„Jaana ja loendatavad lambad“

Aastaid tagasi, kui veel rohi rohelisem ja taevas sinisem oli, elas üks loendatavate lammaste perekond. Nad elasid koos tavaliste lammastega, nägid välja nagu tavalised lambad ja enamjaolt käitusid ka nagu tavalised lambad, kuid öösiti tegelesid nad hoopis millegi muu kui laudas magamisega. Loendatavad lambad käisid öösiti aitamas lapsi, kellel kuidagi und ei tulnud.

Tihti, kui Unemati oli sisse maganud ja jäi hiljaks laste unenägude toomisega, pididki appi tulema loendatavad lambad. Selleks, et lastele und tuua, võtsid nad alati kaasa aia ja hakkasid sellest ükshaaval üle hüppama. Niiviisi hakkasid lapsed lambaid kokku lugema ja väsisid nii ära, et suikusid vaikselt unne. Seda tööd tegid nad ööst öösse ja olid oma ametiga väga rahul. 

Lastele und viies pidid lambad kindlasti sisenema vasakpoolsest uksest. Vasakpoolne uks viis neid unenägude ooteruumi. Seal said nad valida endale meelepärase tausta loodusest ja hakata aiast üle hüppama. Parempoolne uks viis neid aga otse laste unenägudesse ja sealt tagasi tulla keegi ei osanud. 

Ühel ööl, kui Unemati järjekordselt hiljaks oli jäänud ja lambad talle appi tõttasid, juhtus suur õnnetus. Kui valmistuti uksest sisse minema, kadus järsku kogu laudast elekter. Kogu ruum oli pime ja lambad jooksid suurest ehmatusest ja segadusest sisse esimesest ettejuhtuvast uksest. Uksest sisse jõudnud ja valgust nähes taipasid nad kohe, et õige uks see ei olnud. 

Nende ees avanes maailm, millesarnast nad varem polnud näinud. Puud olid kõigest paari meetri kõrgused, kasvatades igal oksal erinevat puuvilja nii madalal, et isegi lammas oleks puu otsast õuna või ploomi kätte saanud. Taevas oli helesinine, justkui oleks ta äsja värvipotist välja tõmmatud ja nüüd lammaste kohale kuivama riputatud. Pilved olid valged ja kohevad nagu väikesed suhkruvatist tupsukesed, meenutades lammastele neid endid. Maapind oli kaetud roosade lilledega, mis välimuselt meenutasid karikakraid, kuid lõhnasid nagu kõige magusamad kaneelisaiad. Taevas lendasid liblikad, linnud, mesilased ja muud putukad, kes justkui töölt koju kiirustaks. 

Loodusest pimestatutena ei märganud lambad, kuidas puude vahelt lähenes mingisugune kogu. Alles siis, kui see lammaste nina alla jõudis, ehmusid lambad suurest üllatusest. Toibuma hakates said nad aru, et see oli pisike tüdruk. Plikatirts astus kohe lammaste juurde ja tutvustas ennast. Tema nimi oli Jaana ja see unenägu, kus lambad viibisid, oli täielikult tema kujundatud. Tema oli välja valinud puud, taeva värvi, lillede lõhna ja kõik muu, mis lammastele muljet oli avaldanud. Lambad tutvustasid ka ennast ja rääkisid tüdrukule oma täbarast olukorrast. Jaana kuulas lammaste mure ära ja hakkas mõtlema, kuidas neid aidata. Talle meenus, et tema unenäomaa teises servas asus üks heleroosa uks. Ta ei olnud seda küll kunagi ise kasutanud, aga järeldas nüüd, et see võib olla just selleks, et unenäost välja pääseda. Nimelt oli ta mõned korrad näinud ka Unematit ennast seda ust kasutamas. Lambad said kohe aru, miks Unematil seda ust vaja on. Unematil on lisaks uneliiva puistamisele ka teine oluline töö: ta on unekontroll. Kui laps näeb halba und, peab tulema Unemati unenäole restart´i tegema ja kõik on jälle korras. Lambad palusid Jaana abi ukseni jõudmisel ja tüdruk oli kohe nõus. Jaana rääkis, et neil tuleb minna läbi Konnadžungli ja üle Tarretisejärve, et ukseni jõuda. 

Lambad ja Jaana asusid koheselt teele, võttes kaasa vaid mõned puuviljad, mida viljapuud neile pakkusid. Nad ei pidanud kaua kõndima, kuni nende ees sirgus paks ja rohelist värvi tihe džungel. Nad olid jõudnud Konnadžunglini. Jaana oli lammastele teel olles rääkinud, et Konnadžunglis ei ela ühtegi konna. Nime oli džungel saanud tänu selle ees seisvale samblaga kaetud kivile, mis paljudele konna meenutas. Selliseid kive pidi tegelikult terve džungel täis olema. Jaana jätkas, et konnade asemel elutsevad seal džunglis martsipanist ahvid, šokolaadist ämblikud, närimiskummist sisalikud ja maod ning vahvlist papagoid. Kõik loomad nägid küll ebatavalised välja, kuid pidid ka väga ohtlikud olema. Džunglisse sisenedes hakkas lambaid ja Jaanat tabama šokolaadinööpide rahe. Nad ei mõistnud küll kohe, kust ja kes neid kommidega loobib, kuid taipasid seda peagi. Oma jutuvada ja lärmiga olid nad seganud esimesi džunglielanikke, kelleks olid ämblikud. Vastuteenena otsustasid ämblikud nüüd enesekaitseks ja kättemaksuks šokolaadi pilduma hakata. Lambad ja Jaana võtsid jalad selga ja jooksid ämblikute pesitsuspaigast läbi nii kiiresti kui võimalik. 

Arvates, et on ohust piisavalt kaugel, jäid nad hetkeks puhkama. Ümbrust jälgima hakates said nad aru, et olid jõudnud teiste loomade elupaika. Okstelt jõllitasid neid värvitud martsipanist ahvid, puutüvelt jälgisid neid kümned sisalike silmad ja läbi õhu vuhisesid glasuuritud vahvlist papagoid. Jaana ja lambad tardusid ega teadnud, mida teha. Järsku sähvatas Jaanale mõte. Ta otsustas kaasa võetud puuvilju loomadele vaherahu sõlmimise eesmärgil pakkuda. Ta asetas puuviljad lammastest mõne meetri kaugusele ja jäi loomade reaktsiooni ootama. Okstelt tuli alla suurim ahv, keda Jaana oli kunagi näinud. Taevast liugles ahvi õlale saja erineva värviga kaunistatud papagoi ja puutüve mööda libistas end alla teistest kümneid kordi rohelisem sisalik. Nad võtsid igaüks oma haardesse ühe puuvilja ja näitasid neid oma rahvale. Kolm juhti jagasid puuviljad omavahel ära ja lasid tänutäheks Jaana ja lambad džunglist ilma edasiste viperusteta välja. Džunglist välja jõudes avastasid nad, et lammaste vill ja Jaana juuksed ning taskud on täis värvilisi šokolaadinööpe, millega ämblikud neid loopinud olid. Eemalt paistis juba järv ja nad otsustasid teha pikniku, süües taskust ja igalt poolt mujalt leitud šokolaadi. 

Nüüd oli nende ees rohelise džungli asemel kollast värvi järv. Ainus, mis tundus lammastele imelik, oli see, et nad ei näinud helekollases ja läbipaistvas järves ühtegi kala. Jaana märkas lammaste segadust ja otsustas neile olukorda selgitada. Tuli välja, et helekollane järv koosnes tarretisest ja seetõttu ei saanud seal kalu olla, tarretis ise pidi aga süües olema ananassi maitsega. Lambad polnud küll midagi sellist varem näinud, kuid ei suutnud enam imestadagi, arvestades kõike, mis oli nendega juhtunud. Jaana pani lammaste kõrvalt jooksu ja hüppas poole sammu pealt otse järve. Põhja sukeldumise asemel lendas ta aga mõne meetri kõrgusele õhku ja langes siis jälle tagasi, jäädes sinna põrkama veel tükiks ajaks. Lambad ei lasknud juhust mööda ja tormasid karjas samamoodi järvele. Kuna järv oli tehtud tarretisest, käitus see nagu batuut. Lambad ja Jaana jooksid ja põrkasid mööda järve, kuni jõudsid selle teisele kaldale, mille kõrval seisis heleroosat värvi uks. 

Lambad said aru, et on jõudnud oma unenäo teekonna lõppu. Neil oli olnud ilmatuma lõbus ja nad otsustasid Jaanat selle eest tänada. Kuna lambad oskasid väga hästi käsitööd, otsustasid nad oma villast Jaanale lamba kududa. Mõne minutiga oli lammastel väike lammas valmis. Et see lammas erilisem oleks, heegeldasid nad ka pisikese roosa lipsukese, mille talle pähe seadsid. See lammas sai Jaanale jääda mälestuseks tema seiklusest loendatavate lammastega. Kui lambad uksest sisenesid, ärkas Jaana üles. Ta avastas, et kaisutab just seda lammast, mille loendatavad lambad talle kinkinud olid. 

Jaana pole rohkem loendatavaid lambaid unes näinud, kuid nende kingitud lammast kannab ta endaga alati kaasas.