Anneli Meisterson

Suur teatriõhtu on alati elamusterohke ning vahel jätkuvad etendused isegi unenägudes, niivõrd palju emotsioone tekitab see alati. 

Teatriõhtu korraldus on alati jätnud väga professionaalse mulje, samuti ka seekord. Häid ütlusi ning mõttekohti oli palju. Üks geniaalne detail, mis jättis kustumatu mulje, oli madu 11.c etendusest „Sürpriis". Muidugi igaühe hingekeeli puudutas 11.a etenduse „Vaksal"  muusikaline kujundus fantastiliste saksofonihelide näol. Hea mängulusti ning koostegemise energiaga tükid olid veel 11.b „Ajurünnak" ning 10.b „Armsamaga reisile". Tõeliselt saaremaine ning kodune oli 12.b etendus „Koosolek". 10.c etendus „Mõtted on suuremad kui reaalsus" oli oma pealkirja vääriline, sest etendusse oli sisse pikitud päevakajalisi lühilugusid, samuti võib öelda, et tegemist oli vist ka kõige ropumate sõnadega tükiga. 10.a „Ma ei suuda enam" oli mõtlemapanev ning uskumatult hästi kokku pandud lugu noore andeka lavastaja ja autori Tõnis Grepi poolt. Ausalt öeldes grand prix´ pälvinud etendus „Ümber, ümber, ümbri" oli niivõrd nüansirohke, et seda sooviks kohe veel vaadata. 

Mõned muigama ajavad fraasid ning toredad ütlused etendustest:
Pole meest, pole probleemi.
Äkki tuleb süües mõistus koju.
Sest maa on lame.
Ära sa üle kolme korra raputa.
See on gümnaasium, mitte lasteaed.
Meie eesmärk on saada aastas 55 tuhat liitrit piima lehma kohta!
Kus ma selle hangu panen?

Järgmiseks aastaks soovin öelda, et kasutage lihtsaid lugusid. Ei ole vaja üle mõelda ning palju asju ühte etendusse toppida. Vahel võib mängida ainult mõni üksik detail ning sellega ongi kõik juba öeldud. Kindlasti ei tohi unustada, miks te neid etendusi teete. Kas teete endale või vaatajatele? Kui teete endale, siis ärge lootke, et kõik sellest päris õigesti aru saavad. Soovitan, et laske oma etendust enne vaadata mõnel nooremal koolikaaslasel või noorematel õdedel-vendadel. Lastel on uskumatult hea tunnetus, mis annab teile tohutult tagasisidet. Samuti soovitan teha nüüd üks sügavam analüüs, mida järgmisel aastal mitte mingil tingimusel ei tohiks kasutada ning mis töötas seekord hästi. Vaadake koos oma etenduse videot ning naerge, nutke ja kommenteerige. Harjutage loo kirjutamist, seda saate teha juba eelseisva võimlemisvõistluse kava mõtlemisel. 

Tore oli tõdeda, et pealtvaatajate seas oli palju õpetajaid. Loodan, et nii mõnigi õpilane suutis õpetajaid üllatada lavarolliga, mis igapäevases koolitunnis jääb märkamata. 

Suur teatriõhtu on üks kooliaasta tippsündmusi – kui sa oled seal, siis sa oled olemas.

Aarne Mägi

Üldmulje – rahulik, kui seda mingi sisemise emotsiooniga väljendada võib. Lakke ei hüpanud ja maa alla ei vajunud, selline tendents noorte loomingulises vabaduses on kestnud juba mõnda aastat. Aga ootaks midagi sellist, mille kohta ühe tuntud animafilmi esmapilgul mitte just kõige positiivsemana tundunud tegelane ütles: „... aga üllata mind.“ Jäägu see ootus tulevasse aastasse.

Mis mulle sel aastal meelde jäi, on väikesed, isegi võiks öelda ka sõnadeta rollid. Miks – sest laval on alati hea vaadata näitlejat ja aru saada loost, mida ta esitab.

Peakorraldaja kõrvale peaks tekkima konkreetne huvigrupp, kes võtaks oma kanda vähemalt poole kogu Suure Teatriõhtu organiseerimisest ja see „kohustus“ peaks olema seotud mingi õppeprotsessi osaga – loovtöö vms.

Tanel Ting

Oli põnev ümbermaailmareis. 

Oli põnev näha, kuidas noored mõtlevad. Kuna puutusin lavastustega kokku ka 15. novembril, oli meeldiv näha, kuidas mõned grupid enda lavastusi arendasid. Sügava mulje jätsid autorid, kes kirjutasid „Ma ei suuda enam”, „Vaksal” ja „Ümber, ümber, ümbri”.

Soovitus edaspidiseks on, et tahaksin näha rohkem pöörasust ja piiridest kaugemale minemist. Eelkõige nautida ja lustida ning jutustada lugusid, mis kõnetavad. 

Näitlejatele rohkem julgust, enesekindlust, sära ja tahet. Austage üksteist ja toetage üksteist – nii jõuab kaugele. 

Ega mul olegi palju öelda, sest sain hea elamuse, millega oli hea koolimajast lahkuda. Tore oli näha, et aula oli rahvast täis ja kõik toetasid üksteist. 

Genadi Noa

Üldmulje teatriõhtust oli üllatavalt hea.

Eriliselt mällusüüviv hetk oli pudelikorjaja emotsioon taaskohtumisel pojaga (10.c), Rasmuse ja Juhani napi dialoogi seostatus (11.a).

Head 10. ja 11. klassid, arendage ennast edasi! Võtke 12.a ja 11.a etendus eeskujuks. Et 12.a etendust paremini, kogu  uudsuses mõista, oleks tulnud eelnevalt kogunenud muljed unustada. 12.a pala ei tahaks põhjalikumalt analüüsida, kuna see tundus nii elav, et analüüs pigem kahjustaks tema kui terviku uudselt tunnetamist.

Kateriine Püüa

Selle aasta teatriõhtu oli väga meeldiv, kuid kuna ma alles aasta tagasi osalesin ise, siis oli väga veider vaadata ja hinnata kõrvalt. Siiski, tagasi olla oli väga tore! Grand prix´ etendus oli ikkagi vaieldamatu lemmik, kuid mulle jäi silma ka 12.c, õigemini Emil Lepa roll. Enamiku ajast nende klassi näidendi jooksul olid mu silmad naelutatud just temale, sest isegi kui keegi teine samal ajal rääkis, siis need näoilmed ja žestid – ehe näide, kuidas üks inimene suudab muuta midagi lihtsalt head väga heaks. Soovitused järgmiseks aastaks: lihtsuses peitub võlu ning alati mõtle läbi, kellena, kellega ja miks sa laval oled.

Gümnasistide hetked teatriõhtul

Aleksander Tõru, 12.c: „„See pole küll minu asi, aga mis sind seal linnas ootab?“ 11.a näidendist. Pani mõtlema, et mis meid ees ootab, ei pruugigi olla see, mida meie ise sealt ootame.“

Kertu Truumure, 10.b: „Mulle jäi meelde kõige rohkem 11.a näidend. See oli väga südamlik ja mõtlemapanev. Näitlejad olid ka kõik väga head.“

Sofia Maria Martin, 10.b: „Väga meeldis selle aasta teema ning et algus, vahepalad ja järgmiste näidendite kuulutamine käis kooskõlas selle teemaga.“

Mark Toomsalu,10.b: „Kõige meeldejäävam tunne oli olla laval ja nautida kõike koos oma väga toredate klassikaaslastega, sest nii hea on olla koos nii ägeda klassiga ning teha kõik koos lahedaid asju.“

Sharlee Järvelaid, 10.b: „Korraldus ja teema olid väga vinged!“

Johanne Kegel, 10.b; „Esinemine teiste ees. Kas kõigil olid oma laused meeles, kas nad teadsid, kuhupoole laval pöörduda ja kõndida. Kas meil olid kõik vajalikud asjad kaasas. Kas see rahvale meeldib.“

Teele Voksepp, 10.a: „11.b ja 12.a esitus, kõik oli ümber maailma reisimisega aru saada.“

Jan Robin Lauk,11.b: „11.a näidend „Vaksal“ läks hinge.“

Jaagup Rüütel, 11.b: „Mulle meeldis peaaegu kogu klassiga näidendist osa võtta ning oli lahe koos proovi teha.“

Endrik Õunpuu, 11.b: „Elamus. Ning kui sai rahva naerma ajada enda palaga, kuna siis on teada, et proovid tasusid end ära.“

Johanna A.,10.c: „Nende vaheklipid, tantsud ja näitlemine omavahel oli super. Nende suhe ja vestlused kõikidega klappisid. Suhteliselt hea.“

Gabriella Tarkus, 11.b: „11.a näidend pani mõtlema sellele, mis on tegelikult oluline ja kas kõik tuleks otsustada koheselt ja ilma pikemalt mõtlemata.“

Uku Väli, 11.b: „Kõige parem tunne oli siis, kui me oma etenduse tehtud saime, kuna me olime sellega vaeva näinud ja kõik tuli hästi välja.“

Eva Mihkelson, 11.b: „Mulle väga meeldis enda klassiga esineda, kuna me ise ja rahvas nautis seda.“

