üles
kolmapäev, 21. oktoober 2020
Arhiiv Uudisvoog Kaastöö
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

22. oktoober

23. oktoober

24. oktoober

25. oktoober

26. oktoober

27. oktoober

28. oktoober

29. oktoober

Töötajate sünnipäevad

27. oktoober

Arvamus, avaldatud 5. oktoober 2020, vaadatud 526 korda, autor Victoria Rosing, 12.b klass
Viimane peatus ... enne lõpetamist Autor/allikas: Gert Lutter

12. klass ...12 aastat ... Peale vaadates sellele suurele numbrile, näib, nagu oleksin terve igaviku Kuressaare Gümnaasiumi koridore läbinud, aga enda pead läbi lapates tundub see aeg kui sekund. Ma olen 12 aastat elanud n-ö rutiinis, keskkonnas, mis on mulle tuttav ja selge ning nüüd mul on ainult veidi alla aasta, et seda rahu nautida.

Kui ma ausalt endale ja teile tunnistama pean, siis ma kardan seda, mis tuleb. Usun, et peaaegu iga 12. klassi õpilane on veidi kartlik tuleviku suhtes. Me peame astuma uude keskkonda ja lootma, et leiame sellesama turvalisuse uuest kohast.

Kui ma 2009. aastal esimest korda siia kooli ruumi 107 astusin, olin ma vaikne, veidi häbelik ja julgen öelda „imelik“ plikatirts, ma ei osanud arvata, et 12 aastat hiljem on see kool ja siinsed inimesed mind julgeks, ennast väljendada oskavaks ja kehtima panevaks inimeseks voolinud. 

Kuressaare Gümnaasium on andnud endast kõik, minu õpetajad on andnud endast kõik, et kui ma aastal 2021 pean jätma hüvasti endale kalliks saanud kooliga, olen ma valmis vastu astuma kõigele, mis minu teele tuleb, ja isegi kui ma põrun nendel uutel katsumustel, tean, et ma suudan püsti tõusta ja uuesti proovida.

Üks minu õpetaja ütles mulle kord: „Victoria, ole ettevaatlik, sa elad praegu vana rasva pealt ja varsti see rasv saab otsa. Mis sa siis teed?“ Sellel hetkel ma mõtlesin, et küll ma selle olemasoleva rasvaga lõpetamiseni ära elan … Kui valesti ma mõtlesin! Rasv sai otsa gümnaasiumis ja pidin hakkama õppima. Gümnaasium on olnud stressirikas, aga ma olen enda kohta palju õppinud, ma liigun edasi isegi, kui on raske, isegi kui rasv hakkab otsa saama. Ma olen selline inimene, kes ei karda paljut, minu gümnaasiumi moto on olnud „Juhtub see, mis juhtuma peab“ ja sellega ma olen siiani jõudnud ja üritan ka edasi jõuda.

Tänasel õpetajate päeval on meie lennul erakordne võimalus olla kooli juhtkonna ja õpetajate rollis. See on huvitav sissevaade õpetajate igapäevaellu.

Ma pole kunagi õpetajarollis olnud ega ka suurt selle peale mõelnud. Tihti võtame õpetajaid iseenesest mõistetavana, aga nüüd avaneb meile, õpilastele, võimalus, kus saame oma tuttavaks saanud õpetajate kohad sisse võtta. 

Kasutame seda võimalust ära ja näeme, kas olla õpetaja on keeruline või tekib päeva lõpuks huvi selle eriala vastu. Ma loodan, et minu klassi- ja lennukaaslased võtavad kõike sellest päevast ja mitte täie tõsidusega, vaid loovalt ja rõõmuga. Soovin kõigile ilusat õpetajate päeva ja et minu lend naudiks oma viimast aastat Kuressaare Gümnaasiumis!

Victoria Rosing, 12.b klass
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii

7. oktoober 2020
1. oktoober 2020
30. september 2020
25. september 2020
21. september 2020