Alustamegi siis kaugemalt.
Tänane kolleeg Irina räägib Annelist nii. „Minu kauaaegne tutvus Anneliga sai alguse juba aastakümneid tagasi. Mul on olnud rõõm õpetada mõlemaid ta toredaid tütreid tolleaegses Orissaare Keskkoolis. Hiljem said aga meist ka kolleegid. Kuid mulle näib, et see väike ja habras naine ei ole sest ajast üldse muutunud.

Koolipildis koridoris või klassis on silmal endiselt raske teda eristada – lihtsalt ei saa aru, kus on õpetaja või kus lapsed ...

Annelist mõeldes ja rääkides kõnelevad kõige paremini sellised märksõnad: armas, soe ja mõistev inimene; väga hooliv ja murelik ema ning vanaema; töökas, kohusetundlik, alati vastutulelik ning abivalmis suurepärane kolleeg. Ja muidugi väsimatu „rohenäpp“, kes meeleldi müttab ja nokitseb oma ilusas aias.“  Ning soovitab soojalt jätkata samas vaimus.

Sõna saab Anneli praegune kolleeg Marvi:

„Kunagi, kui Anneli meie kooli tööle tuli, siis imetlesin teda, et küll on ikka ilus naine ja kui maitsekalt ta veel riides käib! Annelil on suurepärane stiilitunnetus ja ilumeel nii riietumisel, kodu kaunistamisel kui ka lillekimpude meisterdamisel. Kui me temaga rohkem suhtlema hakkasime, siis mõistsin peagi, et väline ilu on sügavalt harmoonias sisemise iluga.

Anneli hoiab väga oma lähedasi. Näiteks küpsetab ta oma laste peredele sünnipäevadeks alati ise tordid ja ikka kohe mitu tükki, et igaüks saaks meelepärase. Sõbrana saan teda alati usaldada ja tema peale kindel olla. Ta on alati aus ja ütleb oma arvamuse välja. Anneli on väga suure südamega inimene, kelles on peidus selline haruldane magnetism, mida on raske sõnadesse panna.

Imetlusväärsed on ka Anneli aiandusalased oskused – aed, mis ta kodu ümbritseb, vääriks kohta ajakirja esikaanel. Annelile mõeldes kangastuvad pühendumus sõpradele ja perele, positiivsed emotsioonid, meeldivad koosviibimised, teatri- ja kohvikukülastused, päikeseline meeleolu.“

Emale on tänases loos kaasa elama tulnud ka pere, ikka sealt sügavalt südamest. Tervituseks ja rõõmuks kallile Mammule võtab sõna vanem tütar Liis:

„Kui mu õde Karin oli väike, juhtus selline lugu. Oli kevad ja läksime Maasi metsa sinililli korjama, aga mets oli meri – täitsa sinine. Karin hakkas nutma. Ta ei tahtnud sammugi astuda, sest kartis lilledele haiget teha.

See omadus on tal emalt saadud. Ma ei oska kujutleda olukorda, kus Mammu – nii me teda kodus kutsume – oleks midagi muud kui hooliv. Ta muretseb palju rohkem, kui peaks, sest tahab, et kõik oleks hästi. Käisin ammu ülikoolis, kui sain hommikul Mammult SMSi: „Väljas on külm, pane müts pähe.“ Nii ka praegu: lapsed ammu suured, lapselapsedki tehtud, aga tema põeb kõige rohkem, kui keegi perest on haige – elab nii väga kaasa.

Kui Mammu poleks õpetaja, võiks ta olla kondiiter – kui meil on peres kellelgi sünnipäev, võime puusalt tulistada, mis torti tahame, ja Mammu teeb. Sefiiritort, trühvlitort, marjatort, sidrunitort ... Ta oskab kõike ja kui ei oska, otsib internetist välja.

Ma olen palju mõelnud, kui väga mul on vedanud, et mul on selline ema. Ta on oma laste suurim fänn ja me armastame teda nii palju, et südamel hakkab kitsas.“

Sestap ongi paras aeg soovida Annelile palju õnne, tervist, jõudu ja rohkesti rõõmu oma kallitest! Koolipere ühineb õnnesoovidega, mille väikese salmikese näol saatis Marvi:

Armas Anneli!
Et täituksid alati kõik Sinu soovid,
et läheks Sul korda, mis iganes proovid,
et saatus peaks Sinu eest helgelt hoolt –
need soovid on Sinule minu poolt!