üles
pühapäev, 18. aprill 2021
Arhiiv Uudisvoog Kaastöö
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

18. aprill

19. aprill

20. aprill

21. aprill

22. aprill

23. aprill

24. aprill

25. aprill

Töötajate sünnipäevad

21. aprill

25. aprill

Artikkel, avaldatud 21. märts 2021, vaadatud 478 korda, autor Tiia Kuusk, õppetöö korraldaja
Katrini lapsepõlvesoov täitus: tema töö on alati olnud seotud kooliga Autor/allikas: erakogu

Mitmekülgne, julge, otsekohene, optimistlik, kultuurihuviline – hea kolleeg, õpetaja ja klassijuhataja Katrin Liiv tähistab täna 55. sünnipäeva.

Klassiõde Katrin Kannik Katrin Liivast

Kui meenutan ühiseid kooliaastaid, siis Kati on mulle meelde jäänud aktiivsena, entusiastlikuna, hea organisaatorina, nakatava naeru ja väga targa õpilasena. Kõik, mis ta ette võttis, kukkus alati suurepäraselt välja. Eriti ägedad olid tema kirjandid, mida ta pidi meile klassi ees mõnikord ette lugema. Õpetaja Helgi Allik imetles tema kirjutamise ja deklameerimise oskust ja meil ei jäänud muud üle kui temaga nõustuda. Kati oli ka üks „peasüüdlasi“, et meie klassist pandi kokku segarahvatantsurühm. Esialgu ei tahtnud poisid trennidest osa võtta ja neid tuli sõna otseses mõttes taga ajada ja kättpidi aulasse vedada. Meil oli väga aktiivne seltsielu, nalja, trilli ja tralli oli palju. Pärast keskkooli läksid meie teed lahku, uuesti kohtusime (juba kolleegidena) Kuressaare Põhikoolis.

Kui tahate oma küsimusele ausat ja ilustamata vastust saada, siis esitage küsimus Katile.

Katrini lapsepõlvesoov täitus, tema töö on alati olnud seotud kooliga. Ta on olnud II keskkoolis klassivälise töö organisaator, Vätta algkooli direktor, Kuressaare Põhikooli inglise keele õpetaja ja nüüd Kuressaare Gümnaasiumis klassiõpetaja ja inglise keele õpetaja. Ta on olnud paljudele õpilastele klassijuhataja ja mõnel aastal isegi kahele klassile korraga.

Oma klassijuhatajat iseloomustavad 6.c klassi õpilased

Mulle meeldib meie õpetaja juures see, et ta on väga sõbralik ja abivalmis, ta aitab sind, kui sul on raske, ja utsitab tagant, kui vaja.

Katrin on hästi abivalmis õpetaja. Ta oskab alati tuua tundi uusi ja põnevaid ülesandeid. Tema tundides olles ma imestan, kuidas Katrin oskab sõnu kokku ja lahku kirjutada. Mina istun ja üritan aru saada, kas külm kaste käib kokku või lahku. Seda on lihtsalt nii tore vaadata, et nii toredad inimesed veel eksisteerivad. Ma olen väga tänulik, et Katrinist sai just minu õpetaja.

Katrin on parim õpetaja! Ta teeb alati nalja, ta on väga tore, näeb alati väga ilus välja. Õpetab väga hästi ja ta teeb kõik, et me targaks saaks. Mul on väga hea meel, et just Katrin on minu klassijuhataja.

Ta on väga tore, abivalmis ja õpetlik. Kui midagi halvasti läheb, näiteks jääb õpilasel töövihik koju, siis ta annab paberit. Teeb tunnis nalja ja õpetab hästi. Teeb lahedaid klassireise.

Õpetaja Katrin on maailma kõige parem õpetaja. Ta oskab õpetada nii, et kõik saavad teemast aru. Ta seletab kõike erinevate näidete ja mängulisusega. Õpetajal on äge huumorimeel ja ta on väga abivalmis. Ta õpetab sind ise oma probleemidega toime tulema, aga ta ei saada sind minema, vaid laseb sul probleemi analüüsida ja mõelda, mis vajab seletamist, ning juhendab sind. Õpetaja Katrin on väga tark ja autoriteetne. Kõik kuulavad teda ja ta oskab vajadusel kõiki korrale kutsuda. Kui ma õpetaja Katrinit esimest korda nägin, olin üllatunud, et õpetaja saab olla ka väga rõõmsameelne ja nii toetav. Minu esimesel koolipäeval palus ta, et teised klassikaaslased mulle kooli näitaksid ja aitaksid mind, et ma ära ei eksiks ja õiged õpetajad üles leiaksin. Algusest peale on õpetaja olnud väga toetav ja alati valmis mind aitama. Aitäh, õpetaja Katrin!

