üles
kolmapäev, 17. juuli 2019
Arhiiv Uudisvoog Kaastöö
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

17. juuli

18. juuli

19. juuli

20. juuli

21. juuli

22. juuli

23. juuli

24. juuli

Töötajate sünnipäevad

17. juuli

18. juuli

19. juuli

Intervjuu, avaldatud 19. oktoober 2018, vaadatud 1409 korda
Hanna soovib, et inimesed ei võtaks kõike ja iseennast liiga tõsiselt.
 Galerii Autor/allikas: Gert Lutter

12. oktoobril külastas meid 34. lennu vilistlane Hanna Martinson. Kella üheksaks kogunes aulasse nii pisemaid kui ka gümnaasiumis olevaid õpilasi, et kuulda Hanna gümnaasiumiajast ja tegemistest peale seda. Peale tunniajalist loengut oli mul võimalus vestelda Hannaga omavahel.

Esimene asi, mis tuleb meelde KGga seoses?

Loomingulisus, sest siin on hästi palju võimalusi loominguline olla. Kui sa olid juba eos loominguline, siis andis kool palju võimalusi seda avaldada. Sa said esineda, võtta osa koolisisestest konkurssidest, nagu Playback, teatriõhtu, omaloominguliste laulude konkurss, võimlemisvõistlus ja muud sarnased üritused. Need olid minu lemmiküritused. Ma ootasin neid alati, kuna tundsin, et minus on seda, mida välja näidata. Kui tahtsin olla loominguline spordis, siis sai KGs ka seda. Kõik alad olid tegelikult kaetud, lihtsalt sul pidi olema soov seda teha. Isegi tundides sai olla loominguline, sest leidus neid õpetajaid, kes võtsid väga hästi vastu seda, kui sa mõtlesid natuke kastist välja ja küsisid küsimusi, mida pole keegi teine varem veel küsinud.

Sinu klassijuhataja gümnaasiumis oli Gerta Nurk. Mis on esimene asi, mis sulle meelde tuleb tema juures? Mingi huvitav mälestus?

Ta on lihtsalt sigalahe naine, ma ütlen! Kui sa tahtsid rääkida temaga tõsistest asjadest, siis sa said seda teha, aga samas sai temaga ka hästi palju nalja. Me tundsime, et ta oli klassi jaoks nagu “oma inimene” ja kõik võtsid ta väga hästi vastu. Ta hoidis piisavalt kätt pulsil, aga samas lasi meil teha seda, mida me tahtsime. Ma mäletan, kui meil oli gümnaasiumi lõpupidu. Ma olin just saanud uue telefoni ja ma tegin õhtu läbi pilte ja videosid. Mul oli kokku ligi 500 pilti. Mul oli pilte ka sellest, kuidas me käisime kell 5 hommikul Kuressaare sadamas päikesetõusu vaatamas Gerta ja meie klassi pundiga, kes oli veel peost alles jäänud. Ma tegin igal võimalusel pilte, et mul oleks mälestusi sellest päevast, aga asi lõppes hoopis sellega, et minu arvuti läks katki ja kõik pildid kadusid ära ja jäidki ainult mälestused. See juhtum andiski mulle märku, et tuleb osata ja julgeda olla hetkes. Päriselt kogeda. Pärast me veel kõndisime Kuressaare kesklinnas ja laulsime valju häälega – see kõik oli nii lahe ja eriti see, et Gerta seda kõike meiega kaasa tegi.

Milline õpilane olid sina KGs? Lemmikud ja mitte nii väga lemmikud ained?

Mata, keemia, füüsika ei olnud minu rida. Kuigi nüüd ütlen ausalt, et matemaatika on selline aine, mis aitab elus loogiliselt mõelda. Üleüldse vahel tunnen, et loogilist mõtlemist võiks olla rohkem, kui mul tegelikult on. Ma tahan alati mõelda ümber nurga. Ma ei mõtle otse ja sellega ma teen alati oma elu keeruliseks ja vahepeal mõtlen, et hmm.. Huvitav, kui mulle oleks matemaatika rohkem meeldinud, siis kas ma oleksin praegu parem loogiline mõtleja? Samas, miks elada elu valemite järgi? Mõttekoht. Füüsika oli ka üks neist ainetest, mida tahaks teada paremini. Nüüd on mul muidugi kahju, sest füüsika on ju kogu meie elu alus. Väga meeldisid mulle muusika, eesti keel, kirjandus ja kunst.
Kokkuvõtvalt ütlen: noored, tuleb aeg, kus te mõistate seda, miks meile koolis neid aineid õpetatakse. Neid läheb päriselt ka vaja.

Mis on kolm kõige põnevamat ning huvitavamat asja, mis on sinu elus juhtunud pärast KG lõpetamist?

Kindlasti osalemine filmis “Must alpinist”. Selle filmiga seoses sain reisida kohtadesse, kuhu ma ise ei satuks, nagu Burjaatia, mis asub Siberis. Lisaks sain ägedate näitlejatega koostööd teha. See oli ääretult vingeid kogemusi pakkuv periood.
Teiseks näosaade, sest seda, mida antud saade nõuab, on palju. See oli küll raske aeg, aga ääretult põnev ja katsumusi pakkuv. Mulle õnneks katsumused meeldivad – panna ennast proovile ja vaadata, kuidas sellest välja ujun. Ja alati ujun, sest ma usun iseendasse.
Ja kolmandaks reisimine. See on väga suur osa minu elust. Ma proovin alati endale töö kõrvalt reisimiseks aega leida. Mu lemmikkoht on hetkel Aasia. Kunagi kartsin hullult lendamist ja mõtlesin, et ma ei reisigi kunagi sellepärast. Aga kui ma kord KG projektisuunaga Gröönimaad külastasin, sain aru, et ma ei jäta oma elu elamata mingi hirmu pärast. Ma tahan seigelda ja näha, kuidas veedavad esmaspäevasid ja reedeid erinevate kultuuride inimesed.

Meil on järgmisel kuul tulemas teatriõhtu. Kui palju Sina omal ajal teatriõhtust osa võtsid ja on sul mingisuguseid soovitusi anda meie noortele näitlejatele/ teatritiimile?

Väikesest Teatriõhtust võtsin osa juba V klassis. Mulle on alati meeldinud laval olla ehk kui võimalus anti, pidi seda ju otse loomulikult ära kasutama. Põhikoolis olin enamus teatriõhtutel laval ning gümnaasiumis ma kirjutasin ühe etenduse täiesti ise – värsivormis. Ma arvan, et ma osalesin umbes kõikidel teatriõhtutel. Minu arust on nii lahe, et seda tehakse. Kui vähegi võimalik, siis soovitan sellest osa võtta. Ja kui teete, siis tehke tõsiselt ja nii, et te ise tahate seda, sest on kohe aru saada, kui õpetaja on etenduse valmis kirjutanud ja siis lapsed kohusetundest teevad selle ära. Ma soovitan, et kui juba teha, siis tõsiselt ja hästi. Ka huumorit peab suure tõsidusega tegema, sest sellele pihta saada on omamoodi kunst.

Lõpetan sel kevadel keskkooli ja mul pole veel aimugi, kuhu ma edasi lähen. Kas sul olid lõpetamisaastal samad mõtted või teadsid sa juba, kuhu edasi?

Jah, ma teadsin, mida teha tahan – kas reklaam või näitlemine. Kuna lavaka katsed olid enne, läksingi esimesena sinna ja viie päeva pärast olin kooli sisse saanud. Ütleme nii, et reklaami ma siis enam proovima ei läinud. Sain suhteliselt kiiresti aru, et lavakas pole minu kool. Peale seda, uuel aastal, läksingi Tallinna Ülikooli reklaami ja imagoloogia erialal õppima ja selle ka lõpetasin.

Nii, nüüd jätame kooliteema kõrvale ja küsin lihtsalt sinu eelistusi:

Pitsa või burger? Pitsa. Burger on ka mega, aga kui peaksin seda sööma, siis ainult vegeburgerit.

Facebook või Instagram? Instagram

Instagram või Snapchat? Keegi käib veel Snapchatis? Ma pole vist Snapchatis kaks aastat käinud. Kindlasti Instagram.

iPhone või Samsung? iPhone. Samsung on ebameeldivalt keeruline. iPhone on nii sõna otseses mõttes lollikindel telefon.

Tavaline Coca-Cola või Coca-Cola Diet? Pigem üldse Coca-Cola Zero.

Näitlemine või laulmine? Laulmine.

Koerad või kassid? Koerad. Ma ei ole väga kassiinimene, kuigi mulle meeldivad tegelikult kõik loomad. Kuid ma lihtsalt kardan kasse ja hobuseid. Kassid on ettearvamatud ja hobuste vastu on suur aukartus.

Millega sa praegu tegeled?

Ma käin iga päev tööl reklaamiagentuuris Age McCann – olen sotsiaalmeedia spetsialist – ja selle töö kõrvalt teen igasuguseid projekte. Näiteks oli mul just üks iluseeria pildistamine ajakirja MOOD jaoks. Ja varsti lähen paari saatesse külaliseks. Üks nendest on Kanal2 saade “Suur mängude õhtu”, teine TV3 “Tunnen sind läbi ja lõhki”. Näosaates käisin ka külaliseks ühes Marta etteastes. Ka MTÜ Loomus tegevustele aitan kaasa – armastan loomi ja kaitsen tulihingeliselt nende õigusi. Ehk teen töö kõrvalt igasuguseid põnevaid projekte. Elu tuleb ju põnev hoida!

Mis on sinu praegused tulevikuplaanid?

Ma tahaksin palju-palju rohkem muusikaga tegeleda ja taas laulma hakata. Minu kirg.

Ning viimaseks, mida soovid koolile 40. sünnipäevaks?

Ma soovin, et siin õppivatel ja töötavatel inimestel silm säraks ja et kool läheks ikka uuendustega kaasa. Sellega pole KGl muidugi kunagi probleeme olnud. Ja kolmandaks, et inimesed ei võtaks kõike ja iseennast liiga tõsiselt. Nautige seda aega, mida siin koolis veedate. See on kord elus – tehke sellest üks meeldejääv aeg. 

Viivian Laes, 12.c klass
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Galerii