üles
teisipäev, 20. november 2018
Arhiiv Uudisvoog Kaastöö
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Rubriigid

Valdkonnad

Toimub

Õpilaste sünnipäevad

20. november

21. november

22. november

23. november

24. november

25. november

26. november

27. november

Töötajate sünnipäevad

21. november

26. november

Artikkel, avaldatud 5. november 2018, vaadatud 251 korda
Kokkuvõte laudkondade aruteludest Autor/allikas: Kersti Kirs

30. oktoobril toimus järjekordne hariduskohvik, seekord 5. klasside lastevanematele. Kuna kevadel toimub 5. klasside loovus- ja looduslaager Jõulumäel, algaski lastevanemate nõupidamine laagriülema õpetaja Ruth Risti ülevaatega. Järgnesid arutelud laudkondades erinevatel koolielu puudutavatel teemadel, üldnimetajaks kooli ja kodu koostöö.

Järgnevalt lastevanemate hariduskohvikus räägitust lähemalt.

1. Käitumine, arutelu juhtisid Kristel Paju ja Marit Tarkin.

Lapsevanemad arvasid ühiselt, et käitumisharjumuste õpetamine õnnestub ainult kodu ja kooli koostöös. Oluline, et õpetaja tutvustaks lapsevanematele enda põhimõtteid ja ootusi, et kodu saaks kooli toetada. Samuti oodati, et kui õpetaja koolis näeb käitumises probleemi, siis ta teavitab lapsevanemat, et koos saaks probleemi arutada ja lahendada.

Sinatamise ja teietamise suhtes pooldasid lapsevanemad pigem teietamist, aga jätsid otsustamise õpetajale. Kõike saab kokku leppida, seletada; oluline, et suhted oleksid lugupidavad ja sõbralikud. Osalejad arvasid, et lapsevanema eeskuju on oluline ja kodus peaks kindlasti jälgima ka täiskasvanu, mida ja kuidas ta teeb.

Kõlama jäi mõte, et söögiharjumuste ja lauakommete õpetamine saab alguse kodust ja jätkub koolis. Kuidas süüa noa ja kahvliga, kuidas söögilauas käituda. Kodu ja kooli koostöö siin jälle oluline, sest lapsevanemad tihti ei tea, kuidas nende lapsed käituvad koolisööklas. Koos perega ühise laua taga söömine, erinevate toitude proovimine ja tundmaõppimine annab suure eelise ka kooli suures sööklas tarku valikuid teha.

Koristamisharjumuse ja enda ruumi, olgu siis enda toa või klassi puhtana hoidmine on 5. klasside õpilastele veel paras pähkel. Kodus aitavad vanemad, koolis otseselt koristama ei pea. Jäi kõlama mõte, et noori on vaja rohkem ise vastutama panna ja mitte nende eest ära teha.

Oluline, et õpetajad ja vanemad nõuaks samu asju – koostöö!

2. Kodutööd, arutelu juhtisid Virge Lember ja Reet Lasn.

Kodutöid peavad lapsevanemad vajalikuks, sest kodutööde tegemine arendab lapses vastutust ja iseseisvust, kohusetunnet ja õpioskust. Samas peab kodutöid olema mõistlikus mahus. Kodutöö peaks olema päevaste tegemiste kinnistamiseks, mitte uue materjali õppimiseks.

Kindlasti peaks lastel jääma kooli ja kodutööde kõrvalt piisavalt aega, et tegeleda huviharidusega. Kodutööde maht on personaalne ja sõltub ainest. Kodutöödele kuluv aeg pärast kooli oleneb vanemate sõnul õppeainetest, mis on järgmisel päeval tunniplaanis, aga ka õppimise kellaajast ja segajatest. Pärast kella kaheksat ei suuda lapsed enam kodutöödele keskenduda.

Arvati, et kodutööd võiksid olla kõigis õppeainetes, ent sisu võiks olla pigem kinnistav ja kodutööks võiks õpetajad anda rohkem loovaid ülesandeid. Oldi arvamusel, et ilma kodutöödeta ei saa kindlasti matemaatikas ja keeltes.

Lapsevanemad olid nõus sellega, et laps vastutab ise enda õppimise eest, aga kui abi on vaja, siis tuleb ikka küsida ja jõudumööda saavad vanemad oma last aidata. Selleks, et laps ise enda kodutöödega toimetama harjuks, saab lapsevanem tekitada rutiini, et lapsel tekiks vastutustunne oma tööde ja tegemiste osas ning iseseisvus tegutsemises.

Ettepanekuna tuli ka idee, et ühel nädalal võiks keskenduda ühele õppeainele rohkem ja püüda koolis kõik tööd ära teha ning teisel nädalal teha sama mõne teise õppeainega, et lapsel oleks vähem kodutöid teha. Sooviti ka seda, et lastele õpetataks koolis konspekti koostamise oskust.

3. Infovahetus, lastevanemate kaasamine klassi tegemistesse, arutelu juhtisid Lelet Aavik ja Kersti Kirs.

Lapsevanemad leiavad, et saavad klassijuhatajalt piisavalt infot koolis toimuva ja eesootava kohta. Põhiliseks infovahetuse kohaks on vanemate jaoks klassi meililist, samuti e-kool. Samas on esmane info koju tooja siiski laps, kes meelsamini räägib ikka sellest, mida toredat on toimunud ja "unustab" mainida sündmused, mis teda ei paelu. St et aastatega on tänaste 5. klassi õpilaste infovahetus kooli ja vanemate vahel vähenenud, kuid vanemate arvates see laste iseseisvumisel nii olema peabki. Kõik vajalik info jõuab vanemani.

Kooli kodulehte kasutavad vanemad kõige rohkem tunniplaani (päevakava) jm olulise info vaatamiseks, samuti Meie KG artiklite lugemiseks. Viimast tehakse rohkem kooli Facebooki lehel. Vanemad eelistavad ka omavahelise info jagamiseks FB-keskkonda, sest see on kiire ja mugav, annab ülevaate sellest, kes on infot näinud. 

Oluline info ja tagasiside saamise koht on e-kool, mis annab vanemale kiiresti teavet (eriti telefonirakendust kasutades) nii lapse edasijõudmisest kui tegemata jätmistest, kuid paberkandjal õpilaspäeviku olemasolu on vanemate arvates samuti väga oluline.

Õpilaspäevikul on peale kodutöö märkimise veel mitmeidki teisi funktsioone: nn protokoll või kroonika kooliaastast, tunni- ja päevaplaani vaatamise koht, märkmik oluliste märkmete tegemiseks (mida võtta kaasa, ürituste kellaajad jm), oma tegemiste planeerimiseks, korrektsus dokumendi täitmisel, kirjutamine ja käeline tegevus… Kõik see aitab kasvatada vastutustunnet.

Koolikoti raskuse üle on arutletud aastaid. Terviseameti lehel on kirjas, et ranitsa (koolikoti) lubatud raskus (koos sisuga) on 1.–3. klassi õpilastel kuni 3,0 kg, 4.–6. klassi õpilastel kuni 3,5 kg, 7.–9. klassi õpilastel kuni 4,5 kg. Täna on koolides aktuaalne keskkonna opiq.ee kasutuselevõtt, mis asendab paberkandjal õpikuid, mida õpilased keskkonda kasutades kooli jätta saavad. See omakorda vähendab probleemi liiga raske koolikoti tassimisel.

On teada, et noorte lugemus on aasta-aastalt vähenenud. Tekib küsimus, kas e-õpikute kasutuselevõtt võõrutab noori paberraamatust veelgi? Mitmed vanemad tõid välja probleemina liiga pika ekraani taga istumise aja, millega võib kaasneda nägemise halvenemine.

Klassi ühisürituste vastu otseselt ei olnud keegi, arvati, et üks ühine piknik kevadel võiks toimuda küll. Samas nenditi, et selles vanuses lapsed ei ole eriti huvitatud vanematega koos toimetamisest. Küll aga võiks ühised ettevõtmised (perepäevad, piknikud jne) toimuda esimeses kooliastmes. Kindlasti suhtuks lapsed ja ka vanemad sellistesse ettevõtmistesse entusiastlikumalt, kui need oleks tavaks esimesest klassist alates – justkui kooskasvamine.

4. Nutitelefoni kasutamine koolis ja kodus, arutelu juhtis Ruth Rist.

Laudkonna arutluses tõsteti üles ohud, mis kaasnevad nutitelefoniga:

  • hajub laste tähelepanu nii suhtluses kui ka liikluses. Eriti ohtlikesse olukordadesse satutakse, kui lisaks nutitelefoni käes hoidmisele on peas ka kõrvaklapid – laps ei kuule ega näe,
  • terviseriskid – nägemine, kuulmine ja rüht kannatavad,
  • muret tunti ka kirjakeele oskuse vähenemise pärast, sest netisuhtluses kasutatakse slängi jm lühendeid, võõrsõnadest rääkimata,
  • õpilane unustab magamamineku – mängud ja suhtlemine on nii paeluvad, et kaob ajataju,
  • ohud internetis, sest otsene kontroll vanema poolt puudub.

Positiivse poole pealt toodi ära:

  • nutitelefon lihtsustab õppetööd – nii koolis kui ka kodus,
  • on toetatud (võõr)keeleõpe,
  • mängides areneb strateegiline mõtlemine,
  • õppimine kodus saab olla tõhusam, kui teha seda läbi Facebooki – näiteks koosõppimine grupis, sõbralt õppimises nõu küsimine.

Leiti, et nutiseadme/arvuti kasutamisel nii kodus kui koolis peavad olema reeglid, kokkulepetest peab kinni pidama, arvuti ei tohi dikteerida elu. Soovitati koolis keelata 5.klasside õpilastel nutitelefonide kasutamine mängimiseks vahetundide ajal – aju ja silmad ei puhka, oluline on eakaaslasega silmast silma suhtlemine.

Lauas arvati, et mõtteainet võiks pakkuda küsimus: kas lapsevanemad on eeskujuks lapsele või veedavad nad ise samuti liiga palju aega telefonis ja arvutis?

5. (Kooli)kiusamine, arutelu juhtisid Kaja Puck ja Sirje Mehik.

Mis on kiusamine? Toodi välja erinevaid kiusamise liike: vaimne kiusamine, füüsiline kiusamine, materiaalne kiusamine, küberkiusamine. Nenditi, et koolikiusamine on alati olnud, on ja jääb. Tegelikult kiusatakse igal pool, mitte ainult koolis. Nõutuks teevad kambad linnas (näiteks Ida-Niidus). Kes peaks sekkuma? Politsei? 

Tänapäeval on küberkiusamine kõige hullem. Igaüks võib kommenteerida ja mõnitada sinu üleslaetud pilti või videot. Koolis ei julge laps duši alla minna, kuna kõigil on nutitelefonid ja on võimalus filmida ja levitada. Kuidas probleemi lahendada? Kodus nutitelefon ja koolis nuputelefon? Õnneks on olemas veebipolitseinikud, kes aitavad probleeme lahendada. Kui laps oleks rohkem õues, siis oleks ta vähem nutitelefonis ja ka kiusamist oleks vähem.

Lauas oli ühe 5. klassi õpilase 12. klassis õppiv õde, kes väitis, et põhikooliõpilased kiusavad gümnaasiumiõpilasi (lähevad mööda ja ütlevad halvasti). Tema sõnul olevat raske ka nendel 10. klassi õpilastel, kes tulevad teistest koolidest. Vanemad arvasid, et kiusatakse neid, kes teistest millegi poolest erinevad.

Mis paneb kiusama? Arvati, et kiusajal on suur tähelepanuvajadus. Vanematel ei ole lapse jaoks piisavalt aega.

Mida laps saab teha, kui kiusatakse? Sageli lapsed kardavad kiusamisest vanematele rääkida, sest arvavad, et kui kiusaja teada saab, kiusab veel rohkem.

Kõik algab ikkagi lapse jaoks kodust – nii kannataja kui ka kiusaja puhul. Lapsevanemad peavad oma lapsega suhtlema ja vajadusel toeks olema. Vanem peab looma usaldusliku suhte lapsega, et laps julgeks talle oma murest rääkida. Vanem peab olema alati valmis last ära kuulama ja julgustama kiusamisele vastu hakkama, vajadusel kiusaja ja tema vanematega ühise laua taha istuma ja probleemist rääkima.

Klassijuhataja on võtmeisik nii teavitamises kui ka aitamises. Kui klassijuhataja teeb koos klassiga (eriti I–III klassis) erinevaid tegevusi ka tunniväliselt, siis kasvavad lapsed kokku ja ka kiusamist on vähem. Õpetaja/klassijuhataja peab olema vahendaja kahe poole vahel. Muutused algavad kodu ja kooli koostöös.

6. Vastutus, vastutamine oma õppimise, käitumise jm eest, arutelu juhtis Grete Pihl.

Laudkonna arutelus lähtuti kaasaegsest õpikäsitlusest: õppija vastutab oma õppimise eest, seab eesmärgid ja otsib lahendusi.

Lapsevanemad arutlesid, kas õpilane suudab oma õpiprotsessi analüüsida ja oma edusamme märgata, kuivõrd ta suudab end motiveerida ka siis, kui õppimine tundub raske. Leiti, et õpilane oskab enda õppimist analüüsida, kui ta teab täpselt, mida temalt oodatakse. Mõnel tuleb enda teadmiste-oskuste üle arutamine ja vastavalt tegutsemine paremini välja, teised jäävad hätta ning vanem või õpetaja aitab vajakajäämised välja tuua ning uued sihid seada. Oma õppimise eest vastutab õpilane kohusetundele tuginedes. Kui õpilane oskab küsida abi, esitada õppimist puudutavaid küsimusi, siis ta ju analüüsib oma õppeprotsessi, siis on kõik hästi.

Tihti motiveerib last õppima ja toimetama eeskuju, eriti oma pere vanem laps, kes on tubli ning saab oma õppimisega hästi hakkama. Kui lapsele on õppimine raske, siis peab vanem talle rohkem toeks olema, hoidma e-kooli infol silma peal, last suunama konsultatsioonitundi ja järelvastamisele. Ka õpetajal on siin suur roll. Vahel, eriti 4. klassis, kus uus kooliaste uue süsteemi ja erinevate õpetajatega on lapsele veel harjumatu, jääb õpilasel konsultatsiooni või järelvastamisele minemata, sest ta ei julge (võõras ruum õpitoe tunnis, paljud teised võõrad õpilased samas ruumis). Sellisel juhul võiks/peaks aineõpetaja või klassijuhataja last julgustama, meelde tuletama asju, mis tegemata-vastamata.

Koostöös õppimise hea näitena tõid lapsevanemad välja kokanduse tunnid (nii poiste kui tüdrukute vanemad). Koolis õpitu rakendati kodus kohe praktikasse!

Arutleti ka selle üle, kumb motiveerib last rohkem õppima, kas sõnaline hinnang või numbriline hinne. Arvati, et tagasiside (olgu ta siis hinne või hinnang või hoopiski mõlemad) peab olema edasiviiv, hinnang/hinne peab kajastama õpilase teadmisi-oskusi, olema võrreldav. Kindlasti on ka praegu õpilasi, kes õpivad hinde pärast, kuid oluline on, et õpilane saaks õppimisest kasu tulevikuks.

Oma kodutööde eest vastutavad 5. klassi lapsed üldjuhul ise, kuid kui laps on väsinud, peab vanem kodutööde tegemist ka meelde tuletama. Kui reeglid paigas, siis laps peab kodutööde tegemist enda kohustuseks. Seega – lastega tuleb rääkida ja kokku leppida, millal õpitakse, millal mängitakse nutitelefonis, millal puhatakse … Päevakava (rutiin) on oluline. Ilma selleta ei suuda laps oma päeva jagada õppimise, huvitegevuse jm vahel. Leiti, et lisaks e-koolile on õpilasele oluline oma õppimine ja info õpilaspäevikusse märkida – õpetab aega planeerima. Seega – laps vastutab õppimise eest, lapsevanem õppimiseks vajalike tingimuste loomise eest.

Aruteludes jäid kajama ka mõned ettepanekud ja ootused koolile:

1. Inglise keele mänguline õppimine alates 2. klassist. Kas oleks teostatav?

2. Koolikott on liiga raske. Kuidas laste rühti hoida, kas õpikud-töövihikud saaksid olla ka koolis? Liiga raske koolikoti probleemi lahendamiseks pakuti välja ka kahe õppekomplekti kasutamise võimalus (st koolis ja kodus on eraldi õpikud, mida ei pea koolikotis kaasas tassima).

3. Keelata 5. klasside õpilastel mängimiseks nutitelefonide kasutamine vahetundide ajal. Reguleerida nutitelefoni kasutamine kooli kodukorras.

4. Lapsevanemad ootavad tunnistust, lapsele on oluline finiš ja vahefiniš, kirja pandud tulemus toob IT-maailmast tulemuse korraks ka silme ette, paberile, koju näha.

5. Õpetajalt oodatakse igausugust tagasisidet, tähelepanekuid, nõuandeid, koostööd – ikka selleks, et kodu saaks noore sirguva inimese kasvamist suunata ja toetada.

Suur tänu lastevanematele aktiivse osalemise eest ja aitäh kõigile, kes hariduskohviku ettevalmistamisel ja läbiviimisel abiks olid! 

5. klasside klassijuhatajate nimel

Grete Pihl,
klassiõpetaja ja inglise keele õpetaja
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii