Selliste mõtetega alustab Ruth Jasmin oma 17. tööaastat siin koolis.

Nii ongi juhtunud, et olen ennast ikka kooliga seoses mäletama hakanud: ema parandamas laste vihikuid ja mina sealsamas laua ääres teatamas, et tahan ka õpetajaks saada. Lasteaias pole ma käinud. Minu mängumaa oli Kaali koolimaja ja selle ümbrus. Võin ennast päris õnnelikuks inimeseks pidada, sest mul on kogu elu olemas olnud oma tänav, pink ja puu. Olen õnnelik, et olen sündinud ja enamiku oma elust elanud Saaremaal, oma Kaali-kodus.

Lugema hakkasin varakult, kuigi lugemise õppimist ma ei mäleta. (On legend, et need, kes lugema õppimist ei mäleta, on targad inimesed. Toim.)

Kui teised lapsed mängisid palli või trihvaatrit, siis olin mina ninapidi raamatus või joonistasin pabernukkudele riideid.

Ema jutu järgi hakkasin vist enne laulma kui rääkima. Kuna ema laulis kogu aeg, iga töö ja toimetuse juures, siis olid mul igasugused laulud varakult peas. Aga üksinda teistele esineda mulle ei meeldinud. Sain isegi ükskord ema käest laulmises kahe ja pealekauba veel märkuse ka.

Minu esimene töökoht oli juba Peda ajal Tallinna 49. keskkool, kus andsin II klassile eesti keelt ja loodusõpetust. Koolis olid minu lemmikaineteks kirjandus, ajalugu ja muusika.

20 aastat töötasin väikeses maakoolis Tornimäel. (Foto ka sellest ajast, kus õp Ruth loeb ette Ukrainast saadetud kirja. Toim.) Esimesed 7 aastat andsin tunde liitklassis, selles koolis oli suurepäraselt võimalik lõimida õppeaineid, rakendada üldõpetuslikku tööviisi. Käisime palju looduses, õpetasin rahvatantsu, näidendeid, korraldasin luulehommikuid.

Linnakooli tulles oli muidugi tohutu vahe klassi suuruses. Tornimäel oli mul vähe lapsi klassis. Siin, esimeses lennus 36. Aga minu esimese lennu lapsed olid suurepärased: õppisid väga hästi ja tegutsesid iseseisvalt, olid hakkajad ja väga sõbralikud.

Kui ma just koolitööd ei tee, siis loen või käin jalutamas Kaali järve ääres OMA pingi ja puu juures.

Rõõmu teeb mulle mu poeg, kes on asunud kodumaja renoveerima. Mõni aasta tagasi ütles ta: „Minu ema on tehnilistes küsimustes nõrk, teab ainult välteid.”

Olen õnnelik, et mu kõrval on minu 86-aastane ema, kellega saame kõigest rääkida. Ja mu hea vend oma perega on mulle alati elus toeks olnud.