiga. Vanavanaema on olnud haiglas põetaja, aga see oli aeg, kus kõik käisid sõja ajal abiks. Nii et õendusega tegelikult kokkupuudet polegi olnud. 

Millega vabal ajal tegeled?
Viimasel ajal ei olegi palju vaba aega. Kasvatan lapsi, püüan palju liikuda, teen sporti: käin jooksmas ja kepikõndi tegemas.

Minu salajane kirg ja hobi on mesindus. Mul on oma mesitarud. See huvi on meie perekonnast, sellega tegeles juba vanaisa ja tegeleb ka isa. Olen hobimesinik ja mett ei müü, vaid kasutan ainult oma tarbeks.

See on miski, mis käis lapsepõlvega kaasas. Kõik minu suved olid seotud sellega, et oli mäng, mäng, mäng ja siis mingi hetk hüüti, et pere tuleb ja kõik muu jäi seisma, kogu perekond jooksis kärudega kuskile, sülemit tooma, pere tuli puu otsast alla võtta, tarusse panna. Meevõtmise protsessi juures olemine oli põnev, kärjed ja kaaned ja kõik muu.

Mulle meeldib mesilastega tegeleda. Omad naised. Naistevägi. Üks on kuninganna ja kõik töömesilased on naised. See on põnev maailm!

Mis sa soovid õpilastele ja kolleegidele?
Uueks õppeaastaks jõudu ja jaksu, eriti vaimujõudu, seda läheb suures koolis vaja.

Madli-Maria Naulainen,
ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja / haridustehnoloog
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii