Karjäär koolis ehk Kristi kui õpetaja

Kristi saabus koolimajja tööle neli aastat tagasi, kui asus ametisse koolituskeskuses Osilia. Enne seda Kaarma vallavalitsuses ja Astes noorsootööd teinuna jõudis ta vahepeal töötada ka vastloodud Rajaleidja keskuses, kus tegeles noorte karjäärialase nõustamisega.

Karjääriõpetus on üldse Kristi jaoks põnev ja tähtis teema, mis käib läbi kõigist teistest tegevustest. Samas aga lisab ta kiiresti siia juurde, et ei tunne ennast päris õpetajana.„Täiskohaga õpetaja olla on väga keeruline,“ arvab Kristi.

Klassijuhatajaks aga meelitas teda hoopis Grete Pihl, kes oma klassile uut juhatajat otsis. „Karjääriinfo spetsialistina mõtlesin kohe, et kui tavaliselt on mul loengutel ühe klassiga 45 minutit, siis oleks väga lahe terve aasta nendesamade noortega tegeleda,“ räägib Kristi ühest põhjusest, mis teda klassijuhatajaks meelitas. „Klassijuhatamise juures ongi äge see, et sul ei ole mitte ainult üks tund nädalas ega ka üks aasta, vaid saad nende noorte arengut pikema aja jooksul toetada.“

7.b klassi juhatatakse koos Kaisa Sauga. Ülesanded ongi neil sedasi ära jaotatud, et Kaisa, kes on põhikohaga õpetaja, tegeleb klassi igapäevaste teemadega, Kristi aga rohkem klassiväliste tegevuste, ürituste ja reisidega.

Samal ajal tuli Kristile ka kooli poolt pakkumine jätkata karjääriõpetuse tundidega. Siinkohal tunnistab ta kohe, et parema meelega õpetaks ta seda ainet väiksematele gruppidele korraga: „Õpetades 45 minutit nädalas, on väga keeruline viia kaheksandikega ellu kõiki oma plaane ja õppemeetodeid.“

„Tegelikult ei tulnud see kõik üldse heal ajal,“ tunnistab Kristi, kes samal ajal tegeleb koolis veel ka üle-eestilise solistikonkursi korraldamisega: „Aga jah, mul on see viga, et kui ilusti küsitakse, siis ma ei oska ei öelda. Kahju on selliseid võimalusi ka kasutamata jätta, sest – niisuguseid pakkumisi ei tule iga päev.“

Üleüldse meeldivad kool ja koolitöö Kristile väga, lausa sedavõrd, et tal poleks midagi selle vastu, et koolile ka rohkem aega pühendada. „Siin on nii palju toredaid inimesi, kes teevad väga head tööd,“ ütleb ta ja räägib, et sama köidab teda ka Solistica juures, et saab koos töötada inimestega, kes seda projekti juba nii pikalt vedanud on.

Auhinnalauda üle vaatamas. Solistica 2020. Foto Gert Lutter

Solisticaga on Kristi tihedamalt seotud teist aastat, tegeledes erinevatest meetmetest toetuste taotlemisega ning eelarve kokkupanemisega. Küsimuse peale, kas ta pigem eelistab õpetaja- või projektitööd, vastab Kristi, et nii ja naa: „Mõlemal on oma plussid ja miinused. Kõik sõltub meeskonnast ja materjalist, mis käsil on. Näiteks ka karjääriõpetuses on olnud aastaid ja klasse, kus ma mõtlen, et no kuulge – ma vist ei peaks ikkagi siin olema.“

„Ma teen projektijuhtimist ja -kirjutamist hea meelega siis, kui ma näen, et minust on otseselt kasu. Pigem ma teengi seda kõike sellepärast, et ilusti on küsitud.“

Nädalavahetus kasarmus ehk Kristi kui naiskodukaitsja

Naiskodukaitsega puutus Kristi rohkem kokku juba noorsootöötajana, ent kuidas ta täpsemalt sinna tee leidis, enam hästi ei mäletagi. Oma osa oli kindlasti teistel kooli naistel, kes seal juba ees olid. „Võib-olla ikkagi Eve Tuisk on süüdi selles, ta küll hirmsasti ei kutsunud, aga nad teevad ju tegelikult ägedaid asju,“ ütleb Kristi ning lisab, et ega talle ei meeldi ka, kui tohutult käiakse peale mingite asjadega, vaid pigem jõudis ta selle otsuseni ise.

„Mulle meeldib see mõte, et kui midagi juhtub, mis iganes kriisiolukord, siis on üks inimene vähem, keda on vaja aidata, ning üks inimene rohkem, kes on võimeline ise teisi aitama. On kindlad ülesanded, ma tean, kus ja mida tehakse, ma tean oma oskusi ning kus ma saan panustada,“ räägib Kristi sellest, mis teda vabatahtlikutöö juures motiveerib.

Sõdurioskusi õppimas. Foto Kadri Paomees

Staabiassistendi ülesandeid täitev Kristi läheb silmnähtavalt elevile, kui oma ülesannetest Naiskodukaitses räägib. „Seal on niimoodi, et peab valima erialagrupid või eelistused, millega tegeled. Minu esimene eelistus on side- ja staabierialagrupp ja teiseks eelistuseks avalikud suhted,“ teatab ta vaimustusega. „Kõige rohkem köidabki staabiassistendi amet. Mulle meeldib, et kõik on väga täpselt läbi mõeldud: miks, mida, kuidas teha ja kuidas muuta suhtlus võimalikult efektiivseks. Vahel mulle üldse ei meeldi niisama muliseda, tahaksin tegutseda,“ ütleb ta ja tunnistab, et ilmselt on kolleegidel vahel raske ja nii mõnigi peab teda kontaktitundetuks, kuna tihtipeale ei taha ta niisama tühjast-tähjast rääkida.

Viimase nädalavahetuse veetiski Kristi Paldiskis staabiassistentide baaskoolitust läbides ja novembri lõpus osaleb Kaitseliidu suurõppusel Orkaan. „Tegelikult ma augustis otsustasin, et nüüd sellesse poolaastasse enam mitte midagi juurde ei võta. Et, Kristi, palun ütle kõigele ei. Ja siis see tuli, mul oli kalender just lahti ees – vaatasin, need kaks kohta on mul jumala vabad ju!“

Selleks tuli muude kohustuste kõrvalt läbida terve kadalipp ehk eeltest ja eelkursus ning viimase hetkeni lootis ta salamisi, et ei osutu valituks. „Ja siis on jällegi see koht elus, kus pikalt unistad millestki või tead, et see on midagi, mida kindlasti tahan teha, ja siis sulle tuleb see, et palun – siin on sulle see, mis sa tahad. Kuidas sa ütled ei,“ räägib ta oluliste valikute tegemisest ja tunnistab, et kõik see oli väga keeruline ja on palju uusi asju, mida vaja õppida.

Leia pildilt Kristi. Sõduri baasõppus 2015

Ent samas tunneb Kristi, et teeb õiget asja: „Sa tuled peale sellist nädalavahetust pool kümme koju ja tunned, et tahadki selliseid asju teha. Andke veel, andke veel!“

„See on tohutult põnev maailm ja ma tunnen, et teeksin seda tööd väga hästi. Et see võiksi olla see auk, kuhu minu pusletükk sobiks,“ on Kristi vaimustuses ja teatab, et karjäärist riigikaitses on naljaga pooleks isegi kodus räägitud.

„Kui kõik muu on kurnavaks muutunud, siis see aitab pea selge hoida. See on puhkus praegu!“ võtab ta teema kokku.

Pärimuskultuuri otsides ehk Kristi kui muuseumijuhataja

Viki külas asuvasse Mihkli Talumuuseumisse sattus Kristi jällegi väikese ringiga. Kõigepealt suveks poole koormusega külastusjuhiks kandideerides jäi ta napilt ukse taha, ent siis pakuti selle asemel hoopis juhataja kohta. Juhtub!

„Minu jaoks on pärimuskultuur hästi oluline teema, see on mind köitnud juba lapsepõlvest peale. Väikese koormusega töö, saaks ise hästi palju õppida ja areneda ning tundus lihtsalt hästi lahe pakkumine," räägib Kristi aasta alguses muuseumi külastusjuhiks kandideerimisest. „Aga juhtus, et seal jäin tugevaks hõbemedalistiks, nagu mulle öeldi, kuna samale kohale kandideeris ka muuseumi pikaajaline juhataja,“ meenutab Kristi. „Tegelikult ma juba tookord, juba töövestlusel ütlesin, et absoluutselt ei soovi juhi rolli, kelle ülesandeks on ohjata kogu kollektiivi, selleks lihtsalt ei ole praegu aega ega jõudu. Siis aga helistati ...“

„Mõtlesin ja kahtlesin küll, siis aga esitasingi endale selle küsimuse, et mis siis, kui ütlen jah, ja mis siis, kui ütlen ei. Ja nii see läks,“ meenutab Kristi muuseumi juhiks saamist. „Vaatab, mis elu toob. Praegu on küll väga tore. See suvi on muidugi olnud hästi keeruline.“

Küsimuse peale, kas see töö on hetkel peamine fookus, ütleb Kristi, et hetkel küll. „Kui on kaheksa-kaheksa-kaheksa-jaotus, et kaheksa tundi magamiseks, kaheksa tundi töötamiseks ja kaheksa tundi enesearenguks ja iseendaga tegelemiseks, siis see tuleb ikkagi sellest enesearengu ja iseendaga tegelemise osast,“ hakkab ta ka ise naerma.

Töölaua taga Mihkli Talumuuseumis. Foto Gert Lutter

Muuseumijuhataja olla tundub hästi põnev, aga Kristi sõnul on enamasti tegemist paberitööga: „Aruanded, saatelehed, arvete kinnitamine, projektidega tegelemine, koostööpakkumised. Ja loomulikult suhtlemine,“ kirjeldab ta juhatajat ootavat paberimajandust. Palju tööd tõi tema sõnul juurde ka sel aastal avatud muuseumipood oma kaupade üle arvepidamisega ja kassasüsteemidega mässamisega: „Arvuti taga istumist on ikkagi rohkem, kui ma eeldasin.“

Küsimuse peale, kas muuseumitöö võiks olla see, mida ta teeb ka kümne aasta pärast, vastab Kristi, et nii ja naa. „Mulle meeldib, et see on hästi mitmekülgne. Lisaks administratiivsele poolele on ka mängulisust ja palju saab tegeleda noortega, sest just noorsootöö on see, mis minu arvates mul keskmisest paremini välja tuleb,“ arvab ta ise. „Mulle meeldib jälgida, kuidas muuseum inimestele mõjub. Mul on meeles üks mandrilt tulnud külastaja, kes tuli eluhoone roovialusest nõgiste seintega köögist ja teatas tõsiselt ning hästi siiralt: „Oh – mis meie elul tänapäeval viga!““

Ma ei tee mitte ühtegi asja täiuslikult ehk Kristi kui kolme lapse ema

Selle kohta, kuidas kõigi nende tööasjadega toime tulla ja veel kolme last kasvatada, arvab Kristi, et kipub olema see inimene, kellele meeldib ennast kiusata: „Vahel mulle tundub, et elan oma elu just sellepärast keeruliselt, et näha: „Noh, kuidas sa nüüd siit välja rabeled!?“ – et nagu selline mäng iseendaga,“ teatab ta rõõmsalt. „Mulle õudselt meeldib tegelikult enda piire proovile panna, vahel tundub lausa, et isegi veidi liiga palju. Minu jaoks on hästi rahuldust pakkuv, kui ma tean täpselt, milleks ma võimeline olen.“

Perekonnana kõigega hakkama saamise kohta ütleb Kristi, et perekonna heaolu eest vastutavad kõik liikmed või õigemini peaaegu – kaks tüdrukut on veel liialt pisikesed.

„No olen ma ikka hea mehe endale valinud!“ Kristi ja Arni eelmisel Solistical. Foto Gert Lutter

„Ja muidugi Arni. No olen ma ikka hea mehe endale valinud!“ teatab ta kindlalt. „Ma arvan, et ta on praeguses hetkes ikkagi mu parim sõber. Eks ma paraku panen ka enda lähedasi proovile ja sunnin ka teisi oma võimete piire katsetama tänu sellele, et olen nii keeruline inimene ja kogu aeg hõivatud. Aga ... kaheksa aastat ja tundub, et kestab!“ naerab Kristi. „Meeskonnatöö ikkagi. Ja oskus kriitikat vastu võtta ja ka korrektuure teha. Seda võiks kõik inimesed rohkem osata.“

Rahvatants ehk Kristi kui muhulane

Lisaks kõigele muule jõuab Kristi olla veel matkaklubi Tõll ja Piret juhatuses, kuigi tunnistab kohe, et viimastel aastatel on tema panus olnud pigem sümboolne.

Ja muidugi rahvatants õpetajate rühmas: „Tegelikult ju nagu võiks mõelda, et ei ole selle jaoks aega, võtaksime pühapäevad vabaks ja oleme mõlemad mitu korda mõelnud, et äkki ikka jätame katki. Aga minu meelest on see ikkagi nii äge, mul on nii hea meel, et mul on see võimalus ja just sedasi, et me kõik kasvame nagu koos. Väga raske oleks minna mingi kogenud ja väga ühte töötava rühma juurde.“

Kummikud ja pruudipõll? Ja miks ka mitte! Foto Gert Lutter

Üheks põhjuseks rahvatantsu juurde tulemisel oli ka huvi käsitöö ja rahvarõivaste valmistamise vastu. „Muidu oleksin ehk otsustanud, et veel ei ole aeg ja võib-olla nii 10 aasta pärast proovinud,“ arvab Kristi. „Tegelikult ju aastaid varem juba alustasin rahvarõivaste kursusega, kus endale tehti nullist päris autentsed rahvarõivad.“

„Üles olen kasvanud Ida-Saaremaal, aga veregrupilt olen muhulane ja seepärast ei kujuta ka ette, et peaksin tantsima teistes rahvarõivastes,“ räägib Kristi ja lisab, et tegelikult on tal juba mitu kollast seelikut ja seepärast pakubki huvi just Muhu oranži seeliku tegemine. „Tegelikult on mul poolikuid käsitööprojekte hästi palju,“ ütleb ta lõpetuseks.

Viisaastakuplaani täitmine ehk Kristi kui juubilar

Juubeli kohta küsimise peale teatab Kristi kohe resoluutselt, et laias laastus on ikkagi nii, et üks kolmandik elust on elatud: „Ja siis ma mõtlen, kui vähe ma ikka jõudnud olen selle aja jooksul ning peaks nagu tempot tõstma.“ Ja seda täiesti tõsiselt – ning lisab, et inimene ei ole kunagi rahul ja nii palju on veel põnevaid asju, mida tahaks teha.

2015. aastal Norras

Küsimuse peale, mis oleks need põnevad asjad, mida veel teha, teatab ta kõhklemata, et andmeteadust tahaks õppida ning kindlasti tahaks käia ka vabatahtlikuks arengumaades.

„Ma olen viisaastaku plaani järgi elaja, nüüd juba vist viisteist aastat,“ teatab Kristi. „See on see, kui sa oled karjääriõpetuse õpetaja, siis tekib erialane kretinism, et kui sa teistele kogu aeg räägid, kuidas sa pead kogu aeg mingeid sihte seadma ja ennast avastama ning uurima, et no kuidas siis elan ise teistmoodi. Ma ei mõista inimesi, kes ütlevad, et neil ei ole mitte mingeid eesmärke,“ räägib ta sellest, kui oluline on endale seada eesmärke.

„Mul on täitsa see džinn olemas ja ma olen täiesti hirmuäratavalt seda kogenud, et kui sa midagi väga tahad, siis pagan võtaks, selle sa saad. Ja see on päris õudne, sest vahel juhtub nii, et kui sa ei mõtle oma soove läbi, saad midagi muud.“

Eesmärk järgmiseks viieks aastaks – ketramise võiks küll ära õppida! Foto Gert Lutter

Küsimuse peale, kas viimase viie aasta plaanid said tehtud, Kristi mõtleb hetke ja naerab, et jaa – on vanaks jäänud, ei jõua enam nii palju kui kunagi! „Üks asi on tegemata tõesti – magistritöö lõpetamine, plaan oli see enne 35ndat tehtud saada, aga jäi kevadel tegemata.“

Järgmise viie aasta kohta aga Kristi veksleid välja ei käi, öeldes, et pole iseendaga veel koosolekut jõudnud pidada. Mihkli Talumuuseumis voki taga pilti tehes aga hakkab ta naerma ja teatab, et ketramise võiks ilmselt küll plaani võtta.

„Juba väikese tüdrukuna oli isal minu jaoks hüüdnimi Väike Vanaema, sest mõni laps on juba selline väike vanainimene, nagu ta ütles.“

Palju õnne, Kristi! Et plaanid saaksid täidetud, et soovid täituksid ja enda piire ei tuleks tihti otsida!