üles
laupäev, 23. jaanuar 2021
Arhiiv Uudisvoog Kaastöö
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

23. jaanuar

24. jaanuar

25. jaanuar

26. jaanuar

27. jaanuar

28. jaanuar

29. jaanuar

30. jaanuar

Töötajate sünnipäevad

29. jaanuar

Artikkel / KultuurKadrid toovad karjaõnne
Artikkel, avaldatud 24. november 2020, vaadatud 269 korda, autor Madli-Maria Naulainen, ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja / haridustehnoloog
12.c klassi kadrid külas 3.c klassil
 Galerii Autor/allikas: Gert Lutter

Eestis kujunes kadripäev 16. sajandil, kui muinasaegse usundi hingedeaja rituaalid ja tütarde täisikka vastuvõtu riitused segunesid ristiusu püha Katariina mälestuspäeva ehk kadripäevaga. Kadripäeva peeti naistepühaks, sest selleks ajaks lõpetasid naised karjakasvatusega seotud välised sügistööd. Kadripäeva ja kadrisid on seostatud esivanemate hingede taassaabumisega. Algselt oli tõenäoliselt tegemist tütarlaste initsiatsiooniriitusega, nende vastuvõtuga täisealiste hulka. 16. sajandi lõpuks kujunes kadripäevast naiste välistööde lõpuaeg, tuli alustada tubaste ketrus- ja käsitöödega.

Kadripäeva lahutamatu osa, kadrisandiks käimine, pärineb ajast, mil mööda maad rändasid ande koguvad kloostrite kerjusmungad, kelle lauludes kõlas ladinakeelne sõna sanctus (püha) ning kes soovisid pererahvale head vilja-, karja- ja pereõnne. Seetõttu arvataksegi, et eestipärane „kadrisant“ tuleneb püha Katariina (Kadri) santidest. Eestlastel käisid kadrisantideks tüdrukud, kes olid riietatud puhastesse valgetesse riietesse, mis arvatavalt sümboliseeris piima. Piima seostati karjakasvatuse ja sünnitajate naistega.

Eestlaste jaoks on kadripäev olnud traditsioonirikas, näiteks pügati sel päeval lambaid ning oodati karjaõnne (ka vanasõna ütleb: Mart on üle maa, Kadri üle karja). Tüüpilise kadrirituaali kohaselt mindi kadripäeval, aga mõnel pool ka kadripäevale eelneval hanipäeval ehk kadrilaupäeval maskeerituna laulu ja pillimängu saatel küla peale käima. Uste taga küsiti tervituslaulu saatel luba tuppatulekuks. Luba saadud, usutleti pererahvast, esitati mõistatusi, lauldi, pritsiti vett ja visati vilja. Kui annid kätte saadud, lauldi tänulaulu ja minnes hüvastijätulaulu.

Kõige harilikum oli 19. ja 20. sajandil maskeerumine kadripereks, kellest kõige tähtsam oli kadriema või siis kadrinoorik. Ülejäänud kujutasid tavaliselt eri vanuses kadrilapsi, kelle jaoks kadriema andisid palus ja kes nende saamiseks laulsid ja tantsisid. Kadriemal oli tihti süles „kadrititt“ − kaltsudest jm valmistatud nukk, kes toas tingimata pissis (viljakusega seotud tava, nuku sisse oli peidetud veega täidetud põis, pudel või veeprits) ja keda sai etenduses osavasti kasutada, nagu ka kadriisaks riietunud kaaslast. Kadriperega võis kaasas olla loomamaskides tegelasi. 

Lääne-Eestis ja Saaremaal liikusid ringi kadrihaned, kes välimuselt ja käitumiselt sarnanesid jõuluhanedega. Haneks maskeeriti end kasuka, suurräti, lina ja patjade abil, lisaks paistis suur nokk või linnupea. Hane kombel häälitsedes käidi laste lugemisoskust kontrollimas, vitsahoopidega tagati pererahvale tervis. Muhumaal on näiteks eraldi tähistatud kadrihane seisusesse vastuvõtmist: esmakordselt haneks olija on tõstetud kaevukoogu peale ja kiigutatud. Kadripäeval kanti ka muid loomamaske (karu, sokk), kuid vähem kui muudel tähtpäevadel.

Kadripäev lõpetab hingedeaja ning peale seda hakatakse ootama talvist pööripäeva, jõuluaega. 

Artikkel on kokku pandud BERTA, Vikipeedia jm internetiallikate põhjal. 

Madli-Maria Naulainen,
ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja / haridustehnoloog
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii