Kiri Heidile

Armas Heidi!

Ka talvepäev võib olla
pikk ja kaunis,
kui tead, et sõbral
tähtis päev on käes ...

Millest alustada? Mälestust on vist kokku saanud juba nii palju, mälestust, mille suudangi konteksti panna alles tagantjärele. Mitte veel. (Liisi Ojamaa)

Ja kuigi sõnadest on juba vähe, ikka rutuga edasi pöörlevad tähed ...

Uskumatu!

50 aastat õpetajatööd. Õppida ja õpetada tähendab pidevalt muutuda, ajaga kaasas käia. Ja milline töö on pidev siiras naeratamine!

Tänane päev annab mõtetele, mõistmisele ja asjadelegi juurde uut hingust, elu ja väge. See tugevdab meid – Sind, mu kaasteelist ja mindki, sest me oleme tänase päeva ja praeguse mõtliku koosolemise nimel pingutanud. Sisu vormub taas tihedamaks ja mõtted saavad endale tugevamad tiivad, et edasi lennata veelgi küpsemalt.

Sõprus on hindamatu.

Sinu osavõtlikkus sõpruskonna rõõmudest ja muredest, töökus kodus ja koolis. Sinu oskus ennast maksma panna ja julgus küsida. Sinu tarkus seljatada täbaraid olukordi. Sinu oskus hoolida, lähedal olla ja kindlustunnet pakkuda nii lähedastele kui ka sõpradele ja töökaaslastele. Sinu võime lihtsuses ja glamuuris ühtviisi hästi särada.

See on imetlusväärne.

Aga ei tohi hetkekski unustada, et 21. sajandi märgisüsteem vajab pidevat valvel olekut, et uute ja põnevate väljakutsete lahendamiseks võti alati käepärast oleks.

Ja palun alusta võimalikult kiiresti kokandusblogiga!

Ja kuigi me elame murduvas maailmas, kus kogu aeg haihtub miski, mida me oleme pidanud kaljukindlaks, on Sinu asi olla see oskus, see julgus, see jõud, kes sammub veel teostamata unistuste täitmise poole.

Tervist, rõõmu ja õnne – kõige paremat niisiis.

Maret Laurson

Esimene kohtumine Heidiga toimus veidi enne, kui Heidiga päris tuttavaks saime. Elasin siis pargi ääres Tallinna tänavas ja Heidi Kitzbergi tänavas. Olime Endliga õues ja meist möödus noor nägus naine minikleidis ja õrnrohelises kampsunis, soeng samane mis täna ja küllaltki sarnane tänase Heidiga – aeg on Sind hoidnud. Töötasid siis SÜGis, kus Endelgi, ja nii sain ma esimest korda teada, kes on Heidi. 1978. aastast töötame KGs ja 1980. aastast saime mõlemad kodud Vallimaa tänavas.

Heidi on soe ja hooliv inimene. Teda jagub oma pere kõigile liikmetele alates kõige väiksematest ja lõpetades suurematega. Oled hea ema, vanaema, abikaasa ja sõber. Mulle tundub, et Heidi ongi pere süda ja mootor, kelle hoolikas rütmis peremasin toredalt töötab ja tiksub. Ta leiab aega oma õdede, sõprade ja tuttavate jaoks. Kui Heidilt abi paluda, ei ütle ta kunagi ära, pigem on ta valmis seda ise pakkuma. Kui näeb, et mures või hädas oled.

Heidi on võrratu küpsetaja. Tema pirukad ja koogid on hõrgud ja paitavad maitsmismeeli. Olen Heidile öelnud, et võiks luua oma väikese küpsetuskoja, ja mitte nalja pärast. Mulle tundub, et Heidil ei puudu ka müügi- ja ärinaise soon, olen seda ise kogenud. Igal juhul on Sul, Heidi, mitmeid andeid, kindlasti ka varjatuid, millest veel kuulda võime.

Sinu sünnipäeval soovin Sulle südamest õnne, tervist-tervist ja vahvaid ettevõtmisi ja olemisi Sulle oma kallite inimestega. Jää alati selliseks, nagu oled, ja tea, et number passis on vaid number paberil ja Sina oled see, kellena Sa end ise tunned ja teised Sind näevad! Säramist Sinu päevadesse!

Malle Tustit

Heidi on soe ja väga südamlik inimene, abivalmis ja vastutulelik töökaaslane.

Õppisin Heidit rohkem tundma ühes emakeeleõpetajate suvekoolis, kus koos käisime ja ühes hotellitoas hiliste õhtutundideni elust ja tegemistest rääkisime. Siis sain päriselt Heidi kui inimesega tuttavaks. See, kuidas Heidi enda suure pere eest hoolitseb, kui suurepärane perenaine ta on, kui oskuslikult ta ka rasketes olukordades suudab toime tulla ja rahu säilitada, see kõik vormib just sellise Heidi, nagu me teda teame ja tunneme. Heidi on kuidagi alati noor, nii et tänasel juubelil on paslik küll kogu südamest õnne soovida, aga kas see on nüüd 40, 50 või mõni muu number, seda me Heidit kohates küll paika ei suuda panna, tundub, et kõik klapib. Palju, palju õnne, armas Heidi!

Marit Tarkin

Heidi, Sa oled soe ja helge õpetaja ning kaasteeline.

Sinule mõeldes tuleb alati mulgi naeratus näole. Tundub, et Sa saad kõigega lenneldes hakkama ja kui ei saa, siis küsid vaikselt: „Merle, tule vaata korraks, kuidas ma selle tehtud saan ...“ Ja Sa tunned alati huvi, kuidas inimestel Sinu ümber läheb! Soovin Sulle kõike kaunist, imelisi unistusi ja nende täitumisi Marek Sadama luuleridadega:

Ega emakeele kõlast
Kaunimat vast polegi
Jäädes kohe päris ausaks
Osa temast olengi
Keeleruumis üsna vabalt
Mängin oma mängud kõik
Võtan kinni sõnasabast
Vahel temale jääb võit
Ritta seatult iga häälik
Tähestiku osaks saab
Nõndamoodi rahvas räägib
Kaunilt teineteisega
Puhtas selges emakeeles
Pandud tool ka slängile
Seni kuni reeglid meeles
Temaga me mängime

Merle Rekaya

„Kas ma saan Sind kuidagi aidata?“ on esimene lause, mis Heidile mõeldes pähe tuleb. Täpselt nii küsib ta täiesti siiralt vaheruumis alati, kui näeb, et olen omadega ummikus. Eriti tavaline on see küsimus olnud Väikese Teatriõhtu eel. Ja kui siis olen talle oma mure ära rääkinud, on järgmisel päeval vaheruumi laud lookas imeilusatest värvilistest kommipakkidest – kõikidele klassidele, sest Heidi meelest väärivad kõik, kes teatriõhtul laval käinud, suu magusaks tegemist!

Teisena meenuvad Heidi kulinaarsed oskused. Ta teeb täiusliku kujuga imemaitsvaid lihapirukaid ning tähtsatel päevadel oma kätega algusest lõpuni valmis Napoleoni koogi. Loodan, et nii ka tänasel juubelipäeval!

Armas Heidi, et Su soe ja südamlik olek saadaksid Sind kõikides tegemistes, et oleks tervist ja lusti Su päevades!

Kallistame Sind kogu perega!

Eve Tuisk

Heidit olen lähemalt tundma õppinud seoses Kuresaare Gümnaasiumi Väikese Teatriõhtu korraldamisega. Koostöö põhjal võin väita, et Heidi on Väikese Teatriõhtu tugisammas. Alati rahulik, loogiliselt mõtlev, naeratav ning abivalmis.

Oma särava naeratusega suudab ta lahendada ka kõige pingelisema olukorra, leida toetajad ning võluda välja suurepärased auhinnad. Heidi oskab juhtida – vaikselt ja väärikalt – nii, et kõik sujub. Elutargalt teab, et lahendamatuid olukordi pole ning kõik läheb mööda. Seepärast tulebki lihtsalt rahulikuks jääda ja naeratada. Nagu Heidi.

Muide, Heidi teeb maailma kõige täiuslikumalt ümmargusi lihapirukaid. Nii et järeleandmisi ei tee ta oma tegemistes kunagi: kui midagi teha, siis ikka perfektselt! Palju-palju õnne ja tervist, armas Heidi!

Jaana Puksa

Kui mõtlen Heidi Truu peale, tuleb esimesena silme ette, kuidas klassis etteütlust kirjutasime ja kuidas õpetaja kõik sõnad lõpuni välja hääldas. Ja kuidas me sellegipoolest teinekord kahtlesime, et ega kotlet ometi lõpus kahe „t“-ga ole. Korraliku põhja saime eesti keeles ja kirjanduses kohe kindlasti.

Klassijuhatajana hoolitses Heidi selle eest, et meil oleks toredaid üritusi ja sõprusklasse, näiteks meenuvad kohe ühised klassiõhtud Kärla põhikooli ja SÜGi sõprusklassidega. Kindlasti oli ta hooliv, püüdes edasi aidata ka neid, kel mõne õppeainega peamurdmist oli. Muu hulgas mäletan, et tänu tema soovitusele proovisin ühe klassikaaslase koduõppetundidega matemaatikas reele aidata. Soovin kunagisele heale klassijuhatajale paeluvaid raamatuid, rõõmustavaid tegemisi ja muidugi tervist!

Merje Klopets

Heidi Truu oli minu klassijuhataja viis aastat ja nendest aastatest on palju eredaid mäletusi.

Kõige tänulikum olen Heidile, et ta julgustas mind kirjutama, mis mängib tänaseni mu elus olulist rolli. Eredalt on meeles hetk, kui kord klassikirjandit tagasi andes vaatas Heidi Truu mulle silma ja ütles: „Kust sa küll need mõtted võtad?“ See pani mind tundma end erilisena, justkui oleks minu teismeliseaja mõtetel kaalu ja kirjutamisel väärtus.

Tänases töös kirjutan palju ja vundament sellele sai laotud just Heidi Truu eesti keele ja kirjanduse klassides, eelkõige aga läbi tema julgustuse ja isikliku positiivse tagasiside.

Südame teeb sees soojaks ka üheksanda klassi lõpetamine, kus enda jaoks suure eneseületusena pidasin lõpuaktusel kõne. See juhtus üksnes tänu Heidi järjepidevusele ja minusse uskumisele. Kui ta kõne pidamiseks ettepaneku tegi, siis vastasin vähemalt kolm korda eitavalt, ainult mõte nii suure hulga inimeste ees kõne pidamisest tundus hirmus. Heidi aga käis järjest peale, kutsus mind enda juurde koju harjutama ja oli veendunud, et olen just see õige inimene. Kui aktus kätte jõudis, siis olin märkmed kusagile maha unustanud, rääkisin peast ja südamest, ja mäletan Heidi julgustavat pilku esireast. Rõõm on sellele täna mõelda – kõne läks hästi ja andis eneseusku, aitäh, Heidi, et minusse uskusid ja alati julgustasid ennast väljendama!

Palju õnne selleks oluliseks juubeliks! Meenutan tänutundega südames!

Marjam Vaher