Mida arvasid hingest meie esivanemad?

Eestikeelne sõna hing on üks vanemaid soome-ugri keelkonna läänemere-soome tüvest pärinevaid sõnu, mis märkis õhu kopsudesse tõmbamist ja sealt eemaldamist, eluvaimu või elusolendit. Hing märgib elualget inimestes, loomades ja muus looduses ning on rahvausundi üks olulisemaid kujundeid. Hing asub kogu kehas, kuid ka üksikutes elundites, näiteks veres, juustes ja küüntes. Hingekujutelmaga kuuluvad kokku ka vari ja hingamine, samuti nimi. Kõigi nende koosmõjul oli inimese hingejõud tugevam või nõrgem. Näiteks lastel oli hing nõrgem kui täiskasvanutel. 

Hing võis kehast ajutiselt lahkuda (magamise, haiguse või minestuse ajal) kas nähtamatuna või nähtavalt hingeolendi (nt tuulispask, virmalised) või hingeloomana (nt mesilane, liblikas). Surm tähendas hinge jäädavat kehast lahkumist. Selle järel liikus hing kas mõnda olendisse (uuesti inimesse, looma või lindu), suundus teispoolsusesse või tegutses veel mõnda aega endise omaniku esindajana elavate keskel (käis hingedeajal kodus).

Hingesandid

Hingedeaja juurde kuuluvad ka hingesandid. Näiteks käidi mõnes paigas õhtuti vaikselt akende taga või perest peresse. Hingesandid olid enamasti lapsed. Ande nad ei palunud, kuid neile anti igasugust surnute mälestamise juurde kuuluvat toidukraami: käkke, pähkleid, ube, herneid. Võrreldes mardi- ja kadrisantidega on hingesandid sanditamiskombestikus haruldasemad. Komme on seotud hingede ärasaatmisega, pöörduti hingede poole, otsekui suunamaks külaliste tegevust, ning anti edasi soovid, et hinged edaspidi põldu ja karja hoiaksid.

Täpsemalt ja põhjalikumalt saab lugeda folklore.ee rahvakelndri andmebaasidest.