50! Kas on verstapost või on see ainult sõnakõlks?
Mitte kumbagi. Aastaringi täitumisel on numbri, mis näitab vanust, suurenemine loogiline. Kõigile. 

Millised on Sinu elus üldse eredamad teetähised olnud?
Hea küsimus, millele ma pole kunagi mõelnud. Eredamad hetked on ilmselt igal emal laste sünd. Teetähistele mõeldes aga ... siis ilmselt on need teede ristumise kohad. Otsustamise hetked, milline suund ja rada valida. Senine elu on möödunud kardinaalsete suunamuutusteta. Peale keskkooli lõpetamist Viljandis oli loogiline jätk spordiklassi lõpetajale õpingud kehakultuuri erialal. Liites sellele lapsepõlvest alguse saanud soovi töötada õpetajana, sai minust treener – kehalise kasvatuse õpetaja. Pere loomine ja lapse sünd tõid mind 1993. aastal Saaremaale. 

Oled nii hästi meie kooliellu sisse elanud, kus Sa ometigi siiani olid?
Aitäh selle hinnangu eest. Kus ma olin? Siin saarel olin ja väikse muigega suunurgas ütlen, et valmistusin need 23 aastat kooli tulema. Kaua läks, kuid ju siis varem polnud õige aeg. Töö 16 aastat lasteaias ujumise õpetajana, vabatahtliku sportliku tegevuse koordineerimine ja eraettevõtluses majandamine sillutasid minu teed KGsse. 

Sa pole mitte esimene selle perekonnanimega, keda olen tundnud või teadnud, ja tead Sa, peaaegu kõik neist on olnud ... jalgratturid :) Kui palju aega ja energiat on pühendatud jalgrattaspordi arendamisele Saaremaal?
Tõsi ta on, et rahvuskala räime võib Saaremaal teatud mõttes seostada rattaspordiga. Saaremaale tulekuga andsin oma sõrme(d) ja hinge jalgrattaspordile. Panime abikaasaga aluse Saaremaa jalgrattaklubile Viiking ja poiste treeninggrupile. Viisime läbi treeninguid, koolitasime nii poisse kui nende vanemaid, korraldasime võistlusi, võistlussõite ja treeninglaagreid, kirjutasime projekte, hankisime finantse, andsime aru jne. Korraldasime üle 20 aasta Põhjamaade ja Baltikumi ainsat maanteeratturite mitmepäevasõitu Saaremaa Velotuur. Liialdamata öeldes on see kõik täitnud minu elust Saaremaal 24/7. Nüüd, kui kasvandikest noormehed "kaela kannavad" ja Eesti parimatena maailmas kanda kinnitavad, on rattaspordis osalemine pigem virtuaalne. 

Ja viimaseks: tulid KGsse loogilisele ametikohale – spordiosakonna juhatajaks. Kuidas näed kehalise kasvatuse kui õppeaine tulevikku koolis?
Hariduse andmine ja saamine on muutuste tuules nii nagu meid ümbritsev elugi. Suurte laevade kursi muutmine võtab aega. Nii ka kehalise kasvatuse kui koolitunni kaasajastamine.

Mulle on meelepärane, et kehalise kasvatuse tunni uus kavandatav nimetus on liikumisõpetus. Selles sõnaühendis on peidus liikumine kui elukestev õpe ja õpetus, mille läbi me saame teada, miks ja kuidas. Nõustun väitega, et sport pole elu. Küll aga olen veendunud, et liikumine sümboliseerib elu. Ka haigevoodis või ratastoolis. 

Tulevikukoolis näen liikumisõpetust kui noortes õnnehormoone liikuma panevat jõudu. See võiks olla pingevaba(m) tund, kust noor inimene saab energia ja tegutsemisrõõmu, mis aitab teda teistes õppeainetes paremini teadmisi omandada. Liikumisõpetajate kaasabil püstitab õpilane ise eesmärgid ja otsib teed nende täitmiseks. Hinnangute andmisel/saamisel on kandev osa õpilase eneseanalüüsil. Kuidas see toimima hakkab, on vara öelda. Oma senise kogemuse põhjal algklassides võin öelda, et lapsed on enesekriitilised ja sõnaline hinnang on hinnetest informatiivsem. Nii õpilasele kui lapsevanemale.

Uued eesmärgid on vanadele suhteliselt sarnased. Küsimusele, kas muutusi on vaja, on vastus jaatav. Lahendamist ootab küsimus "kuidas". Kust siis alustada? Vastus on lihtne – muutkem liikumine harjumuseks. Suure tõenäosusega saab sellest  eluviis!