üles
esmaspäev, 21. september 2020
Arhiiv Uudisvoog Kaastöö
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

21. september

23. september

24. september

25. september

26. september

27. september

28. september

Töötajate sünnipäevad

21. september

22. september

24. september

Artikkel, avaldatud 3. juuni 2020, vaadatud 994 korda, autor Merle Rekaya, eesti keele ja kirjanduse õpetaja
9.c klass oma tutipäeval 1. juunil Autor/allikas: Eneli Vahar

Nad on väga armas seltskond noori. Sel kevadel mõtlesid nad ühe kirjanduse tööna iseenda, enda klassi ja kõigi toredate ühiste mälestuste peale. Mul õpetajana on kahju, et nende lõpueksam ära jäi, sest nad on kujunenud väga headeks kirjutajateks. Teie ees on väike pilguheit meie noorte maailma ...

***

Kõik neli klassijuhatajat, kes meie klassil olnud on, on vahva lugu omaette, minu arvates on meie klassil kohutavalt vedanud igaühega neist. Meie klassile on mitmeid kordi öeldud, et meie esimene klassijuhataja on meid hästi kasvatanud ning õpetanud.

***

Klassijuhatajad on mul on kõik super toredad ja ägedad ja ka kõik aineõpetajad. Praegu mõeldes – naljakaim asi juhtus geograafiatunnis Malle Tiitsoniga. Tulime sõbrannaga ükskord kooli oma esinemissoengutega, punutud uhked patsid ning kuldne sädelev pulber ka peas. Olime temaga pinginaabrid ja siis juhtuski nii, et palusime abi ning tema jõuab meieni ning küsib üllatunult: „Issand, tüdrukud, kas te olete õed, kas teil on sama juuksur või see on uus stiil?“ Mõlemad puhkesime valjult naerma. Sel hetkel seal klassis oli see kõik meganaljakas. Mul on klassiõde, kellega me oleme päris sarnased ning koos olles me naerame minuteid, valjult kuni pisarateni välja. Kord juhtus see kõik kooli koridoris, tunnid olid ammu läbi ning kell oli juba hiline. Iga asi pakkus meile sel hetkel niivõrd palju nalja, et pisarad olid väljas, kuni meie juurde tuli võõras õpetaja. Tema vaatas meid pikalt ning meie, näost punased kui tomatid, vaatasime vastu. „Kas te olete kaksikud, sest teie naer on täpselt samasugune,“ küsis ta naerdes, jätkates: „riietus ka päris sarnane ning vabandust, kui ma nüüd väga mööda pakkusin.“ Vaatasime sekund teineteisele otsa ning puhkesime veel hullemalt naerma, samal ajal öeldes: „Ei, me ei ole sugulased ning isegi mitte sarnased.“ Peale seda läks temagi naerdes minema, sai aru vist, et meiega pole võimalik rääkida.

Teate, mul pole võimalik klassist mitte kedagi isiklikult kiita ega tunnustada. Me oleme niivõrd kokkuhoidev klass, et seda on raske ette kujutada. Meil on kõik poisid ja tüdrukud omavahel nii lähedased, et omavahel olemegi just meie ise. Meie klass on hullumeelne, pöörane, naljakas, edukas, abivalmis, toetav ja nii tore. Kõik mu klassikaaslased väärivad tunnustust, sest me kõik oleme erinevad ning erinevad on ka meie oskused. Me oleme klassiga käinud läbi nii paksust kui ka vedelast. Me leiame igas olukorras miskit positiivset. Ma olen meeletult tänulik kõigile, sest ma ei oleks nii kaugel ilma selliste klassikaaslasteta. Me oleme alati kõigile toeks, aitame alati, olenemata sellest, mis ülesanne on, me lohutame nutmise ajal, me veedame vahetundides toredat aega, kui vaja, laename ka teineteisele riideid, me kõik oskame naerda iseenda üle, me ei ole õelad, koos olles me tunneme kõik end nii vabalt ja lihtsalt naudimegi igat koos olemise aega. Vot sellise klassiga ma vallutaks mägesid või kui vaja ka maailma! Hoopiski lendaks Kuule!

***

Kõige vahvam lugu mingi õpetajaga, mis mulle meelde tuleb, ei ole lihtsalt üks juhtum, vaid see, et meie tööõpetuse õpetajaga oli alati lõbus olla, sest ta pani muusikat ja tegi palju nalja. See oli vahva, sest tegelikult tundus ta tõsise inimesena, aga meiega oli ta alati sõbralik ja temaga oli alati lõbus olla.

Minu ainus soov oleks see, et ma tulevikus leian töö, mis mulle meeldib. Ma tean, et paljud teevad tööd, mida nad tegelikult vihkavad, ja mina ei taha, et minuga niimoodi juhtuks. Ma tahan tulevikus lihtsalt omale saada elu, millega ma ise oleks rahul, ja ma arvan, et see on kõige tähtsam.

***

Ma arvan, et kõige vahvamad mälestused on jäänud mul õpetaja Raidost meelde. Üks selline vahva mälestus on see, et me ütlesime klassikaaslastega õpetajale esimesel kohtumisel oma nimed ning seejärel ütles ta kõigi nimed õigesti. Kõik olid hämmingus ja plaksutasid talle. Klassikaaslastega olen ma palju lahedaid asju läbi elanud ja teinud.

Kindlasti on üks huvitavamaid ettevõtmisi olnud minek Sõrve jalgratastega. Sõitsin koos Käti, Triinu, Aristeli, Kertlyni ja Anderoga. See oli kindlasti üks põnev seiklus. Sõrve on umbes 50 km, see tundub palju, kuid oleme läbi selle sõitnud ja saame tõdeda, et see ei olnud nii pikk, kui alguses arvasime, ning plaanime kunagi veel minna.

Kogu klassiga oleme me läbi elanud nii palju eredaid hetki, et on raske valida sealt seda kõige eredamat. Ma julgen väita, et meil on super klass. Kõige lemmikumad mälestused on 2019. aasta võimlemisvõistlusest, kus mulle meeldis meie kava väga. Me küll ei võitnud, aga see ei loe. Meil endal oli nii lõbus ja nautisime sajaga. Näidendiproovid on olnud ka ühed meeldejäävamad. Näiteks lisame mingi naljaka nüansi ja alguses on ikka raske tõsine olla. Ei saa unustada ka klassiöid. Need muutsid meid aina lähedasemateks ning koos oli tore aega veeta. Samuti on ühed vägevad mälestused suusalaagrist ja Venemaalt.

Nende viimaste nädalate jooksul olen ma mõelnud väga palju oma lähedaste peale. Mul on tegelikult natuke hea meel ka, et eriolukord tuli. Nimelt mõtlen ma seda, et saab aja maha võtta ning kõik koolivälised kohustused muutusid kehtetuks. Veel olen ma mõelnud sellele, et maailm ei ole enam kunagi selline, nagu oli enne viiruse levikut. Kõik on muutunud ja muutub veelgi.

***

Raido on kindlasti olnud kõige parem õpetaja, kuna ta on nii tore ja võtab asju vabalt ning temaga on kindlasti palju häid hetki. Eriti näiteks klassiööd, kus ta ka mängis meiega mänge kaasa, käis meiega koos ujumas ja oli lihtsalt tore kaaslane. Raido oli meile lausa rohkem lihtsalt sõber kui ajalooõpetaja või klassijuhataja ning temaga oli alati tore rääkida ja klassiekskursioonidel käia.

Eredaid mälestusi klassiga on väga palju, aga kindlasti üks toredamaid on see, kui võitsime oma näidendiga esimese koha sel aastal. Me pole oma näidenditega kunagi mingit head kohta saanud ning poleks ka oodanud seda sel aastal, nii et kui see juhtus olime kõik väga rõõmsad ja uhked, et suutsime ka selle oma viimasel aastal koos ära teha.

Viimased nädalad on andnud palju aega mõelda iseendale ja ka teistele. Olen õppinud väärtustama igapäevaelu. Kõik koolis käimine, sõpradega kokkusaamine, millal tahan jne, olen õppinud seda kõike väärtustama ja see on tore. Ise olen ka rahulikum ja rohkem puhanud, kui olen saanud rahulikult omas rütmis olla ilma õpetajate ja koolikaaslasteta. Siiski koolis saab asjad palju paremini selgeks ja saab õpetajatelt kogu aeg abi küsida ning koolis on ka rohkem motivatsiooni. Kuid siiski on ka mõnus kodus kooliasju teha, kuna saan olla omaette, teha töid, millal tahan, ükskõik kus ja oma tempoga.

***

Minu mina arengus mängivad suurt rolli õpetajad ja klassikaaslased. Meenutame alati õpetaja Kerstiga koos veedetuid toredaid hetki, näiteks kui me tema juures klassiöö veetsime. Meil on suhteliselt ühtne klass, saame hästi läbi, toimetame koos. Oleme kõik ühte nägu!

Tore oli suusalaager, kus elasime nädal aega neljakesi ühes toas. Ninapidi koos olles õpib inimesi kõige paremini tundma. Perega olen käinud suusatamas varemgi ja võibolla olen teistest julgem, aga seal olime kõik võrdsed. Eriti tore oli Raimondiga mäest laskuda, ka tema oli varem suusatamas käinud mäe peal ja ehk teistest julgem. Tüdrukutest kiidan Annabeli, kes võttis ette pika sõidu murdmaarajal.

Meie koolil on tore traditsioon – kõik üheksandikud saavad reisida Venemaale Peterburi. Seda reisi jääb meenutama ühispilt, mis sai tehtud uhkete purskkaevude keskel. Eriti uhked olid täistunni etendused.

Viimased kuus nädalat on olnud paras aeg mõtlemaks kõigele eelnevale. Tulin järeldusele, et maailm on lihtsalt ülerahvastatud. Kui inimkond ei hakka teistmoodi mõtlema, ei parane miski ja tulevad uued ja suuremad katastroofid. Seda me keegi ei taha.

Mõtleme positiivselt!

Seega meie MINA sõltub asjadest, mida armastame, mida teeme huvi ja andumusega, sellest, millised on meie huvid ja unistused. Kokkuvõtteks – ma olen mind ümbritsev keskkond ja inimesed, ma ise olen inimene.

***

7. klassis saime endale klassijuhatajaks Raido. Kuna ta oli meie koolis uus inimene ja keegi temast midagi ei teadnud, proovisime ise midagi välja uurida. Ja nii ühel päeval peale kooli, kui hakkasime mõnede klassikaaslastega kesklinna poole marssima, alustas samal ajal koduteed ka meie uus klassijuhataja. Meil tuli imeline mõte uurida välja, kus siis Raido tol hetkel elas. Nii me kõndisimegi tal sabas, käisime poeski kaasas. Ta üritas meist terve tee lahti saada, käis nii kiiresti, et olime vahepeal sunnitud lausa jooksma. Aga siiski saavutasime oma eesmärgi ja nägime Raido kodu ära.

Kõige eredamateks meenutusteks enda klassist on hetkel minu jaoks need vahetunnid, kus tegime võidu, kes jaksab kõige kauem plangus ning seinaistes püsida.

Tahan jagada ühte tsitaati, mille olen kord juba raamatu vastamisse kirja pannud. Pärineb see John Greeni raamatust „Kilpkonnad alla välja“ ja kõlab nii: „Kõik oma lõpud ja algused valime ise. Saad aru, ise valid oma raamid. Võib-olla alati ei saa valida, mis pildil on, aga raami valid küll ise.“

Merle Rekaya,
eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii