Thomas Hendrik: "Luuletaja H. Runnel võrdleb luulet ja proosat kui arstirohtu. Proosa on nagu ihurohi, aga luule nagu hingeravim."

Mia-Liise: "Runnel ütleb ka, et proosa on lai ja sügav kui meri, järv või jõgi, aga luule nagu joogivesi, mida võetakse ämbrist, kraanist või klaasist lonksukeste viisi enese sisse."

Thomas Hendrik: "Sestap ongi just sellel pimedal ja päikesevaesel ajal õige ravida oma hinge ja leida karastust värske vee sõõmudest.”

Sel aastal pidid põhikooli 7.–9. klassid süüvima Eesti autorite luulemaailma ja edastama just luule kaudu laval pildikesi Eestist. Loominguline ülesanne oli muidugi keerulisem kui varasematel aastatel. Uus oli ka see, et iga etenduse juhatas sisse trupi poolt koostatud videoklipp-sisujuht. Tehniline edasiminek pillas vaatajale vaheldust ja elevust.

Ja nüüd otse etendusi arvustama.

8.a klassi etendus „Mine metsa” saatiski vaatajad-kuulajad otse metsa. Huvitavalt üles ehitatud tegevus – mäng patjadega oli seotud Eesti põnevate kohanimedega, mis keeleliselt kohati ikka täitsa imelikud, aga ka naljakad. Kõlama jäi üks tähtis mõte sellest, et me mets ei saaks otsa. Kahjuks kõik ilmekad kohanimed ja mõtted ei jõudnud vaatajani vaikse esituse tõttu. Aga ikkagi trupile eriauhind „Padja ja paiganimede pildujad”

8.b klass kutsus mõtlema merele, mere kohale ja olulisusele saarlaste ja eestlaste elus. Luulekava „Meri mu igatsus, meri mu arm” oli väga stiilipuhas, luuleread olid targalt järjestatud ühtseks tervikuks. Etendus algas katkendiga Fr. Tuglase „Merest”: "Ju lapsena igatsesin merd ääretut mina. / Ma tahtsin näha ta lainete valgeid harju ..." Loo lõpuosas esitati A. Suumani värsse „Mere laulust”:

"Ma olen meri, Sa oled maa. / Sind üha ja üha ligemalt / näha tahan. Sestap ma tulen / ja tulen su juurde pidevalt."

Ja siis veel kokkuvõtteks read A. Sanga luuletusest „Ootel”:

"Kord köidame merede vahuse vee / ja kokku rullime taeva. / Neist saavad tugevad purjed me / maamullast vormitud laeva."

Lavakujundus oli armas ja tagasihoidlik. Kostüümid sinimustvalges värvikombinatsioonis. Meelde jäi minietenduse muusikaline raamistus, hea kooslugemine, asjalik liikumine ja trupi parima näitlejana Indrek Mäeots. Aga puudu jäi ehk rõõmu jagamisest, särast silmis. Trupile eriauhind „Terviklik luulekava”.

Kolmandana tuli lavale 7.c klass mininäidendiga „Jaanipäev 1950”. Nende lugu jutustas sõprusest, hoolivusest ja tolle aja tegevustest ning traditsioonidest. Tantsiti hoogsalt „Kaera-Jaani” ja leiti üles uhke sõnajalaõiski. Kostüümidega oli ka vaeva nähtud. Trupile eripreemia „Traditsioonide hoidjad”.

Pärast jaanipäeva hakkas kohe helisema aisakell. Nimelt astusid 7.a klassi õpilased lavale „Väikese näärinäidendiga”. Tagasivaates minevikku mängiti läbi nõukogude ajal meie ajaloos tähtsal kohal olnud nääriaega oma kommete ja traditsioonidega. Laul „Tiliseb, tiliseb aisakell" tõi korraks hinge juba jõulumeeleolu. Mõtle, see laul oli juba siis! Laval tegutses kogu klass, aga kõige meeldejäävamalt näitles Iris Pihlas. Trupile eripreemia „Nääri-eri”.

Pealkirja „Sügisele mõeldes” kandis 7.b klassi luulekava, mis rõhutas, kui ilus on Eestimaa sügis. Kui maaliline ja mitmekülgne on ikkagi meie sügis oma ilus ja võlus. Näitlejad esitasid tekstid kuuldavalt ja selgelt. Etteastet ilmestasid ja muutsid jõulisemaks head kooslugemised. Väga korrektselt seatud luulekava lõi meeleoluka pildi, aga lõppes nagu liiga ruttu ära. Kahju, oleks tahtnud samal teemal otsekui edasi mõtiskleda. Trupile eripreemia „Klassikaline luulekava”.

9.a klass esitas näitemängu „Oma laulu otsides”. Tüdruk, keda mängis lustlikult ja veenvalt Elise-Maria Trei (rollilahenduse eripreemia), läheb Eestile laulu otsima. Ja laulu ta leiabki – soomlased jagavad viisi, aga sõnad tuleb sümboolselt tüdrukul endal kirjutada. Õhtu parima ideega lavastus. Väga hästi mängisid selles lavastuses oma rolli veel Renee Maripuu, kes kehastas venelast ja pälvis näitlejapreemia, ning soomlasi kehastanud Marcus Puust ja Robin Vaga tunnistati mõlemad eripreemia vääriliseks. Lavastasid „Oma laulu otsides” Paula Nõmme ja Lisette Maripuu, keda tunnustati samuti eripreemiaga.

Tõesti, vaata ja imesta, kuidas nad suutsid end proovidega võrreldes kokku võtta ja ületada iseennast. Kõik teised, ka ema mänginud Grete-Liis Roosioks, siis neiu Katariina Aulik, saarlased Andree Goidin ja Marie Puust ning muidugi elevust tekitanud metsavennad Gerdo Pool, Ken Almet ning Tom Palts täitsid oma osa paremini kui kunagi varem. Kostüümid olid ka läbi mõeldud ning sobivad. Liikumisestki ei tulnud puudust. Grand prix oli omaniku leidnud.

Järg jõudis 9.c kätte – „Aeg on nutta, aeg on naerda”. Alustuseks kohe see, et 9.c klass monteeris parima lavastust tutvustava klipi. Ja etendus ise oli ka täitsa tasemel – algas metsavendade lauluga ja lõppes ka lauluga ning missugune ajalugu kõik sinna vahele veel jäi. Sügava ja tõsise sisuga tükk. Eredamalt tulid oma rollidega toime Markus Tiitson ja Lauri Ool. Viimane sai ka eripreemia. Aga kogu trupile laureaadi tiitel.

Ja jõudiski kätte Väikese Teatriõhtu „Minu maa” viimane etendus. Nimelt astusid lavale 8.c klassi näitlejad, kes esitasid mininäitemängu „Hülge koduigatsus”. Tore lavastus. Sisuka kajaka rolli tegi Reno Valdmets, kes pälvis eripreemia. Aga väga vahva, humoorika ja julge hülge rolli esitas Käti Saar, kes tuunnistati näitlejapreemia vääriliseks. Lavastuses oli ka nutikas liikumine – bussisõit ja teisigi nauditavaid leide. Muidugi tegi kõigil südamed soojaks, kui lõpetuseks tuli laul "Meri on, meri jääb, meri olema peab ..." Ja laureaadi tiitel oligi 8.c käes.

Žürii koosseisus Eve Tuisk, Anu Liik, Leelo Laus, Kaja Puck, Kateriine Püüa kiitis ja tänas kõiki loomingulises protsessis osalenuid. Aga mõni tähelepanek järgmiseks korraks tuli ka: ajalooliste süžeede mängimise puhul jälgida detailikasutust. Millal tulid botased ja mobiiltelefonid? Papist laevade aeg on möödas – parem oleks videoinstallatsioon loksuva merega jne.

Aga tegijatele suur kiitus!

Vaatlesid, juurdlesid, mõtisklesid, kirjutasid Helerin Krull, Mariete Rehesaar, Greta Õunpuu, Liselle Magus 9.a klassist.