Victoria Rosing 9. a klassist

Kuressaare Gümnaasiumi üheksandad klassid ... Kes nad on?

Kui kallis klassivanem Aleksandra andis mulle ülesande see kõne kirjutada, mõtlesin alguses, et see tuleb nii lihtne, panen kirja paar mälestust ja tehtud. Palun uskuge mind, kui ma ütlen, et see polnud absoluutselt nii.

Kui ma koju jõudsin ja üritasin esimesel õhtul kirjutama hakata, oli esimene mõte minu peas: “Kas peale kõiki neid aastaid Aleksandraga ühes klassis olemist vihkab ta mind nii väga, et mulle sellise raske ülesande annab.” Nii ma lükkasin seda kirjutamist edasi paar päeva liiga palju, kuni lõpuks võtsin kokku ja hakkasin tagantutsitamisega kirjutama ja ma tegin selle ära, kindlasti koos Aleksandra abiga, aga tehtud see meil sai.

Väga raske on kirja panna kõiki sündmusi ja mälestusi väikesesse kõnesse. Eriti raske on see Sharlee sõnade pärast, sest pidin koostama ja esitama kõne, mis paari minuti jooksul suudab ajada inimesed naerma ja nutma, ma ei tea, kuidas see mul õnnestub täna, aga proovida võib.

Niisiis üheksas A klass ...

Ma arvan, et kõige meeldejäävamaks jääbki meile 9. klass, sest oleme kõik aru saanud, et see on meie viimane aasta koos, et peale seda viimast pingutust läheme me paljudega eraldi kohtadesse ja koolidesse. Ma ei tea, kui paljud ja kes teist ära lähevad, aga teadke, et olete kõik mulle kallid. Ma olen selle üheksa aastaga hakanud mõtlema teist nagu enda õdedest ja vendadest ja jään teid igatsema. Ma jään mäletama Kermot ja Josepit, minu kalleid klassivendi, kes suutsid, ma ei tea mis imega, minu väljalugematut käekirja lugeda ja ikkagi spikerdada mitmeid kordi. Ma saan meenutada, kuidas enne igat vene keele tundi küsisin Kermolt kodutööd, mida maha kirjutada, mulle jääb meelde Liisa ja Anna Lee vapustav moetunnetus, mille üle olen arvatvasti igavesti kade, Jussi veider, kuid siiski tabav huumorisoon, mis mul ja ma usun, et ka teistel, suudab suu muigele ajada, Sharlee ja Marise ootamatud blondiinihetked, Karl Oliveri igahommikused hilinemised, milles mina ise süüdi polnud, sest olin alati õigeaegselt koolis. Merzeede ja Kätlini oskus olla osavad kõiges, mida nad tegid, Haraldi kohutav kiirus matemaatikaülesannete lahendamises ja sellega teiste tüütamine, sest nad ei jõudnud järele. Meie klass on täis vapustavalt tarku, kauneid, omapäraseid ja imelisi inimesi, ma jääkski neid ja nende omadusi loetlema. Ma tahan ka ära mainida: Aleksandra, ma tean, et jääd õnneks meiega gümnaasiumisse, aga et ilma sinuta poleks 9.a klass õige, sa oled meid tagant utsitanud osalema võistlustel ja ma tean, et oleme seda teinud klassiga kõik koos ja ühiselt, aga arvan, et kõik nõustuksid, kui ütlen, et ilma sinuta poleks me pooltele üritustele kohale jõudnud. Ma olen eriti uhke enda klassi üle, et me oleme kõik need aastad koos suutnud üle elada ja me oleme tõesti jõudnud nii kaugele, et saame öelda – me lõpetame põhikooli.

Katariin Aer 9.b klassist 

Ilmselt olete kursis sellega, et ma ei ole kogu aja siin KGs käinud. Selle lühikese kahe aastaga on see kool ja siinsed inimesed mulle nii kalliks saanud, et ma ei oska isegi sõnadesse panna. Kui mul oli valida, kas SÜG või KG, siis olin ma alguses väga segaduses. Ma ei teadnud, kumma kasuks otsutada, sest mõlemad olid nõus mind lahkesti vastu võtma. Niisiis hakkasin klassipilte vaatama ja jõudsin väga kindlale otsusele – KG, see on minu kool. Ma ütlen teile, et te olete väga ilusad inimesed nii seest kui ka väljast. Praegu olen oma otsuse üle superõnnelik ja uhke. Mõeldes veel inimestele, tunnen, et võlgnen eriti suure tänu Miale, sest just tema oli see, kes juba 2. septembril ütles, et Kata, tule istu siia, ja võttis mu n-ö oma tiiva alla. Nüüdseks tunnen, et minu ümber on nii palju häid sõpru ja toredaid inimesi, et ma ei tea, kas saab olla veel rohkem tänulik. Meie klass on osadele õpetajatele nuhtluseks, aga samas on nad ikka nii rõõmsad meie üle ja naeravad meie naljade üle. Me oleme koos läbi käinud igalt poolt! Isegi pahandustesse oleme sattunud, mitte et ma selle üle nüüd ülearu õnnelik oleksin, aga siiski. Kõik on lõppenud hästi ja seiklused on alati toredad! 9.b-ga seiklustest juba puudu ei tule! Kõigile meeldib, kui midagi koos ära tehakse. Võtame näiteks jõulupeo. Kas nii ilusat vaatepilti, kus kõik kolm paralleeli midagi koos teevad, on võimalik kirjeldadagi? Või isegi see pisike Mesikäpa heategevusjooks – me kõik olime koos, sest me lihtsalt tahtsime olla, eks ole? Aitäh, et olete olemas!!

Mari Kallasmaa 9.c klassist
Selle üheksa aasta jooksul on 9.c klassi mälestustepagasisse mahtunud palju unustumatuid seiklusi. Sinna kuuluvad kõik klassiga seotud väljasõidud nii kodusaarel, mandril kui ka välismaal, omavahelised naljad ning poiste julged “vägiteod”. Meie klassijuhataja Anni meenutas seoses poiste julgete tegudega seda, kuidas 7. klassi jõulupeol lasid nad ilutulestikku ... kooli staadionil. Kõige meeldejäävam üritus oli klassi arvates klassiöö ning sellega seonduvalt meenutati, kuidas öösel kell kaks osad õpilased magasid klassi laudadel ning osad mängisid võimlas võrkpalli või jalgpalli. Klassiga väljasõitude puhul on eriti meeles bussis toimunud tegevused, näiteks “Tõde või tegu” mängimine või räppimisvõistlused. Omavaheliste naljade puhul tuuakse välja see, kuidas meie klassi võib nimetada teisisõnu ka loomaaiaks. Nimelt käivad meie klassis Karu, Põder, Jänes, Hunt ja Nirgu. Nende aastate jooksul on mõned õpetajad jaganud meile ka väga häid õpetussõnu, näiteks on öelnud kehalise kasvatuse õpetaja Sirje Metsküll seda, et pole halba ilma, on vaid halb riietus, ning tehnoloogiaõpetaja Andres Kolk on maininud, et enne tundmatu asja käsitlemist tuleb meeles pidada kolme kindlat asja: ei käpi, ei näpi, ei topi. Need olid vaid mõned mälestuskillud meie klassi pagasist. Tänu nendele mälestustele on meie klassist saanud ühtehoidev kogukond, mille arengule on kaasa aidanud neli erinevat klassijuhatajat: Anu Rand, Reet Lasn, Anni Haandi ja Madli-Maria Naulainen. Olen õnnelik, et olen saanud just selliste toredate ja suurepäraste inimestega ühte ja sama rada üheksa aastat käia. Suur kummardus Teile!

***
Lõpetuseks tahame vabandada nende õpetajate ees, kes on meid raskel puberteediea ajal pidanud taltsutama ja õpetama, ma tean, et oleme põikpäised ega kuula väga sõna, aga te saate nüüd suveks meist rahu ja gümnaasiumis uue hooga edasi, loodame, sõrmed risti, et oleme siis lihtsamini käsitletavad.

Aitäh!