üles
neljapäev, 17. juuni 2021
Arhiiv Uudisvoog Kaastöö
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

17. juuni

18. juuni

19. juuni

20. juuni

21. juuni

22. juuni

23. juuni

24. juuni

Töötajate sünnipäevad

17. juuni

19. juuni

23. juuni

24. juuni

Intervjuu / PersonaaliaElu pärast KGd: Alver Kivi
Intervjuu, avaldatud 7. mai 2021, vaadatud 434 korda, autor Eve Tuisk, eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Mälumängurid. Mati Lukk, Raul Salumäe ja Alver Kivi. Õppeaasta oli 1978/79 Autor/allikas: KG arhiiv

Paramparaa ja trummipõrin – rubriigi "Elu pärast KGd" 50. lugu on teie ees! Seetõttu on igati paslik, et oma kooliaega meenutab esimese lennu vilistlane, Nelli Lemberi klassi poiss Alver Kivi. Lisaks tõeliselt nostalgilistele ning humoorikatele lugudele kooliajast jagab ta nõuandeid neile õpilastele, kes sügisest uude kooli, riigigümnaasiumi suunduvad. On ju Alver Kivi ise taolise tee kunagi läbi teinud – tulnud I keskkoolist II üle. Seetõttu teab ta, millest räägib. Ja otse loomulikult ei saa seekordse persooni puhul üle ega ümber sporditeemadest.

Oled Kuressaare Gümnaasiumi esimese lennu vilistlane, seega oled olnud uue kooli sünni juures. Räägi sellest ajast! Mis sul kõige eredamalt meeles on, millised rõõmud, millised mured?
Kõigist koolis käidud 11 aastast ongi kõige enam meeles just see üks toonases Kingissepa 2. keskkoolis. Kui oma klass välja arvata, siis oli kõik uus ning juba siis tundus, ja ka tagantjärgi julgen arvata, et kõik oli meie endi kätes, kuidas me seal toimetama hakkame. See tähendab, et toonastes viljastavates nõukogude oludes puhusid meie jaoks konservatiivsest 1. keskkoolist tulles ikka tõelised vabaduse tuuled.

Direktor Kusti Kokk ja Anne Mets (ei mäleta tema ametinime) andsid meile ikka suhteliselt vabad käed. Muidugi peab siin ka pisut tuhka pähe raputama, sest polnud harvad juhud, kui usaldust ka kuritarvitasime.

Kõik ei ole kindlasti meeles, aga kindlasti mäletan seda, kui korraldasime kooli esimese tantsupeo. Siis oli tavaliselt nii, et peo algusest möödus ikka päris tükk aega, enne kui esimesed julged tantsupõrandale läksid ja seepärast olime ka varunud auhinna ajaloolisele esimesele paarile, kes uues koolis tantsima läheb. Aga juhtus ootamatu – vinüülplaadilt avalooks valitud laulust käis alles plaadiragin, kui tantsupõrand oli rahvast täis. Nii jäi ajalooline esimene tantsupaar fikseerimata.

Kindlasti meenub, kui ühel peol astusime üles ansamblina, millel oli nimi Water Eggs. Mängida me muidugi peale Koit Hängi keegi ei osanud, seepärast tuli muusika plaadilt ja valikus oli Bachman-Turner Overdrive’i lugu. Olin solist ja nimi Betty Stone. Eks me enne kogusime pisut „julgust“ ka. Kui lavale läksin, siis oli rahvas ootamatult kõik lava ees püsti ja skandeeris bändi nime. Toona sellist asja suures nõukogude riigis ei toimunud. Ja eks ma mingil hetkel hüppasin siis ka rahva sekka ja möll oli päris suur. Ei mäleta, et oleksime võtta saanud.

Üks suuremaid ettevõtmisi oli kooli jaoks televisioonis toimunud koolidevaheline võistlus Turniir, kus olin mälumängu võistkonnas ja ansamblis solistiks. Kaotasime hilisemale võitjale ühe punktiga, ja kui koju tagasi jõudsime, sõitsime Smuuli tänavale Koka Kusti maja akende alla ja laulsime talle, et kahjuks jäime teiseks. Kusti tuli õue ja tunnustas meid. Muidugi olime tagasiteel bussis natuke ka bravuuri teatud asjade tarbimisel juurde saanud.

Ja mis puutub õppimisse, siis kahjuks see eriti suur prioriteet ei olnud. Aga kuna enamik õpetajaid olid siis väga noored, meist vaid mõned aastad vanemad, siis kontakt oli kuidagi teine. Kui oli klassi „pidu“, mitte klassiõhtu, siis klassijuhataja oli üldjuhul ikka pundis. Saime hakkama ja üle piiri ei läinud.

Mida KG sinu jaoks üldse tähendab? Milline on selle kooli nägu?
Kuigi käisin seal vaid aasta, on see minu kool ja tundub, et ka minu klassikaaslastele. Nii on Kingissepa 2. keskkooli 11.c klassil olnud klassikokkutulek iga aasta augusti viimasel nädalavahetusel. Kogunetakse oma istutatud kase alla ja nii 1979. aastast 2020. aastani välja.

Eks oma koolile oskab hinnangu anda iga inimene ise ja kindlasti on need siin erinevad. Kooli ajalugu on päris pikk ja kindlasti ei saa siin võrrelda 1979., 2000. või 2021. aastat. Ise koolis käies ju kooli näole ei mõtle. Hilisemad kontaktid KGga on olnud kahjuks episoodilised ja piirdunud rohkem sealsete inimestega läbikäimisega. Minule tähendas see ikkagi vabamat ja raamidevälist tegutsemist. No tõesti tundub, et meile kui esimestele oli selles koolis rohkem lubatud, ja loodan, et selline suhtumine, kus õpilaste initsiatiivil on lastud vabalt toimida, on olnud järjepidev. Kui oleks võimalus uuesti alustada, siis 1978. sügis ja Kingissepa 2. keskkool.

Esimese lennu c-klass.

Ring on justkui täis saanud, KG 10. ja 11. klassid jätkavad sügisest uues, Saaremaa gümnaasiumis. Millist nõu annad riigigümnaasiumisse suundujatele, milline roll üldse on õpilastel uue kooli loomisel?
Ma arvan, et esimene lend jääb alati esimeseks lennuks. Esimese asjana tuleb hoida meeled avatuna ning oma plaanid ja ideed realiseerida. Võtke kaasa oma koolist parim ja lükake need ka uues koolis käima. Ärge võtke õpetajaid kui inimesi, kes sunnivad teid õppima. Võtke neid kui kaaslasi, jagage nendega oma mõtteid, kaasake nad oma ideede rakendamisse.  

Milline õpilane sa kooli ajal ise olid? Üks vahva juhtum KG ajast meenutuseks õpetajatele ja teadasaamiseks praegustele õpilastele ...
Kui rääkida õppimisest, siis 8. klassi lõpetasin nelja-viielisena. Kui reaalained välja jätta, siis suutsin keskkoolis ikka samal tasemel püsida. Täna muidugi tuleb tõdeda, et oleks pidanud ikka rohkem õppimisele keskenduma. Ajalugu oli kindlasti minu lemmik, käisime koos Raul Salumäe ja Maidu Varikuga ka päris palju erinevatel mälumängudel. Ühe minu kirjandi võttis eesti keele õpetaja Ester Kaljo ka enda kollektsiooni.

Mis puutub kõigesse muusse, siis ... Siis oli koolis mingi õpilasesindus, kuhu kuulusin, lõin kaasa pidude korraldamises, esindasin kooli spordivõistlustel, laulu- ja deklameerimise üritustel ning kindlasti kusagil veel.

Eks teised oskavad muidugi rohkem öelda, aga ega ma tegelikult kerge tüüp ka olnud. Mul oli ikka oma arvamus ja selle ma ütlesin ka üldjuhul välja, oli see siis negatiivne või positiivne. Aga kui midagi ette võeti, siis püüdsin ikka käsi olla.

Isiklikus plaanis võiks meenutada tõesti ühte juhtumit. Pole ammu koolimajas käinud, aga siis oli aula ees kaldtee, mille peal nooremate klasside poistel meeldis vahetunnil liugu lasta. Eks nad olid siis ka tolmused ja riided korrast ära.

Mingil hetkel oli mul millegipärast periood, kus vene keele õpetaja Ursula Matvejeva oli mind tunnist eemaldanud ja ilma direktori loata ei lubanud tagasi tulla. Põhjust ei mäleta, aga meenub, et see paus oli kestnud juba mitu nädalat. Siis saime ühel vahetunnil ootamatult kokku, kui Matvejeva mul käest kinni haaras ja Kusti Koka kabinetti viis. Meil hakkas just üks väike aruandmine tekkima, kui ootamatult sisenes korrapidaja õpetaja kahe kutiga, kes aula liumäel liialt üleannetuks olid muutunud ja nüüd direktorilt nende karistamist nõudis. Kusti Kokk tegi selle peale kandva pausi ja ütles umbes midagi taolist: „Vaadake, poisid, siin seisab abiturient, tal on korrektne ülikond seljas ja lips ees. Aga kuidas teie välja näete? Alver, sa võid minna.“ Loomulikult ei lasknud ma seda endale kaks korda öelda. Ja vene keele tunnis olin ka tagasi. Muidu olid mul suhted Ursula Matvejevaga väga head, sest vene keelega mul probleeme polnud. Õpetajate päeval andsin just mina tema tunde teistele klassidele.

Mida tähendab sinu jaoks koolisõprus? Kui tihedad on sul sidemed kooliaegsete sõpradega?
Siinjuures on kohane tsiteerida taas minu direktori Kusti Koka sõnu, mis ta ütles meie lõpuaktusel: „Täna te istute siin selles koosseisus viimast korda. Mitte kunagi enam ei saa te kõik koos kokku!“ Need sõnad on mul meeles tänaseni.

On klassivendi ja klassiõdesid, kellega käin läbi tihedamini, on neid, keda pole pärast kooli lõpetamist näinud ja kahjuks on mitmed juba ka pilvepiiril. Nii tõsist sõpra mul pole, kellega mul oleks väga tihe suhtlus või kellega ühiseid asju ajame. Erinevatel ajahetkedel on see olnud ka erinev ja eks aastad on meid kandnud eri suundades. Aga olen üks nendest, kes naise oma klassi tüdrukute hulgast välja valis ja seepärast on see klass minu küljes lõpuni.

Pälvisid mõned kuud tagasi Kultuurkapitali Saaremaa ekspertgrupi aastapreemia kui aastakümneid Saaremaa spordielu kajastanud spordiajakirjanik. Miks just sporditeema? Mida sellise tunnustuse saamine sinu jaoks tähendab?
Vot seda ma ei oska öelda ja eks otsustajad oskavad siin täpsemalt vastata. Aga kui, siis vist ikka sellepärast, et spordis ma tegutsen ja selles valdkonnas toimetan. Tunnustus on muidugi oluline, just selles mõttes, et see on tunnustus kogukonna poolt. Ma arvan, et olen Saaremaa sporti panustanud 26 aastat ja seda on päris palju. Mulle läheb korda, kui minu tööd märgatakse, aga samas on see ka kohustus samamoodi jätkata.

Mikrofoni ei pelga! Kolme päeva jooksu kommenteerimas, kõrval korraldaja Helen Jürjo. Foto: Allan Mehik

Kas oled valmis jagama mõnd eriti eredat seika oma ajakirjanikutööst?
Ühed eredamad jäävad päris algusesse ja Kadi raadio aega. Erki Nool ei olnud siis veel olümpiavõitja ja Kuressaare staadionil oli mingi kergejõustikuvõistlus. Mõtlesin, et oleks hea ta raadiosse kutsuda ja rääkida. Sain toimetajalt loa ja saateks kellaaja. Erki oli nõus, kuid selgus, et sel kellaajal ikka ei saa ja tuleb leppida kokku uus aeg. Erki oli ikka nõus, aga siis selgus, et tuleb ikkagi veel tunni võrra edasi lükata. Nüüd oli noorel reporteril juba süda saapasääres, et nüüd saab kuulus spordimees mind pikalt saata. Aga ei, ta oli nõus ja rääkisime tund aega.

Martin Müürsepp mängis siis veel NBAs, kui ta osales Saare Kaluri saalis korvpalliturniiril. Eks see oli tema jaoks siin rohkem koht, kus pärast rasket hooaega koos sõpradega lõõgastuda. Aga selline mees ja Kuressaares, raadios võiks ju ikka intervjuu olla. Lähenesin siis talle tagasihoidlikult ja tegin jutuajamiseks ettepaneku. Ta uuris mind, ja kui nägi minu reportermakki, ütles: „Nii s..a pilli sisse ma küll ei räägi!“ ja sinna see toona jäi.

Saaremaa VK sidemängijat Alexander Tuschi ja temporündajat Mihkel Tanilat intervjueerimas. Fotod: Allan Mehik

Oled välja andnud Saaremaa ralli ajalugu käsitleva raamatu, oled loonud internetiportaali Saaremaa Spordisõber, nüüd on lõpule jõudmas ettevalmistused kohalikku spordielu kajastava taskuhäälingu käivitamiseks ... Kust on need mõtted ja energia selle kõige elluviimiseks tulnud?
Kõik on ikkagi alguse saanud sellest, et Saaremaa sport on minu vereringes ja teisiti ei saa. Saaremaa sport elab läbi oma ajaloo parimaid aegu, meil on hästi palju sportlasi ja spordialasid.

Paraku on nii, et Saaremaa meediajuhtidele on edastatud sõnum, et ajalehtedes on sporti liiga palju. See on neid hirmutanud ja maht, mida on pakutud, ei vasta minu hinnangul nõudmistele. Täna ilmub ju maakonna kahes ajalehes nädalas vaid ÜKS MUSTVALGE LEHEKÜLG. See on naeruväärne.

See kõik ajendaski mind panustama uutele lahendustele. Paraku ei ole spordiportaal kasumlik ettevõtmine ja on puhtalt vabatahtlik tegevus, leiva lauale saamiseks tuleb tegeleda muude töödega. Aga kõike seda kompenseerib minu jaoks see, kui saan kirjutada ja vahendada meie võite. Õnneks on spordiliit, kultuurkapital, vald ja mõned muud allikad aidanud katta jooksvaid kulusid.

Energia saab ikka aeg-ajalt otsa ka. Aga siis tulevad võidud, mis tuju taas lakke viivad. Helistavad inimesed, et teeme seda ja teeme teist. Saan aru, et kõik, mis teen, on vajalik ja nii on gaas jälle põhjas.

Kui kaua? Seda olen ise küsinud ja on ka teised huvi tundnud. Aus vastus on, et ei tea. Ajalehe Meie Maa omanik Arne Pagil on öelnud, et ajalehe käivitamine on lihtne, aga sulgemine ... Praegu on olnud portaalil lugejaid ja loodetavasti tuleb ka taskuhäälingul kuulajaid. See on kohustus, mille ma olen omale võtnud, ja püüan seda rada pidi siis veel edasi panna.

Kanal 2 võrkpalli kommenteerimas koos Karl Mihkel Elleriga. Foto: Allan Mehik

Millised on su hobid, s.t millega tegeled „väljaspool“ spordivaldkonda?
See on küsimus, millele olen püüdnud ka ise vastust leida. Öeldakse, et õnnelik on see inimene, kelle hobi ja töö on ühes. Selles mõttes ju kõik klapib, aga tegelikult on vaja ennast välja lülitada ka minul. Peab tunnistama, et see on keeruline.

Eks ma püüan koos abikaasaga võimalikult palju reisida ja koju tulles tunnen, et kõik argi- ja töömured olid sel ajal kusagil ära. Mulle meeldib lugeda ja peamiselt ikka ajaloolisi raamatuid. Kindlasti pakuvad väljakutse kuus lapselast, kellega teen „ikka sporti“, aga käime ka kalal ja vahel tulevad ette lollusedki.

Mida sa elus (veel) teha tahaks, kui raha või aeg ei oleks takistuseks?
Kindlasti on minu suur soov, et ka minu lapselapsed armastaksid sporti. Kuuest viis käib trennis ja usun, et ka noorim läheb seda teed. Neist ei pea sirguma tippsportlased, aga olen rahul, kui saan nendega koos meie sportlastele kaasa elada ning neid võitudes ja kaotustes toetada.

Oleme abikaasaga käivitanud siin ka projekti „lapselapsega tiitlivõistlustel“. Koroona on siin pidurit tõmmanud, kuid Inglismaal ja Saksamaal oleme kahe vanemaga juba käinud, nüüd ootavad järge järgmised.

Kui saarlased on suuri tiitleid võitmas, siis tahaks ikka kohal olla, olgu see siis ükskõik millises maailma otsas. Ja muidugi ootavad ees NHL ja NBA. Oleks juba olnud, kui koroona poleks vahele tulnud.

Eve Tuisk,
eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii