üles
reede, 27. november 2020
Arhiiv Uudisvoog Kaastöö
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

27. november

28. november

30. november

1. detsember

2. detsember

3. detsember

4. detsember

Töötajate sünnipäevad

28. november

30. november

1. detsember

Artikkel, avaldatud 21. november 2020, vaadatud 638 korda, autor Märt Käesel
Üks väike laks doktor Ellenit kulub kõigile ära! Autor/allikas: Kadri Paomees

Täna on silmapaistev tähtpäev kooli kauaaegsel vene keele õpetajal ja paljude klasside juhatajal Ellen Kasel. Me soovime Sulle, hea õpetaja, palju-palju õnne sünnipäevaks! Sulle on tulnud kiri!

Kallis õpetaja Ellen Kask!

Et alustada algusest, nagu Agu Sihvka, siis aastal 1981 tõin oma I keskkooli 8. klassi lõputunnistuse II keskkooli, selle tunnistuse võttis kantseleis vastu õpetaja Helgi Allik, tunnistuse keskmine hinne oli mul 3,8, mul oli kartus, et mind ei võetagi vastu, läks hästi ja mind pandi klassi 9.b, klassijuhatajaks sai õpetaja Ellen Kask. Sellel ajal oli kombeks, et iga klass pidi hakkama tegelema mingi fakultatiivse tegevusega: kellest said vabatahtlikud medõed, kellest kotkapojad ja kellest noored kunderlased, b-klassist hakati välja voolima rahvatantsuklassi, algus oli väga raske ja me punnisime jubedalt vastu, ei ilmunud kohale jne, siis kutsuti meid direktor Kusti Koka juurde vaibale, tehti kord üle ja me hakkasime tantsima!

Igasugused laagrid ja väljasõidud, esinemised olid väga lõbusad ja oodatud!

Õpetaja Ellen oli üldjuhul meiega alati koos ja meie tantsuringiga kaasas, et meid kantseldada! Eks me tegime ikka koerust ka ja vahel isegi rohkem, kui arvata oskate, osa neist lollustest ongi jäänud meie enda teada, Palace hotellis ööbimine ja Lehmja koolimajas kassi ärapeitmine! Olen olnud aegade jooksul õpetajale kasulik õpilane, teinud puidutööd ja püüdnud ja toonud kala talle, hiljem teinud isegi veinikoolituse!

Ellen on ka minu eest välja astunud, kui lõputunnistusele taheti mulle panna üks 3, sest ühiskonnaõpetuse eksamil vahetasin pileti ära, sest nr 31 piletist ja XXV kongressi pleenumi otsustest ei teadnud ma mitte midagi, see oli just viimane pilet ja selle ma jätsin õppimata, et nagunii ma seda piletit ei tõmba, aga võta näpust, selle ma just sain! Selle peale sööstis Ellen nagu emalõvi eksamikomisjoni ette ja klaaris asja ära, sest teised veerandid olid mul olnud neljad ja viied ja kokkuvõttes tuli ka lõputunnistusele 4, muidu oleksin karmide õpetajate poolt saanud kokkuvõtva hinde 3.

Olles sõjaväes kirjutasin paljude klassiõdede ja -vendadega, kaasa arvatud ka õpetaja Elleniga.

Kirjutasin õpetajale luuletuse ja saatsin kirjaga teele!

Üksik Kask meil kasvas õues,
lehte läksid lehed puul,
mahlaseks ka muutus tüvi,
roheliseks oksad puul.

Tumedaks siis taevas muutus,
pilvedesse kadus kuu,
tasakesi vihma tibas,
äikest lõi ja vibas tuul.

Koidikul kui valgenema hakkas,
mere poole paate sõudmas näen,
paadis kaluritel näod on karmid,
sest meestel võrgud tormi kätte jäänd.

Kuid Kask end tormis sasida ei lase,
ükski leht ei lange tema oksadelt,
tuul tõuseb, vihm ei lakka,
vaid kostmas kajakate kisa on!

26.05.1986 Märt Käesel

Meil oli väga sõbralik ja kultuurne klass, käisime palju teatris, ka Tallinnas, tegime palju klassiõhtuid ja muidu pidusid, rahvatantsuseltskond oli kui üks pere! Iga trenn ja laager algasid Paul-Eerik Rummo luuleridadega:

„Me hoiame nõnda ühte,
kui heitunud mesilaspere,
me hoiame nõnda ühte
ja läheme läbi mere
ja läheme läbi mere,
mis tõuseb me vastu tige,
ja läheme läbi mere ja muud me ei vaja tuge ...“
„Sõber, ära väsi tantsimise hoos, anna mulle käsi, lähme üheskoos! ... Üks, kaks, üks, kaks!“

Me läksime lahku!

Kätte oli jõudnud 1984. aasta kevad,
kõik uksed ja teed olid valla
ja lahku läks meie klass,
ja klassijuhataja, kes vahel tundus meile tüütu,
sai korraga armsaks kui ema
ning samuti klassiõed ja see valge maja,
see lage kadakaväli ja nooruslik männik,
kõike seda oleks tahtnud haarata sülle,
emmata endasse.
Kui palju raskeid ja õnnelikke hetki me olime koos,
me läksime lahku, igaüks oma teed.
Lootuses, et jälle kord kokku saada ja tantsida!

Õpetaja Ellen oli meile usaldusväärne klassijuhataja, kuulas meie mured ära, oli vahel karm, see kuulus asja juurde, kuid õpetas meile õiglast elu ja kohusetunnet, olen ja oleme nende omaduste üle tänulikud!

Palju õnne, kallis õpetaja Ellen! Soovin Sulle tugevat tervist ja palju jõudu!

Lugupidamisega 11.b ja kooli VI lennu nimel

Märt Käesel
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Galerii