Tagasiteed enam põhikooli pole ja nüüd on vaid üks Tuleku Tulek (viide Ave Alavainu luuletusele "See suvi", toim.). Need üheksa aastat koolis on läinud linnulennul ja ees on vaid lõpusirge – eksamid ja  lõpetamine.

Kõigepealt tahaksin ma enda klassist rääkida – 9.a kannikesed, nagu me ennast kutsume, kellega olen selle teekonna õnnelikult läbi käinud. Meil on kirju seltskond, kes on ajapikku ka pisut muutunud, sealhulgas mina ja Marcus liitusime nendega alles 3. klassis. Ka neljandas klassis oli meil sisserändur Tartust, nimega Andree, ja Vaga ühines meiega alles viiendas klassis ning ärme unusta mainida, et meie kaks pärli liitusid 9.a-ga seitsmendas klassis – Elise-Maria ja Katariina.

Vaatamata sellele oleme väga ühtseks kasvanud ja koos oleme läbi käinud tulest ja veest. Kõige huvitavam meie juures ongi see, et isegi kui tekib pidevalt omavahelisi lahkhelisid, siis lõpuks leiame ikkagi ühise meele ja saame koos hakkama. Võtame näiteks selle aasta teatriõhtu: veel etendusepäeva hommikul oli olukord väga pingeline, aga kui õhtu kätte jõudis, suutsime ennast kokku võtta ja tulemused olid ootatust isegi paremad. Koos oleme veel paljugi muud ette võtnud, näiteks käinud Mändjalas telkimas ja grillimas, Keni maja taga kossu mänginud, Titerannas ujumas käinud ja piknikut pidanud, klassiöid läbi elanud ja pimedas koolimajas peitust mänginud ja isegi öösel ujuma läinud ja muidugi ei saa mainimata jätta ka meie meeldejäävaid klassireise. Kaks aastat tagasi käisime c-klassiga Soomes, millest mäletan, et hotellis poiste vastastoas elas kuri tädi nimega Silja, tänu kellele pidid poisid suurest hirmust kaheksakesi ühes toas magama.

Ja kaheksandas klassis toimus unustamatu suusalaager, mis minu jaoks on üks parimaid mälestusi koos teiega. Võin öelda, et peale seda muutus ka meie lend veel ühtsemaks. Kuidas me kõik koos metsavenna talus mäest alla kelgutasime ja peale seda üheskoos söögilauas metsavendade laule laulsime. "Aitsih-aitsah, ai velled!" – loodan, et see laul on veel pikalt meil kõigil südametes. Üheksanda klassi alguses sai käidud ka Peterburis, mis oli täis ainulaadseid hetki ja olukordi, mis võisid mõne viia lausa pisarateni, taas tänu millele muutusime rohkem kokkuhoidvaks.

Detsembris saime ülesandeks korraldada ja läbi viia jõulupidu. Kuigi ülesanne tundus esmapilgul keeruline ja keegi täpselt ei teadnud, mis saama hakkab, siis vaatamata sellele näitasid kõik paralleelid initsiatiivi üles ja kui peo lõppedes Hellade Vellede lugu "Mulle meeldib” meid ühes rütmis hüppama pani, näitas see, et saime ikkagi hakkama!

Kokkuvõtteks tahan öelda, et minu seitse aastat KGs on olnud paras aeg, et teid õppida tundma ja armastama ja praegu siin teie ees, just täpselt selle seltskonna ees, on üsnagi kurb seista, sest veel ei tea, mis tulevik kellelegi toob, seega soovin teile edu eksamitel ja juba 19. juunil kohtume siinsamas, et panna ametlikult punkt põhikoolile. Jään meie lendu siiralt naeratades mäletama. Loodan siiski, et kohtume ka järgnevatel gümnaasiumiaastatel. Suur aitäh teile ja tuult tiibadesse!

Kõne kirjutas Paula Nõmme 9.a klassist.

See suvi saab

millegi alguseks

ja millegi
lõppude lõpuks.
Sest tõepoolest
alata algusest
on aeg juba
lõppude lõpuks
Ümber lükata
täisikka jõudmata
tõed
täiseas aeg ammugi.
Uued valed
on mulluste tõdede
õed –
ei saa nendeta sammugi.
Nii ma istun
ja liidan ja
lahutan
uut ja vana ja
tõde ja valet,
suvepäikese lõõsas
end lohutan,
et mängin vaid endaga malet.
Kuid ometi tean,
et suvi see
saab ükskord
mu suvede suveks,
et siitpeale algab
Suur Tagasitee
ja algab
üks
Tuleku Tulek

Ave Alavainu luuletuse kandsid ette Irene-Liis Saar 9.b klassist ja Kätriin Rohulaid 9.c klassist.