Otsi
Artiklite sarjad
- Elu pärast KGd (47)
- Töö ja kool (13)
- Teel ajalukku (17)
- Kuu tegija (13)
- n päeva lõpetamiseni (13)
- Inspira 15 (22)
- Arhiivinurk (48)
Rubriigid
Valdkonnad
Õpilaste sünnipäevad
23. jaanuar
- Karl Martin Kremm 5.b
- Mihkel Aavik 9.a
24. jaanuar
- Ardo Andreas Jaansalu 1.b
25. jaanuar
- Georg Õunpuu 7.c
- Mikk Meitern 7.d
26. jaanuar
- Andi Brauer 10.b
- Kevin Laanekivi 8.d
- Liisa-Marie Vaher 2.a
- Sofia Maria Martin 12.b
27. jaanuar
- Kirke Vaabel 10.c
- Kristofer Kiil 2.b
- Mark Õunpuu 8.a
- Meribel Vahstein 8.c
28. jaanuar
- Kermo Kohu 12.b
- Mia Morgun 4.a
- Märten Kuris 4.b
29. jaanuar
- Artur Veelaid 4.a
- Mirtel Maaker 8.d
- Rihanna Juursoo 3.c
- Stella Getreu 12.a
30. jaanuar
- Anna-Liisa Kark 10.a
- Helena Sofia Õunapuu 1.b
- Henry Saar 11.a
- Karl Marcus Ðalamov 10.a
- Kerli Kask 12.b
- Martin Rosljuk 11.a
Töötajate sünnipäevad
29. jaanuar
- Maarja Vahter

12. klass ...12 aastat ... Peale vaadates sellele suurele numbrile, näib, nagu oleksin terve igaviku Kuressaare Gümnaasiumi koridore läbinud, aga enda pead läbi lapates tundub see aeg kui sekund. Ma olen 12 aastat elanud n-ö rutiinis, keskkonnas, mis on mulle tuttav ja selge ning nüüd mul on ainult veidi alla aasta, et seda rahu nautida.
Kui ma ausalt endale ja teile tunnistama pean, siis ma kardan seda, mis tuleb. Usun, et peaaegu iga 12. klassi õpilane on veidi kartlik tuleviku suhtes. Me peame astuma uude keskkonda ja lootma, et leiame sellesama turvalisuse uuest kohast.
Kui ma 2009. aastal esimest korda siia kooli ruumi 107 astusin, olin ma vaikne, veidi häbelik ja julgen öelda „imelik“ plikatirts, ma ei osanud arvata, et 12 aastat hiljem on see kool ja siinsed inimesed mind julgeks, ennast väljendada oskavaks ja kehtima panevaks inimeseks voolinud.
Kuressaare Gümnaasium on andnud endast kõik, minu õpetajad on andnud endast kõik, et kui ma aastal 2021 pean jätma hüvasti endale kalliks saanud kooliga, olen ma valmis vastu astuma kõigele, mis minu teele tuleb, ja isegi kui ma põrun nendel uutel katsumustel, tean, et ma suudan püsti tõusta ja uuesti proovida.
Üks minu õpetaja ütles mulle kord: „Victoria, ole ettevaatlik, sa elad praegu vana rasva pealt ja varsti see rasv saab otsa. Mis sa siis teed?“ Sellel hetkel ma mõtlesin, et küll ma selle olemasoleva rasvaga lõpetamiseni ära elan … Kui valesti ma mõtlesin! Rasv sai otsa gümnaasiumis ja pidin hakkama õppima. Gümnaasium on olnud stressirikas, aga ma olen enda kohta palju õppinud, ma liigun edasi isegi, kui on raske, isegi kui rasv hakkab otsa saama. Ma olen selline inimene, kes ei karda paljut, minu gümnaasiumi moto on olnud „Juhtub see, mis juhtuma peab“ ja sellega ma olen siiani jõudnud ja üritan ka edasi jõuda.
Tänasel õpetajate päeval on meie lennul erakordne võimalus olla kooli juhtkonna ja õpetajate rollis. See on huvitav sissevaade õpetajate igapäevaellu.
Ma pole kunagi õpetajarollis olnud ega ka suurt selle peale mõelnud. Tihti võtame õpetajaid iseenesest mõistetavana, aga nüüd avaneb meile, õpilastele, võimalus, kus saame oma tuttavaks saanud õpetajate kohad sisse võtta.
Kasutame seda võimalust ära ja näeme, kas olla õpetaja on keeruline või tekib päeva lõpuks huvi selle eriala vastu. Ma loodan, et minu klassi- ja lennukaaslased võtavad kõike sellest päevast ja mitte täie tõsidusega, vaid loovalt ja rõõmuga. Soovin kõigile ilusat õpetajate päeva ja et minu lend naudiks oma viimast aastat Kuressaare Gümnaasiumis!
Kuulutused
