Mu armsad endised kolleegid palusid kirjutada artikli „koroona ajal“ saadud kogemustest, mida meie pere on eriolukorra ajal õppinud kaugõppest, oma lapse õpetamisest ja muust. Algul arvasin, et pean leidma ühe särtsaka vanema meie klassist, sellise tavalise vanema, kes ei ole olnud pedagoog. Nad siiski palusid mul sõna võtta. Veidi kahtlesin, kas ma olen õige inimene. Olen ju varemgi õppinud kaugõppes, töötanud kodukontoris. Selles mõttes pole iseseisvus mulle võõras. Ma olen teinud tööd väikese lapse kõrvalt, olen ju endine matemaatikaõpetaja. Õhtud töö ja lapse seltsis on tuttavad.

Siiski on antud olukord hetkel eriolukord ja ikkagi väga eriline. Praegu õpib kaugelt 1. klassi laps, mitte mina ning kodukontoris töötades ma siiski pole oma lapse kodutöödel ja tegemistel 100% silma peal hoidnud. Samuti on eelnevalt olnud kõiges väikegi vabatahtlikkuse noot. Praegu oleme sundseisus ning see lukustus on kestnud juba nädalaid. Sellised olukorrad õpetavad palju ja mulle õppida meeldib. Ei saa ka salata, et see õpetamise värk mulle endiselt istub ning oma last olen ma ju ikka õpetanud.

Esimene väga oluline harjumus on rutiin. Väikese lapse päev võiks alata vara, kas 8 või 9, igal juhul siis, kui laps ärkab ja on hommikusöögi söönud. Kui laps läheb mõtetega mängude maale või süveneb multikatesse, ei tule enam õppimisest midagi välja. Samuti peaks olema koolipäev võimalikult lühike. Päev võiks lõppeda umbes samal ajal, kui lõppevad koolitunnid kooliski, sest väiksemad jutsid väsivad ja tüdinevad pikale veninud päevast. Lapse töödele annab hoogu juurde teadmine, et kui ülesanded on lahendatud, on vahetund. Saab diivanil pikutada, niisama olla, ampsata vahepala jne, aga mitte telekat vaadata või telefoniga mängida.

Usun ka, et koolilaps on mõistlik inimene. Temaga tuleb kokku leppida tunniplaanis, kellaaegades ning selgitada, miks on see hea. Lapsega peab rääkima ja nii, nagu sa räägiksid oma sõbraga. Muul juhul võivad oma tööd ja tegemised kannatada ning lapse meeleolu tegemata tööde pärast. Me oleme lapsega õppinud koostööd ja koos tööd tegema ning kokkuleppeid sõlmima. Ei hakka ka ilustama. Ma ei ole musterema. Kõik ei ole olnud lihtne. Ta on ju siiski 7aastane poiss. Loodetavasti oleme aluse pannud töökale ja koostöisele tulevikule, kus me teineteisega arvestame.

Veel olen ma tähele pannud, et kuigi riietumine, koti pakkimine, kooli sõitmine, koolist linna muusikakooli ja huviringidesse liikumine võttis küll aega, ei ole meie päevades siiski rohkem aega tekkinud. Õues liikumine ja enese füüsiline liigutamine annab päevale hoopis suurema hoo. Inimestega suhtlemine pakub pingutustele vaheldust ning annab jõudu järgmisteks. Omamoodi värskendav on ka ruumide vaheldumine.

E-asju oleme vähe õppinud. Meie õpe on kaugõpe, mitte veebipõhine õpe. Tihti tuleb aga saata oma töid ja tegemisi e-kirja teel või läbi Messengeri. Meie valisime e-kirja teel suhtluse, siis on tööd ebaametlikest suhetest eraldi. Seepärast on mu poeg selgeks saanud viisaka ja ametliku e-kirja kirjutamise ning manuste lisamise. Seda teeb laps iseseisvalt oma isiklike e-aadresside pealt. Kasulik oskus mängude ja multikate kõrval. Niisugune tegevus sisaldab õigekirja harjutamist ja klaviatuuri tundmaõppimist. Ta trükib nii telefonis kui ka arvutis.

Olen saanud kinnitust varasemale arvamusele, et vajadusel saame iseseisvalt hakkama. Selle kõrval oleme mõistnud, et õhtul koju saabumine on mõnus. Me oleme lõplikult leidnud, et koolis ja kontoris on toredam õppida ja töötada. Kodu on puhkamiseks, muude mõtete mõtlemiseks. Õhtud peaksid olema ühiste arutelude jaoks, kuidas on möödunud me kõikide päevad. On jah tore kõik lõunad ja vahepalad koos veeta, aga meil on vähem rääkida koduvälistest asjadest.

Mu laps igatseb oma õpetajat, pinginaabrit, koolitunde, iseseisvat liikumist, poes käimist, muusikakooli, ujumistrenni ning eelkõige SÕPRU! Telefoni teel ei saa ju kõiki mänge mängitud, ema ja isa pole need õiged mängukaaslased ...