Eriolukord sai alguse 12. märtsil 2020. Koolid sulgusid ja me saime aru, kui tõsine see viirus tegelikult on. Sealt edasi töötasid õpilased kodus.

Ka kevadine koolivaheaeg möödus oma pere seltsis, et kaitsta end ja teisi. Kogu selle kodus veedetud aja jooksul sain ma aru, kui suur väärtus on sõpradel ja üldse inimeste lähedusel. Hakkasin isegi koolis käimist igatsema.

Tõsi on, et koduõppel on omad plussid. Näiteks saame oma aega ise planeerida ja tegevustele jagada, kuid on ka miinuseid. Me ei saa õppida tuttavate nägude keskel. Me ei saa õpetajaltelt oma küsimustele kohe vastuseid ega nõuandeid edasiseks õppetööks. Just nendele põhjustele tuginedes ütlen, et eelistan koolis käimist koduõppele iga kell.

Nüüd on aga suvi saabumas ja viiruse võitmise finišijoon juba käega katsutav. Kavatsen kindlasti suvel end hästi välja puhata, veeta aega lähedastega, avastada uusi toite ja nautida ka vanu lemmikuid ning kindlasti ka võimalusel osaleda mõnes laagris.

Suve jooksul puhkame kõik viirusest ja naudime elu, sest see on kink, mille väärtuse me sellel raskel perioodil taasavastasime.