Käinud kaksteist aastat Kuressaare Gümnaasiumis, saan öelda, et KG on kool, mida külastan ka tulevikus – hea on olla KGlane. Me köik teame, et löpud on alati rasked, aga igal löpul on ka uus algus. Kes said tehtud oma asjad öigel ajal ja kes mitte nii öigel ajal, aitäh neile, kes meisse usku ei kaotanud, ja ka neile, kes kaotasid. Löppkokkuvöttes pole vahet, köik oleme samasugused, sama haridusega ning samast lennust, mida kutsutakse ka tulevikus valjult nimega Kuressaare Gümnaasiumi 40. lend. Lend, kes ei jäänud nähtamatuks ega kuulmatuks kooli peal, lend, kes domineeris teatriöhtutel, lend, kes vöitis vöimlemisvöistlused, lend, kes käis KG metsast mustikaid otsimas – ja köike muudki on see lend korda saatnud. Täpsemalt peate oma lastelt ise küsima.

Raske on lahkuda seltskonna juurest, kes on pea terve elu sinu körval olnud, aga nagu ütles üks tuntud mees – ega elu seisma jää. Lennuk kas töuseb öhku vöi lendab öhku, nii on ka meie lennuga, me kas pörume vöi önnestume, pigem viimane.

Mis oleksime meie ilma vanemateta, kasvatus tuleb ju ikkagi kodust, nagu meile seda igal aastal iga jumala päev korrutatud on? Nii et vanemad, aitäh teile, kes te meid usinalt kasvatanud olete.

Ja kallid öpetajad, ega me teid unustanud, olete meile väga palju sellel raskel teel abiks olnud.

Ning loomulikult aitäh ka selle kooli direktorile, kes hoiab meie kooli lippu vardas. Aitäh teile!

Ning aitäh ka teile, kes minusse ei uskunud!!!