Taas hakkab lähenema 24. veebruar – kuupäev, mis kõigil eestlastel kalendris suurelt kirjutatud võiks olla. Just sellel kuupäeval 101 aastat tagasi kuulutati välja Eesti Vabariik. See oli suur saavutus meie esivanematele, sest tagas sadade maailma rahvaste seast meile, eestlastele, lõpuks oma riigi. Eestlaste nagu enamike maailma rahvaste elu ei ole läbi ajaloo olnud just kerge: pea aastatuhande kestnud ränk orjapõlv, pidevad sõjad ning suurema osa ajast valitsev pime ja külm õhkkond väga lootusrikkalt eestlastele just ei mõjunud. Siiski hoiti elus oma keel ja traditsioonid, mis hiljem Eesti riigi tekkimise loos olulisel kohal olid, sest tänu neile tundsid eestlased end ühtse rahvana, kellel oli oma ajalugu ja ka – olgugi et selleks ajaks suuresti teiste rahvaste poolt mõjutatud – kultuur. Kuid lepingule ei kirjutanud alla tol ajal Eestit valitsenud venelased puhtalt heast tahtest. Vabadussõjas võidelnud mehed ja naised, kes läksid sõtta unistusega elada ühel päeval oma riigis, on need inimesed, kellele me oleme võlgu tänuavaldused selle eest, et elame Eesti riigis, kus räägitakse emakeelena eesti keelt ja kõigil on võimalus omandada eestikeelne ja kvaliteetne haridus, mis tänapäeval aina laienevas infoühiskonnas üha tähtsamal kohal asetseb. Ilma haritud inimesteta ei saa ühiskond edasi areneda. Ei tohi unustada ka inimesi, kes ei võidelnud mitte lahinguväljal, vaid nägid Eesti riigi tekkimise nimel vaeva, rännates ringi ja luues diplomaatilisi suhteid teiste riikidega. Need on enamasti nimed, mida me mäletame rohkem.

Muidugi, nagu ajaloost teame, ei saa ükski leping riiki tegelikkuses mitte ühelegi rahvale tagada, see annab vaid rahvusele – tol korral siis eestlastele – võimaluse näha vaeva ja teha palju edaspidist tööd selleks, et meie rahvusel oleks meeldiv ja turvaline koht, kus elada ja luua oma pere. Ka tänapäeval peaksime seda ideed austama ja väärtustama. Olen kindel, et paljud inimesed, sealhulgas ka noored, kellest ju tegelikult suuresti meie riigi tulevik sõltub, ei ole isegi teadlikud sellest, millised olid näiteks meie kunagiste riigiloojate seatud eesmärgid ja plaanid Eesti elu edendamiseks ja milline võis olla nende visioon Eestist tulevikus. Neid ammuseid eesmärke tänapäevastega võrreldes saaksime kindlasti rohkem aimu sellest, millised suunad oleksid meie riigi elu edendamiseks ikkagi parimad ja kas hetkel tüürime just selle õige eesmärgi suunas. Ajaga võib ju olla nii mõnigi hea idee unustusse vajunud. Muidugi ei taha ma väita, et meie praegused suunad on halvad, võibolla on just need need parimad, kuid ajalugu uurides saame me sellest ju siiski ainult võita, kaotada pole seejuures midagi. Olgugi et eesmärgid ja ideed peavad ajaga kaasas käies nagu kõik muugi muutuma ja vastavalt meid ümbritsevale maailmale edasi arenema, ei tohiks me neid täielikult unustada.

Vanematelt inimestelt on meil üleüldiselt palju õppida. Neil on elukogemus, mis on meie nooremate generatsioonide omast suuresti erinev, sest maailm on viimaste aastakümnete jooksul ju tohutult muutunud ja edasi arenenud. Siiski võib see elukogemus meie ühiskonnale kunagi tulevikus kasulikuks osutuda, sest me ei saa kunagi täpselt ennustada, mis suunas praegune maailm areneb. Sellepärast kutsun kõiki üles veetma rohkem aega oma vanavanematega ja kuulama nende lugusid, kus jagub kindlasti ka omajagu põnevust ja õpetussõnu, mis muidu läheksid ajaga lihtsalt kaotsi. Pühendagem Eesti Vabariigi 101. sünnipäev kõikidele vanematele inimestele, tänu kellele me siin just sellisel – tegelikult ju üsna meeldival – kujul elada saame.

Aitäh!