Lorena Voronov, 11.b: „Vaadates kardinate vahelt enda klassi näidendit ning nähes, kuidas toimis meie klassi koostöö, muutus meel ülimalt rõõmsaks. Laval toimuvat kõrvalt nähes oli tunne, nagu oleksin ise saalis istunud ja etendust vaadanud. Vaatamata sellele, et auhinda me küll ei saanud, arvan, et parim auhind meie jaoks on see, et saime oma klassiga midagi koos teha ning see tegi meid üksteisega palju lähedasemaks, kui me seda enne olime.“

Timo Klee, 11.b: „Söökla oli väga ägedalt kaunistatud, tekitas jõulutunnet. Kuna esinesin esimest korda, oli see minu jaoks eriti huvitav ja äge kogemus. Kindlasti tahaksin osaleda ka järgmisel aastal, kuna klassikaaslastega midagi koos teha on meeletult äge!“

Siim Sepp, 11.b: „12. klassi näidend, kus vanapaar tahtis reisile, oli üks selle teatriõhtu parimaid, kuna elasid rollidesse sisse.“

Airi Saarma, 11.b: „Lotte rolli mängides oli minu kõige helgem hetk see, et ma läksin lävele, nii et ma läbi maski mitte midagi ei näinud. Kui ma jõudsin publiku vaatevälja, kuulsin, et mingi laps hüüdis üle saali: „Hei, Lotte on seal!“

Marilis Lepp, 11.b: „Kuna nägin ainult mõnda etendust, siis on arvamus esimeste näidendite põhjal. Näidendeis pani enamik rõhku väärtustele, mis meil on ning mida paljud ei oska väärtustada. Parim hetk teatriõhtul oli see, et esimest korda tegi terve meie klass koostööd ja – mis veel tähtsam – rõõmuga.“

Erika Filippov, 11.b: „Mulle jättis ereda mälestuse publik. Publik oli väga tore ja kaasaelav. Sellepärast mulle meeldis väga oma klassiga esineda. Hea tunne oli rahvast naerma panna. Minu lemmiknäidend oli samuti 12.b oma. Kõik näitlesid suurepäraselt oma karakterit ja see oli väga humoorikas. Kordagi ei vajunud minu tähelepanu ära seda vaadates."

Emma Kuusik, 10.a: „See hetk, kui teatriõhtu algas, jäi meelde, sest see oli suurepärane õhtu täis naeru ning ka mõtlemapanevaid hetki.“

Eliis Post, 10.a: „10.b klassi ja 11.a klassi näidend, kuna need olid meeldejäävad ja huvitavad, elust enesest oli väga palju kaasatud.“

Marilen Orb, 10.a: „Suur asi on juba see, et ma käisin kohal ja nägin oma silmaga, mis toimus. Mulle väga meeldisid näidendid, eriti viimane – 12.a klassi oma. Järgmisel aastal tahaksin isegi osaleda, kui aega jätkub piisavalt.“

Sigrid Kaevand, 10.a: „Olin väga rõõmus, kui meie näidend läbi sai, sest olin sellega palju tööd teinud ja mul oli suur pingelangus.“

Eeva Helga Kupits, 10.a: „Kuna nägin seda kõike esimest korda, oli absoluutselt kõik meeldejääv ja ma sain palju naerda.“

Markos Pukk, 10.a: „Harry Kõrvits – ega teda iga päev ei näe.“

Käroli Murd, 10.a: „Meeldis 12.a ja 12.b esitused, väga humoorikad ja hea näitlemine. Arusaadav, et 10. klassid on alles uued ja ei ole väga kogenud. Sai naerdud.“

Mariann Rehesaar, 11.c: „Teie laps sünnib kell kolm. Kas lükkan selle edasi?“

Rico Sinipea, 12.a: „Mulle meeldis, et publik vaatas terve aja hoolikalt ja elas kaasa. Meeldisid ka kohtunikud, kes olid köik suured tegelased. Auhinnad olid uhked, mis mulle väga meeldis. Köige lahedam oli ikkagi see, et enamik näitlejaid vöttis enda rolli tösiselt ja tänu sellele näideldi väga hästi.“

Juhan Soon, 11.a: „Kõik oli väga vahva, kõikide näidendid olid omamoodi.“

Eliisa Täht, 11.c: „Kui pisike laps hüüdis publikust: „Lotte!““

Lelet Aaviku mõtisklus

Teatriõhtu korraldajana võin öelda, et jäin õpilaste panuse ja tööga väga rahule, aitäh kõigile! Korralduslikus mõttes jääb alati puudu ajast, aga ka inimestest, on kuhu edasi areneda ja veel rohkem panustada. Siit üleskutse kõikide praegustele ja tulevastele gümnasistidele: palun andke märku, kui olete nõus teatriõhtu korralduslikus pooles (vaheklipid, õhtu juhtimine, kohvik jm) kaasa lööma. Olete kõik väga oodatud! PS! Suur Teatriõhtu toimub meie koolis veel kaks viimast aastat.