Õpetaja Katrin on minu kõige lemmikum õpetaja. Ta on abivalmis, lahke, tore ja ta on üleüldse hea südamega inimene. Ta ei saa pahaseks, kui meil ei ole raamat õigeks ajaks loetud, vaid annab meile rohkem aega. Ta proovib alati meid aitada meie muredega. Mulle Katrin õpetajana meeldib. Kui oled hea õpilane ja käitud hästi, siis ta on heas tujus ja lõbus. Tunni segamist ta ei salli.

Mu õpetaja on alati abivalmis ja toetav enda õpilastele. Ta on kogu aeg heas tujus ja tore. Ta oskab hästi õpetada ja häid nalju teha.

Katrini juures meeldib mulle see, et ta ei ole liiga helde, aga ka mitte liiga karm (kui kodutööd tegemata jäävad). Arvan, et ta on mulle hästi õpetanud selgeks inglise keeles minevikuvormid. Neist on mul kasu olnud.

Katrin Liiv on väga tore õpetaja ja on nõus sind aitama, isegi kui tal on olnud pikk tööpäev ja ta on väsinud ning tahab koju minna. Sest ta hoolib!

9.c õpilased meenutavad endist klassijuhatajat

Katrin Liiva aitas meid iseseisvalt hakkama saada, et meil oleks tulevikus kergem.

Aitäh, Katrin, et muutsid meie klassi veel ühtsemaks ja võiduhimulisemaks nii näidendites kui ka spordis.

Katrin oli meie üle alati uhke. Muredest sai talle alati rääkida. Aitäh, et suunasid meid õigetele radadele.

Katrin on väga rõõmsameelne. Ta mõtles alati häid näidendeid välja ja tänu temale on saanud meist teatriklass.

Katrin Liiva on hooliv, tore ja mõistev.

Katrin Liiva on hooliv õpetaja, sest ta ei lubanud meid kunagi ujuma!

Reet Tamme, kolleeg Kuressaare Põhikooli ajast tervitab Katrinit juubeli puhul

Oledki jõudnud daatumini, mille kirjapilt sisaldab õpilaste poolt alati ihaldatud numbreid.

Mäletan, et õppealajuss tuli ja kostis, et tuleb mulle uus paariline, kellega koos saame English´it andma hakata. Esmamulje oli – issaristike, kui peenike ning seisab veel nii kõrgetel kontsadel. Pakutud tunnid võtsid Sa vastu stoilise enesekindluse ja rahuga – imestasin ja imetlesin. Minu meelest oli meie omavaheline klapp kohene. Eks ka praktika keele osas oli pea ühepikkune: teise ringi omad, juurdeõppijad. Meie koostöö tandemina hakkas kohe tööle: istusime kõrvuti, jagasime ettevalmistatud lisamaterjale ja harjutusi, mänge, laule. Ega ilma tunnikonspektideta siis saanud ja need olid Sul väga konkreetsed. Sina nooremana jagasid enam arvutit ning kohendasid ülevaatlikumaks minu kokkusurutud ülesandeid. Mina jälle kasutasin Sinu poolt tehtud Powerpointi-värke. Võtsid kergemini omaks võimu ja valitsuse poolt välja mõeldud-saadetud uuendusi. Tänu Sinule sain teada, mis tähendab R.I.P., derby, tuxedo. Kui käisime eraldi kuskil keeleõpetamise kursustel, siis pärastist kadedust ei olnud, jagasime uut, mida teada saime. Eks me ikka lasime vahel teineteise abil ja toel liugu ka. Närvis õpetaja Liivat ma ei tea. Sul kohe oli seda tasakaalukust ja silma asju kõrgemalt vaadata. Diplomaatiliselt ning hea keelekasutuse oskusega lahendasid Sa nii mitmedki probleemid. Sinus oli peidus nii teravmeelsus kui ka hea ja vahest omapärane huumor. Tead ju küll, kes Sinu naljasoont väga hästi ära tabas ... Me ei näe enam eriti tihti, kuid uuesti kohtudes poleks nagu olnud eemal viibitud aega. Lustlikult räägime vahepeal sündinust ning jääme rõõmsa jällenägemiseni.

Palju õnne Sulle endiste põhikooli kolleegide ja Tammeka poolt!

Viimane viiendik sellest artiklist on juubilari enda sulest. Juba kooliajal oskas ta hästi kirjandeid kirjutada ja kes inimest veel paremini tunneb kui ta ise ...

Viiekümneviielise veeretused

Viis on ilus number. Viis pluss viis on sama mis kaks korda viis. Kui oma elu viiekaupa ümber arvestada, siis saan ühe üpris eriviisilise tulemuse. Minu lapsepõlvepere oli viieliikmeline: ema, isa ja nooremad õde-venda. Olen läbi ja lõhki linnalaps, kasvanud korrusmajade vahel, kus kelgumäeks oli kultuurimajatagune küngas, liivakastiks vana maja varemed praeguse teatrimaja asukohas ja lõbustuspargiks veetornelamu lift. Viieaastasena lasteaeda minnes lugesin juba soravalt. Lausa nii hästi, et kohustuslike lõunauinakute ajal võimaldati mul lasteraamatukogus raamatuid laenutamas käia. Algkooliajast mäletan end ikka lugemas – aktustel, pidudel, etlemisringis. Lauluviisi ma ei pidanud. Ja oligi sedaviisi, et kui teised laulsid, siis mina lugesin vahepaladena luuletusi.

Hinnete poolest läbinisti viieline pole ma kunagi olnud, sest juhtunud on niiviisi, et teised hinded meeldisid mulle ka. Kohe nii väga, et seda, kelleks saada, teadsin ma juba esimeses klassis. Olin oma koduhoovi sõpradest vanim, nii et kui koolimänguks läks, siis õpetaja olin teadagi mina. Päris õpetajaks saamiseks tuli ennekõike viisakas kooliharidus omandada: kolm aastat Kingissepa linna algkoolis ja kaks aastat Kingissepa 1. Keskkoolis (kokku jälle viis!) ja seejärel kuni keskkooli lõpuni vastvalminud uues koolimajas, praeguses Kuressaare Gümnaasiumis. Elukutsevalikul ma ei kõhelnud hetkegi, õpetaja pidi minust saama. Tahtsin eesti keele õpetajaks, aga see vene keel sissastumiseksamina tundus hirmutav, nii valisingi Tallinna õpetajate kooli TPedI ja algklasside õpetaja eriala koos kasvatustöö metoodikaga, viieaastase õppimiseajaga. Mõlemad kooliaegsed pedagoogilised praktikakuud tegin oma kodukoolis ja esimesed tööaastad samuti – töötasin oma lisaerialast tulenevalt Kuressaare 2. Keskkoolis klassivälise töö organisaatorina, praeguses mõistes siis huvijuhina.

Viis aastat minu õpetajaelust ja südamest jäi Vätta Algkooli, väikesesse viieklassilisse maakooli, kus õpilasi vaid paarikümne ringis. See oli tore aeg, taasiseseisvunud Eestis avati väikseid armsaid maakoole, kus saime üsna omapäi tegutseda ja oma kooli nägu ise kujundada. Meie lapsed olid kõikjal osalised. Ajal, kus infotehnoloogia koolitundides toimetas veel lapsekingades, õppisid meie lapsed juba arvutiõpetust, käisid kehalise asemel KG ujulas ujumas, kunstitunde viis läbi päris kunstnik, poisid õppisid töövõtteid kohalikus puidutööstuses, loodusõpetust õpetas bioloog, kogu kool laulis mudilaskoorina laulukaare all koolinoorte laulupeol, tantsis rahvatantsu. „Väga viis“ kool oli meil, aga kui kohalikud lapsed suureks sirgusid, polnud kooli jaoks uusi õpilasi enam peale kasvamas. Nii tuli ka minul ette võtta uus koolitee.

Kaks korda viieks aastaks sai minu uueks ametikohaks Kuressaare Põhikool. Nüüd juba uuel erialal, inglise keele õpetajana. Tänud teile, mu esimesed õpilased – ma sain oma tuleristsed ja tõrvatilgad, oma suured õnnestumised ja töörõõmud uues ametis. Mu tolleaegsed toetavad ja sõbralikud kolleegid, minu armsad inimesed – õpetajaks kasvamise teel olete olnud mulle nii toetavateks tugipostideks kui ka kiirendusega hooandjateks. Tänud teile!

Sel aastal saab järgmine kaks korda viis aastat täis Kuressaare Gümnaasiumi õpetajana. Viis klassitäit lapsi, olgugi erinevates koolides, saab öelda, et olen neile klassijuhataja. Viielisi hindeid meeldib mulle endiselt õpilastele anda. Ja viiskümmend viis on kõigest viis korda üksteist. Üksteisest lugupidamisega on aga minu viis igal pool toimetada.

Ahjaa, praeguses pereski võin viiega kiidelda: mul on kaks poega, kaks pojatütart ja üks pojapoeg. Kokkuarvatult viis noorema põlvkonna esindajat, kes mind emaks ja vanaemaks kutsuvad.

Siia lõppu sobiks ka lauluviis, aga viisipidamine pole mulle ilmselgelt selge, seepärast sobiks tsiteerida Ave Alavainut:

„Oh, - , ma palun teilt andeks,
et olen käitunud nii nagu plika!
Ja luban, et järgmisest talvest
jõuan soliidsesse ikka“

(„Ave Alavainu 50:50 [elueklektika]“)

Palju õnne sünnipäevaks, Katrin!

Killud kogus kokku Tiia Kuusk, kolleeg viimased 20 aastat

Tiia Kuusk,
õppetöö korraldaja
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Galerii