Ema süles ja käekõrval

Kristini ema Kaja Puck meenutab: „ Kui Kristin emaga koolimajja jõudis, ei olnud tal aimugi, et tema tulevased töökohad on samuti seotud Kuressaare Gümnaasiumiga. Kristin tahtis väiksena saada loomaarstiks, viiendas klassis parameedikuks, edaspidi küll ärijuhiks, klassiõpetajaks, sotsiaalpedagoogiks jne, kuni lõpuks jõudis oma kutsumuse – noorsootööni. Kristin ei olnud koolis kõige hoolikam õppija, sest tema kärsitus ja püsimatus ei lasknud alati asjadesse piisavalt süveneda. Kuid tema süda on alati olnud õiges kohas ja see on minu jaoks kõige tähtsam! Ma olen õnnelik ema, sest ma olen väga hoitud ja armastatud. Kristin on maailma parim laps!"

Kristini enda esimene mälupilt koolist on selline: „Neljanda korruse rohelised pimedad koridorid. Maja tundus nii suur ja emaga koos koolis kaasas käimine oli maailma kõige ägedam asi. 1. septembril oli nii uhke tunne siia majja tulla ja olla ise osa sellest majast. Mäletan, et 12. klassi kõrval aulasse sammudes nägin seina ääres väga palju tuttavaid nägusid – kooli töötajate näol."

„Kristin oli väike armas tuulepea,” meenutab Kristini esimene õpetaja.

Õpilasena

12. klassi lennuraamatusse kirjutasid klassikaaslased nii:

"Meie emme, kes kaitseb kõiki nagu emalõvi, kui vaja. Ta on asendamatu 112 või siis 911 USA-päraselt, kus abi vaja. Teist nii südamlikku ja tolerantset tüdrukut vist meist keegi ei tea. Kui Pucki ütleb vait!, siis klass jääb vait või kihistab heatahtlikult Kristini kärsituse peale naerda:) Pole vist kunagi tigeda näoga vastu jalutanud. Kui talle otsa vaadata, on alati taolise ilmega, et teab, et just temast räägiti! Nii nunnu oled ikka, Pucki! :)"

Personalitöötajana

Kristin töötas sööklas ühe aasta nõudepesijana ja poolteist aastat klienditeenindajana ning oli sööklas väga tubli. Parim iseloomustus on vist see, et ta tõesti ei löönud ühegi töö ees risti ette ehk siis tahtis alati igal pool abis olla ja kaasa rääkida.

Kolleegina

Nii tema kehakeel kui ka kirjakeel on alati kolleegi toetavad. Siinkohal üks väike lõik ops-listist, iseloomustamaks Kristinit:

"Saadan teile juhendi ja ajakava, mille järgi orienteeruda. Kui midagi jääb segaseks, siis kindlasti küsige. Olen valmis teiega ka kokku saama ning küsimustele vastama. Ja kui teil on endal veel ettepanekuid või tähelepanekuid, siis need on teretulnud."

Klassijuhatajana ja huvijuhina

– Kristin on väga tore ja rõõmsameelne. Alati kui teda koolis näen, siis tal on rõõmus nägu!

– Ta on tore ja lahke. Ta on hooliv ja soe inimene (soe inimene ehk hea inimene).

– Kristin on alati rõõmus ja teeb nalja. Ta on väga hea klassijuhataja.

– Kristin on nii tore ja oskab meisterdada.

Kristin on vahva ja tore, hea iseloomuga inimene. Temaga saab nalja ja alati, kui on abi vaja, aitab meid Kristin.

Ühesõnaga: ta on kena, ilus, abivalmis, hooliv, tundlik, rõõmsameelne, tore, lahke, soe, hea, armas, sõbralik, vahva, huumorimeelne, lahe, lõbus, maailma parim õpetaja.

Mina ja Kuressaare Gümnaasium

Kuressaare Gümnaasiumil on minu südames alati oma koht olnud. Ma olen selles koolis üles kasvanud mitte ainult füüsiliselt, vaid KG on voolinud mind selleks inimeseks, kes ma täna olen ning selle eest olen ma tänulik kõigile, kes mind nii õpilase kui hiljem ka töötajana motiveerinud ja suunanud on. Kuressaare Gümnaasium on täis inspireerivaid inimesi, kellelt iga päev on midagi õppida. KG pakub mulle väljakutseid ja töörõõmu. Pean enda töö juures kõige olulisemaks ning meeldivamaks osaks õpilasi, kes mind iga päev õpetavad ja pakuvad mulle võimalust vaadata maailma nende silmadega. Igal eluetapil on omad mõjutajad, aga ühine tegur on inimesed. Inimesed hoiavad mind KGs .Ma arvan, et see oli põhikoolis, kui ma otsustasin, et minust saab kindlasti õpetaja. Aja jooksul tahtsin ma ka psühholoogiks saada (ei tea küll, miks). Kõiges selles mängib suurt rolli minu ema, kelle suhtlemine oma õpilastega oli inspireeriv. Ma tundsin ja tunnen nii suurt uhkust tema üle ja selle üle, kui suurt rolli ta mõne inimese elus on mänginud. Teadsin kindlasti, et mina tahan ka saada inimeseks, kes suudab kellegi päeva paremaks muuta. Inimeseks, kes oma olemusega täidab tühikuid.

Õppija rollis väljaspool Kuressaare Gümnaasiumit

Peale Kuressaare Gümnaasiumit läksin ma Kuressaare ametikooli ja 2010 sain lapsehoidja kutse. Aastal 2015 õppisin Tartu Ülikoolis pedagoogikat ning alates 2017. aastast õpin Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias huvijuht-loovtegevuseõpetajaks. Elu mängis mulle selle viimase õpingu ise kätte. Olen pendeldanud pikalt, et täpsustada, kelleks ma saada tahan. Tunnen praegu, et see on just õige aeg ja koht. Tunnen, et olen leidnud elukutse, mida tehes saan ma oma tööd armastada, ning vahel ei jõua ma esmaspäeva ära oodata, et tööle minna – see ju ometi ütleb midagi.

Allan Chalmers on öelnud: „ Õnn tähendab, et sul on, millega tegelda, keda armastada ja millele loota.”

Palju õnne kogu koolipere poolt!