üles
Teisipäev, 16. aprill 2024
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

16. aprill

17. aprill

18. aprill

19. aprill

20. aprill

22. aprill

23. aprill

Töötajate sünnipäevad

16. aprill

21. aprill

Intervjuu, avaldatud 7. mai 2013, vaadatud 6036 korda, autor Laura Oolup, 11.c
Risto Berendson Autor/allikas: Gert Lutter

Igapäevaselt Postimehes ajakirjanik olles sattus ta nüüd vahelduseks ka intervjueeritava rolli ehk seekordses "Elu pärast KG-d" rubriigis saame lähemalt tutvuda reporteri Risto Berendsoniga.

Mis juhtus pärast KG lõpetamist, kus õppisite-elasite?

Mina läksin kohe pärast gümnaasiumi lõppu tööle. Ma tegin küll Tartu Ülikooli sisseastumiseksamid ajalukku, kuid mulle paktud vabakuulaja koht mind päriselt ei rahuldanud ja Tartust naastes tegi kohalik staarajakirjanik Ain Lember mulle ettepaneku hakata ajalehte artikleid kirjutama. Nii sai minust ajakirjanik ja nii on ta nüüd 20 aastat järjepanu olnud.
Mis on kõige olulisemad asjad, mis on Teie elus juhtunud pärast KG lõpetamist?

Ilmselt kõige olulisem asi on, et KG-st saadud sõpruskond ja inimsuhted laiemas plaanis on mind inimesena kujundanud suunas, mille üle võin ma ainult rahul olla. Ma olen alati oma töös ja elus vastu võetud otsuseid saanud teha nö südame järgi ja see on väga oluline väärtus. Teiseks pean ma siia panema asjaolu, et minust sai ajakirjanik. Suuremas plaanis on see valik minu elu siiski väga palju mõjutanud. Kolmas asi võiks olla isaks saamine. See sündmus muudab iga inimest vähem või rohkem. Ma arvan, et minu tütar teeb mind iga päev veidi paremaks inimeseks.
Millega praegu täpsemalt tegelete? 

Ma olen praegu ajalehe Postimees uuriva toimetuse ajakirjanik, palju meid siin pole, ainult viis, ja see on Eesti ahtal meediamaastikul suur privileeg - olla nende viie hulgas. Hobikorras olen ma aastaid mänginud Kaitseliit/Kalev meeskonna eest jalgpalli, kuid selle aasta esimene pool on mul jäänud siin ühe pealtnäha süütu vigastuse tõttu vahele.

Mis on esimene mõte, kui kuulete "Kuressaare Gümnaasium"?

Toomas Takkis, ilma igasuguse irooniata. Ilmselt on see nii, sest iga kool on oma direktori nägu. SÜGi peale mõeldes tulevad mulle näiteks silme ette kohe Viljar Aro võimsad lokid.
Missugune õpilane olite? Ehk tuleb meelde mõni vahva juhtum KG ajast meenutuseks õpetajatele ja teada saamiseks praegustele õpilastele...

Ma olin selline keskmine õpilane: matemaatikas ja füüsikas tegin parasjagu niipalju, et kool läbi saada. Ajaloos ja muudes humanitaarainetes olin ma samas keskmisest kindlasti parem. Meil oli ajaloo eriklass, ilmselt minu formaalselt parimaks tulemuseks jäi 11. klassis vabariikliku ajaloo olümpiaadi kuues koht. Kui minu mälu mind ei peta, siis oli seal 250-300 osalejat.

Üks unistus/soov seoses Kuressaare Gümnaasiumiga...

Ma tahaks, et KG lõpetanutel elus edaspidi hästi läheks. See võib küll tunduda naiivne vastus, kuid ma ütlen seda täiesti siira südamega. Mulle meeldib, kui inimestel läheb hästi.
Mida elus teha tahaksite, kui raha ega aeg poleks takistuseks?

See on hästi trafaretne vastus, aga ma tahaksin reisida, omal käel. Milleks koguda asju või raha, kui sisulises mõttes on meile palju olulisemad emotsioonid. Maailma nägemine pakub emotsioone. Neid mälestusi kuskilt maailma veidratest kohtadest ei võta meilt keegi. Nii et investeerige emotsioonidesse, vaadake maailmas ringi, see on põnev kogemus.

Laura Oolup, 11.c
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii