üles
reede, 14. mai 2021
Arhiiv Uudisvoog Kaastöö
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

14. mai

15. mai

16. mai

17. mai

18. mai

19. mai

20. mai

21. mai

Töötajate sünnipäevad

17. mai

19. mai

21. mai

Artikkel, avaldatud 10. aprill 2021, vaadatud 844 korda, autor Jaana Puksa, Gert Lutter
Vaata asjadele uue nurga alt. Autor/allikas: Gert Lutter

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et täpselt aasta tagasi kirjutasin Evega kahe peale juubelilugu meie armsale kolleegile Jaanale, kes parasjagu oma 25. juubelit valmistus tähistama. Kirjutamisega sai palju nalja ning ka lugu ise kukkus päris äge välja ja mõned päevad hiljem teatas Jaana, et tulgu mis tuleb, aga selle vahva loo teeme Evele järgmisel aastal tagasi!

Number on küll sel aastal veidi suurem, aga seda suuremad on ka õnnesoovid! Õnne, õnne ja veel kord õnne, Eve!

Tunnistan kohe ausalt üles, et see lubadus viis ka oma võimu kuritarvitamiseni Meie KG peatoimetajana ja kui tulid arutlusele aprillikuu juubelilugude autorid, siis teistele eriti valikuvõimalusi ei jätnud, kuigi olen täiesti kindel, et soovijaid oleks olnud rohkem kui üks! Gert Lutter

Sõprus eeldab sarnast mõtteviisi, maitset, kogemust. Vaid nii saavad alguse hetked, mil naerdakse pisarateni, imestatakse lõpuni ning jagatakse seda, mis hingel ja hea. Nii pole imestada, et ikka ja jälle satume Evega kirjanduse, muusika ja igapäevaelu teemade kõrval vestlema just kokakunstist, jagades oma köögikatsetuste kogemusi, õnnestumisi ja äpardusi. Meie väike Gurmeeklubi.

Armas Eve! Kutsume Sind sünnipäeva tähistamiseks nautima kolmekäigulist õhtusööki koos kauni muusikaga, mille on valinud Sinu inimesed, lisades igasse päeva veidi vürtsi, killukese magusat, näpuotsaga soola, pisut haput ning mõnikord ka paar pipratera – ikka selleks, et elul oleks maitset! Jaana Puksa

Eelroog: hõrgud krevetid kergelt konjakises võikastmes

Foto Tuuli Mathisen

Eelroog on sissejuhatus, mis äratab maitsemeeled ning häälestab nautima edasist. See ei tohi kunagi olla domineeriv, aga peab jääma meelde, tekitama isu ning hea tuju. Täpselt selline on roog krevettidest, mida täiustab kergelt konjakine võikaste. Krõmpsuv, sume, pisikese ergutava nüansiga, ühtaegu dekadentlik ja värske. Jah, kõlab prantsusepäraselt. Nagu ka Eve – daam igas olukorras, kuid unustamata nautimast kõike, mida elu pakub.

Meie kontserdi avab Piret Paomehe muusikavalik. Sünnipäevahommikud on erilised ja eriliseks hommikutervituseks on Piret oma nooremale õele valinud ansambel Kurekella esituses loo „Tere hommikust“. Kes seda oma kooliajast ei mäletaks! Seda duetti tahaks väga kuulata! 

Eks enamus teab Evet kui suurt Smilersi fänni, seega ühtegi selle bändi lugu tema iseloomustamiseks sel korral ei valinud. Õnneks oleme õdedena mitu puuda soola ära söönud ja vahvaid muusikapalu sellesse aega ikka mahub. 

Tänaseks valisin loo meie lapsepõlvest. Nimelt antud lauluga sai tehtud meie ühine suur lavadebüüt maakondlikul lauluvõistlusel. Ma arvan, et see oli üsna meie kooliaja alguses ehk algklassides, kui see juhtus. Rohkem me duetina koos nii laulnud polegi, kuid seda ainsat korda on vahel mõnus meenutada. Ma loodan, et seda kuulates tulevad Evel ka sõnad veel meelde (mul küll tulid) ning ta kasutab juhust, et seda kodus lastele esitada 🙂  

Õnneks meie ühised tegevused lavalaudadel ei ole piirdunud vaid selle esinemisega. Neid on olnud palju ja loodetavasti jagub neid rohkelt ka tulevikku. 

Kuhjaga õnne ja tere tulemast järgmise kümnendi klubisse, armas Eve!

Esimene jutt ja esimene Smilersi mainimine. Huvitav küll – kas sellest saab meie loo läbiv teema? Vaatame, mida soovib oma vanemale õele pesamuna Kadri Paomees! 

Eve puhul on raske tuua välja ühte konkreetset laulu. Esimesena tuleb pähe mõni laul Smilersilt, aga see oleks liiga igav, sest kõik teavad, et talle meeldib Smilers. Teiseks tuleb meelde FIX-i „Pardike ja mooniõis“. Igal sünnipäeval ja vahel ka muul ajal laulis Eve seda koos Piretiga mulle. Muidugi tellisid nad seda minu jaoks ka Kadi raadios soovilauluna. Lauldes asendasid nad pardikese Kadrikesega! Ilusatest lauludest meeldib Evele väga Ivo Linna „Sel õnnepäeval“. Ja üleüldse meeldib Evele väga palju laule, eriti muidugi Smilersi laulud.  

Palju õnne, armas õeke! Ja nagu ühel magnetil kunagi kirjas oli: „Ma naeratan, sest sa oled mu õde, ja ma naeran, sest sa ei saa sinna midagi parata!“ 

Pearoog: veiseliha Wellingtoni moodi

Foto Mari-Liis Ilover

Veiseliha peab oskama austusega kohelda – siis on ta autentse maitsega, mahlakas ja suussulav. Seda ei tohi kunagi üle küpsetada, muidu muutub tuimaks ja maitsetuks. Liha ümber on kiht seentest, mis annab maitsesügavust ning toob meelde augustikuise metsa ja värskusega segatud täidluse. Veiseliha ja seente ümber on kindlasti mässitud mõnusalt soolakat ja õhukest prosciutto sinki, mis ühtaegu hoiab koos ja ühendab nii maitseid kui tekstuuri. Kõik see on peidetud lehttaignasse, mis on kindlasti valmistatud päris võiga. Mitmekihiline, krõmpsuv, meelitav ning sõltuvust tekitav. Eve, kas see kõik kõlab nagu Sina? 

Koolijuhataja Toomas Takkis, kes samuti Reekülast pärit, ütles esiteks, et kirjutada võib ta küll, aga muusikat tema valida ei oska. Ent juba järgmisel päeval kohviautomaadi juures teatas kohe, et lauluks võiks olla „Vaikne kena kohakene“, mis siin kõlab Uku ja Karola Suviste esituses. Tööalase lubas Toomas loost välja jätta, sest kirja tuleks panna ainult pikad kiidud. 

Oma kodu rajamine oma kodukülla, peaaegu oma koduõuele. 

Eve – kodukeskne, perekeskne, Eesti-meelne ja -keskne. Särav, soe ja kindel. 

Ma usun, et see on Evel oma kodust, oma vanematest ja perest pärit. 

Merle Rekaya on koos Evega rohkem kui mitu puuda soola ära söönud ja kui nad parasjagu kokku ei saa, siis on kindlasti nende lapsed koos. Ning väga merlerekayalikult saabub ka vastus viimasel hetkel enne loo ilmumist ;-) 

Kõigepealt laulutervituseks Marek Sadama „Magus laul“, salvestus on kontserdilt „Laulud sõdurile“. 

Minu esimene mälestus, Eve, Sinust kolleegina on selles mõttes hägune, et Sa asendasid mind osaliselt oma esimese tööaasta I veerandil, kui ma kaugel maal olin. Teine hetk kestis pool aastat, kui Sa ootasid Taavit Afganistani-missioonilt koju. Kolmas hetk seostub juba rahvatantsuga, kui Sa tulid ja jäidki Piiprellidesse tantsima. 

Sellest peale on meie elud ja meie laste elud üsna tihedalt seotud olnud. Neljas side on Solistica. Imetlen Su sõnaseadmisoskust nii erinevatele kontsertidele kui näoraamatu postitusse. Sa haakud alati mu mõttekäikudega ja oskad leida sobivaid sõnu. Aitad alati, see on tõesti nii! 

Aeg-ajalt tundub mulle, et just Sinult ootan kirju sealt Magusalinnast, sest Sul tunduvad kõik toimetamised nagu möödaminnes juhtuma. 

Kõigest ülejäänust räägime juba suvel, kui meie pojad meile kokkavad, eks! Palju-palju õnne Sulle, armas Eve! 

Marit Tarkini roll Eve elus on olnud pidevas muutumises: õpetaja, klassijuhataja, kolleeg, mentor ja palju muud. Nii on ka loomulik, et Mariti jaoks kõneleb Evele mõeldes nii laul kui luule. 

Mul on meeles palju hetki meie ühisest teest. Esimene hetk meenub KG õpetajate toast, kui printisime välja Sinu elu esimest uurimistööd, mis asus teele Tartu poole. See õnn suurest tööst, mis tehtud oli, peegeldus Sinu silmadest ja on kirjeldamatu. Iga leht lõhnas eriliselt. Kummaline mõelda, et mina olin õpetaja ja Sina õpilane, sest ajaarvamise loogilisuses oleme juba nii pikka aega koos õpetajad ja sõbrad. Aeg lendab ...  

Sina tead vastust Silver Sepa küsimusele Kuidas Sa siia said ehk Tartusse Tuli Tartu ja maalis Sinu elu parimal moel, olles nii tanelpadarlikult Pariis (milleks Tartu ikka ja jälle tudengite jaoks muutub – armastuse linnaks) ja  samas alma mater. Meenub hetk, kus koos Sinu armsa klassi- ja kursuseõe Katrinaga, kes Sinuga samal teel sammus, Tartusse luuleõhtule läksime ja selliseid luuleõhtuid saab olla vaid Tartus, aga see oli ehe ja loominguline. (Nagu tänane avatervitus Silver Sepalt) Ja siis korraga olin juba Sinu ja Taavi pulmas. 

Hetk, kus tulid KGsse tööle, oli väljakutse kuubis, sest tunde tuli oodatust rohkem ja esimene aasta oli kindlasti väga raske, aga said hakkama ja suurepäraselt.

Ühel hetkel uurisid, kuidas õpilastega etlema hakata, ja hakkasid, nii lihtne see ongi. 

Õnneks on meil salaklubi, millest keegi ei tea, aga salaklubi liikmena soovin (usun, et ka kolmas liige nõustub), et „käi ikka katuseid mööda“, unista ja aeg-ajalt luba endale raamist välja astuda, kõige põnevam on krutskeid täis Eve, seda tean ka! 

Neis valitud videolõikudes on kummalisel kombel nii palju Sind, et tundub, nagu oleksin need austet herr Sepalt ja luulekuningannalt Kristiinalt Sinu pidupäevaks tellinud. Maagia, mis muud. Nagu keel, kirjandus ja elu.

Armas Eve, Sinus on peidus see sügavus, millest Kristiina Ehin räägib, ja selgus, mis Sinu ettevõtmisi saadab.  

Oled väga-väga kallis, palju õnne Sulle! 

Heidi Truu valitud kaunitele värsiridadele seltsiks valisime ise Liisi Koiksoni ja Söörömöö esituses loo „Üle vee“, mis tundus suisa imehästi siia juurde sobivat. 

Kallis Eve! 

Sa oled soe ja hooliv inimene. Kui üritada Sind muusikas väljendada, siis oleks see muusikapala algul rahulik: oled hea, sõbralik kaasteeline, armastav ema ja abikaasa. Siis järgneb veidi rütmikam ja kiirem osa: oma õpilastele tundi andes ja neid etlemiseks ette valmistades ning Naiskodukaitses ülesandeid jagades. Lõpuosa taas veidi rahulikum – oma kaunis koduaias töötades, ilusat käsitööd tehes, maitsvaid kooke küpsetades. 

Otsi virmaliste valgust,
kanna hinges vikerkaart,
päeva päikesekiirte algust.
Leia rõõmu uuest päevast,
töödest, tegemistest ka. 

Palju õnne sünnipäevaks! 

Malle Tustit kirjutab kevadetüdruk Evele sünnipäevaks ilusad soovid, mille juurde on valinud loo „Kevad Kadriorus“. 

Armas Eve! 

Otsime elus asjadele tähendust ja tähendusele mõtet. Nii saab maailm meile selgemaks ja ilusa leidmine ja nägemine teeb päeva paremaks. 

Miks, Eve, just Sulle laul „Kevad Kadriorus“? Kevad on minu lemmikaastaaeg, külmast tardumusest vabanemise aeg, energia liikumise ja voolamise aeg. 

Sina, Eve, oled nagu Kevadetüdruk, täis pakatavat energiat, särasilmsust, rõõmsameelsust. Sind jagub saja erineva asja jaoks. Ruttad kepsakal sammul kodu, sõprade, vanemate juurde, näol lahke naeratus, alati valmis nõu, abi ja toetust pakkuma. 

Oled aval ja emotsionaalne inimene, kes märkab ilu ja kes on ise ilu looja. Sul jagub vahvaid ja põnevaid ideid. Oled väga toetav kolleeg ja armas sõber. 

Soovin, et Sinu koduaasad oleks täis kauneid kevadlilli, linde ja liblikaid ja Su süda oleks valla kõigele ilusale. Palju, palju ÕNNE! 

Anu Liik pakub omalt poolt Evele tervituslauluks Boris Lehtlaane esituses kõlava ja – nagu ta ise ütleb – vanamoelise loo „Kõnnin tuisus“. 

Kui Evele mõelda, tuleb kohe silme ette tema helge naeratus. Tundub, et seal kus on Eve, paistab alati päike. 

Soovin, Eve, et tunneksid ise just samamoodi! 

Pearoa lõpetuseks oleme valinud midagi erksamat. Midagi, mis kutsub kaasa liigutama. Vaatame, mida on Evele valinud abikaasa Taavi Tuisk. Soovitan juba ette heli järgnevaks kaheks minutiks ja neljateistkümneks sekundiks valjemaks keerata. 

„Bohemian Rhapsody“ on film, mida Eve Tartus elav täditütar käis umbes 26 korda kinos vaatamas. Kui Eve oli väike, saadeti ta suvedeks Kesk-Saaremaa külaelu juurest Lõuna-Eesti metropoli. N-ö maale vanaema juurde. 

Ma ei ole küll kindel, aga arvan, et Queeni fänniks sai ta just seal, Tartu viiekorruselises kortermajas täditütar Inga juures, kes 2018. aastal linastunud Freddie Mercury eluloofilmi käis hiljem nii palju kordi vaatamas. Ma olen näinud Eve kooliaegseid Queeni kassette, mille karbis olid 90ndatel ilmunud noortelehest Meie Meel lõigatud kujundused. 

Kui mul paluti Eve ümmarguseks sünnipäevaks mõni lugu valida, siis mõtlesin kohe just Queeni, mitte Smilersi peale. Smilersi kassette ja CD-sid on Evel rohkem, aga see oleks liiga ennustatav valik. Sünnipäeval tahaks minna sügavamale lapsepõlve. Igatahes olen mina vaadanud „Bohemian Rhapsody“ filmi koos Evega ühe korra ja ma tean, et Eve ühe korra „salaja“ veel. Selles filmis on ka stseen, kus Freddie Mercury paneb kontserdipubliku ühes taktis jalgu trampima ja kaasa plaksutama. Tramp-tramp-plaks! Tramp-tramp-plaks! Meie lapsed oskavad ka seda järgi teha. See on see lugu: 

Magustoit: krõbedad vahvlid nagu lapsepõlves

Foto Silja Luide

Kuldpruunid vahvlid, rulli keeratud ja lumivalge tuhksuhkruga üle puistatud. Ikka need krõbedad ja pudisevad, vana kooli vahvlirauaga tehtud. Soovi korral õige maitsenüansi saavutamiseks mõrkjasmagusa tumeda šokolaadi sisse kastetud. Täpselt sellised nagu Eve – õhulised ja kerged ning õrnad – ja täpselt nagu vahvlipuru jääb ka Evest igale poole midagi maha, sest ta suudab tegeleda miljoni asjaga korraga!

Mis võiks olla magustoidu sissejuhatuseks parem kui väga hea sõbranna tervitus! Katrina Tarkin on Eve klassiõde 21. lennu b-klassist ja ülikoolikaaslane, kes on kohe nõus Evele kirjutama, öeldes, et lugusid võiks ta lausa mitu valida! 

Evega seoses meenub mulle esmalt Jäääär. Ei olnud vist küll pea ühtegi nimetatud ansambli kontserti, mille me Tartus ülikooliõpingute algusaastatel vahele oleks jätnud. 

Olime Evega kui sukk ja saabas: loengutes koos, raamatukogus koos, tihti toidupoeski koos. Jalutasime ka palju Tartu tänavatel, ikka mõne Jääääre või InBoili romantilis-iroonilise laulu sõnad suul. Nagu näiteks Jääääre „Kolm lõtva tulpi“. 

Südamlikud õnnesoovid, armas sõbranna, üks heatahtlikemaid ning sihikindlamaid inimesi, keda tunnen! 

Imeilus voolav muusika ja veel kaunim tants, mis on väga sobilikult ka järgmise kohaliku tantsupeo segarühmade repertuaaris. Kolleeg Maret Laurson tervitab Evet Arvo Pärdi enda esituses kõlava „Ukuaru valsiga“. 

Kallis Eve! 

Sinu nime taga peitub nii suur hulk hoolivust, energiat, ilu, töökust ja lusti, et lihtsalt imesta. Sa jõuad nii palju ja seda kõike saadab mõtestatus ja täpsus, sitkus. Jõuad tantsidagi … 

Fred Astaire on öelnud: „Tantsimine on higine töö … Kulub aega, enne kui tants hakkab õigesti minema, kuni luuakse midagi meeldejäävat. Sellele kulub teatud hulk lihvi. Ma ei taha, et see näeks välja midagi muud kui meisterlik, ja kui ma ei saa seda niisugusena näidata, siis pole ma veel valmis. Ma püüan alati teada oma samme nii hästi … Kõik peaks langema täpsesse järjestusse ja siis ma tean, tuleb ilu jagamise kord, rõõm tehtud tööst, hinge kosutavad emotsioonid.“ 

Arvan, et nendes sõnades peitub Sinu olemus ja see on suurepärane. Nii lihtne, nii täiuslik ja sisemiselt kaunis on Arvo Pärdi „Ukuaru valss“. 

Õnne ja kordaminekuid! 

Viimane klaveriakord ja sujuv üleminek: „Meil on silmad ainult teineteise jaoks, meil on aega hoida teineteisest kinni, maailm kuhugi ei kao …“ Kas teile, head lugejad, hakkas juba tunduma, et Smilers jääbki kuulamata tänasel kontserdil? Seda erilist lugu valiti mitu korda ja esimesena saab sõna Kristina Liiv, kes just selle muusikapalaga oma õpetajat ja head sõpra tervitab. 

Kui mõtlen Evele, siis esimene muusikakoosseis, mis meelde tuleb, on Smilers. Kes Evet vähegi teab ja tunneb, ei vaja selgitusi. 

Gümnaasiumiaastatel oli meil ikka traditsiooniks Eve sünnipäevaks organiseerida tort, Uudo ja Erki olid kohustatud kitarrid kaasa võtma ja siis möödus meie eesti keele tund tordi söömise ja laulmise saatel ning peamiselt kõlasidki just Smilersi laulud. Kui mõelda nüüd konkreetsele laulule, siis kindlasti „Käime katuseid mööda“. Smilersi ajatu klassika, mis kunagi ei puudunud meie tähendusrikkamatelt koosviibimistelt ja mis oli number üks laul kümnenda klassi Rootsi kruiisil. Tänavu saab meil gümnaasiumi lõpetamisest viis aastat ning kokkutulekul kõlab kindlasti ka see laul. 

Eve on minu jaoks olnud alati rohkemat kui lihtsalt klassijuhataja või õpetaja. Tal on olnud suur roll minu kujunemisel ning olen talle selle eest lõpmata tänulik. Šokolaadikoogini, kallis Eve! 

2018. aasta kevadsuvel lõpetas Eve viimane klass. Toonaste üheksandike ja praeguste abiturientide eest oli nõus oma klassijuhatajast kirjutama Elena-Liis Lember. 

Esimene laul, mis mulle Evega seostub, on Smilersi „Käime katuseid mööda“. Oma põhikooli klassijuhatajaga meenub mulle alati meie klassiöö. Kui selleks playlist´i koostasime, siis oli Eve suur soov, et seal oleks esindatud mõni Smilersi lugu, kuna see oli ja ehk on ka siiani tema lemmikbänd. Mäletan, kuidas õhtul üks hetk tüdrukutega klassis istusime ning Evega koos Smilersit kuulasime ja kaasa laulsime. 

Eve on tohutult soe inimene ning see lühike aeg, mis ta oli 9.b klassi klassijuhataja, on väga  ergult meelde jäänud. Temaga saab alati juttu ajada erinevatel teemadel ning siiani on kohutavalt hea meel teda linnas trehvata, tere öelda ning paar sõna vahetada.   

Soovin Evele palju-palju positiivsust ja rõõmu ning imeilusat sünnipäeva! 

Evest rääkides ei saa kuidagi mööda ka rahvatantsust ja Piiprellidest. Heinika Esko on koos Evega mööda paljusid katuseid käinud! 

Kallis Eve! Ikka Smilers, eks, mis siis muu. 🙂 Sest see on ju bänd, mida me Sinuga koos fänname. Mäletad, see oli mõned aastad tagasi – siis, kui peod olid veel lubatud ja ööklubid avatud – kui me koos Piiprellidega läksime peale ühte kultuurikeskuses toimunud rahvatantsijate pidu üle hoovi kohalikku ööklubisse, sest seal esines Smilers. Mäletan, et jäime kontserdile natuke hiljakski, kui kohale jõudsime, oli Smilers juba laval. Aga sellest polnud midagi, sest koos Piiprellidega saab ju iga pidu kiirelt hoo sisse. 🙂 Tantsisime kõik koos lava ees, laulsime kõvasti kaasa ja lasime Smilersil end hullutada. Oli unustamatu kontsert. 

Teadsin muidugi juba enne, et Smilersi muusika meeldib Sulle, aga see oli vast me esimene koosnautimise kord. Selle kontserdi mäletamiseks on mul ka tore fotojäädvustus Sinuga. 🙂 

„Käime katuseid mööda“ on üks paljudest Smilersi lauludest, mis Sulle kindlasti meeldib. Olen mitmeid kordi Sind koos oma Taaviga selle loo ajal tantsides armsalt teineteisele silma vaatamas näinud.  

Südamest õnne ja rõõmu Sulle, armas Eve! Oled väga kallis. 

Nüüd ronime katustelt alla ja teeme taas mõned valsisammud. Kuulame midagi eriti ilusat, rahulikku ja sulnist. Evely Aavik on koos Evega seotud Naiskodukaitsega, organisatsiooniga, mis neile mõlemile südamelähedane. 

Eve on naine nagu „Saaremaa valss“! 

Evele mõeldes kuulasin lausa mitmeid laule ja paljudest oleksin saanud kokku panna teda iseloomustava kirjatüki. Jäin kindlaks ikka selle juurde, mis lõi kõige esimesena pähe – „Saaremaa valss“. Selles laulus lihtsalt on see miski, mis aitas Georg Otsal ta kunagi kuulsaks laulda. 

Sama võib öelda ka Eve kohta: temas lihtsalt on see „miski“, mida on sõnadesse panna üsna keeruline. „Ei sellist küll maailmas kusagil leidu / kui Saaremaa heinamaal juunikuu ööl“. Eve on niivõrd eriline naine, et tõesti temasarnast on raske leida – mitte ainult juunikuus, vaid üldse. 

Esmalt kangastus mulle temast pilt: rahvariietes ja suvise viljapõllu ääres, rukkilillede ning moonide keskel. Lihtsalt nii ehe, armas ja soe. Eve on inimene, kes tõepoolest oskab kõike ja on alati valmis oma teadmisi jagama. Valdkondi, mida ta valdab, on seinast seina – emakeelest aiatöödeni välja – või kutsub lihtsalt sõbrad enda juurde hoovikohvikusse. Ka Naiskodukaitses saab temalt alati nõu ja tuge. 

Teist sellist lihtsalt ei leidugi ja ma olen õnnega koos, et just mina elan tema naabruses, kuulun Naiskodukaitses temaga ühte jaoskonda ja olen saanud võimaluse temaga koos „kasvada“. 

Kui teile nüüd tundub, et nende juttude põhjal te Evet veel hästi ei tunne, siis on meil hea uudis! Merje Klopets tegi umbes-täpselt 15 aastat tagasi temaga intervjuu, millega allpool tutvuda saate. Lemmikhobid koristamine ja alpinism? Eve – me ootaks selgitusi! 

Mul on oma teooria, et emakeele ja kirjanduse õpetajaks lähevad õppima eriti hea südamega inimesed. See teooria ei ole küll teaduslikult veel tõestatud, aga ma usun, et Eve ainult kinnitab selle teooria paikapidavust. 

Minu esimene suurem kokkupuude temaga oli 2006. aastal, kui töötasin ajalehes Meie Maa ja olin kuulnud, et KGs on üks kuldaväärt uus õpetaja. Muidugi leppisin Evega kohe intervjuu kokku ja seal ta oli – inimene, kes on avatud ja kellega on lihtne jutu peale saada. Loo juures ilmunud pildil kõlgutab Eve mõnusalt jalgu ja vaatab tulevikku. Mandrisaarlasena tundsin pisut ka heas mõttes kadedust, et ta pärast ülikooliõpinguid mandril leidis tee tagasi kodupaika ning saab siin, oma armsal kodusaarel toimetada ja korraldada. 

Aastad läksid mööda, rollid vahetusid ja 2019. aastal tegi tema minuga intervjuu Meie KG sarja „Elu pärast KGd“ jaoks. Eve ettevalmistus ajakirjanikuna oli eeskujulik, kõik oli tal välja uuritud ja küsimused olid tõeline profitase. 

Sünnipäevalooks valisin ühe oma hea tuju lauludest – Bruce Springsteeni „Hungry Heart“, mis lõi Eve sünniaastal kõiksugu hitiedetabelites kõvasti laineid. Soovin Evele uueks aastakümneks lennukaid ideid, särasilmseid õpilasi, põnevaid raamatuid, meeldejäävaid intervjuusid ja alati pärituult!

Kokteil: arbuusi-mojito

Meie toidu- ja muusikarännak hakkab jõudma lõpule. Serveerime lõpetuseks veel ühe salsallerliku mohiito, sest on ikkagi ju sünnipäev! Jah, me teame, et kokteiliga tegelikult alustatakse, aga meie lõpetame – kõik ei pea olema alati traditsiooniline. Elu, see on täis üllatusi! 

Foto Ragne Värk

Piparmündi ja laimi järelmaitset jäävad pikendama veel kaks lisalugu.  

John Lennoni „Woman“ lihtsalt on see lugu. Sama naiselik, tugev, armas, tasakaalus ning soe nagu Eve. Klassika. Ajatu. Lihtsalt. Jaana Puksa 

Nagu artikli algus, sai ka selle loo valik kirja juba aasta tagasi, kui Jaanaga alles aru pidasime ja muusikavaliku idee läbi käis, ning pole põhjust seda muuta. David Bowie ja „Boss of Me“. 

Kui Sa kolm aastat tagasi Meie KG peatoimetajaks said, oli meil väga tore koostööaasta. Inspireerisid ja vaikselt suunasid mind kirjutama. On uskumatu, kui palju Sa jõuad toimetada ja teha – ning kui keegi nii usin kõrval on, siis on väga raske ka endal niisama kõrvalt vaadata. 

Oled õpetanud mind armastama ja hindama ilusat eesti keelt. Sinu huvi ja tahtmine lehe tegemistes kaasa lüüa on nii tore ja paljud uued ideed ning algatused on tulnud just tänu Sinu mõtetele. 

Peatoimetajad on meil alati kaheks aastaks, Sinul jäi üks tegemata ja Toomas on nõus – järgmisel aastal teeme koos juba Nooruse Kooli ajalehte. Veel paremini! 

Aitäh, Boss! Gert Lutter 

Palju õnne ja ilusat sünnipäeva Sulle, Eve! Kuula täna palju Smilersit ja seda plaati, mis selle looga kaasas käib. Kõnni ikka mööda katuseid, vaata asjadele selge pilguga uue nurga alt ja otsi seda „Täiuslikku tasakaalu“. Mõistatuslik? Kõik saab selgeks!

Jaana Puksa, Gert Lutter
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Galerii