Lammas nimega Pilveke

Terve oma elu on Pilveke unistanud saada lenduriks. Juba väikese tallena meeldis talle koos emaga iga päev väljas käia ja pilvi vaadelda, unistades, mis tunne oleks ise olla seal kõrgel koos pilvede ja lindudega. Ema on talle ikka öelnud, et lambad ei ole mõeldud taevasse pilvede keskele, vaid ikka maa peale. See aga ei võtnud Pilvekeselt ära lootust, et ka temast võiks kunagi saada lendur. 

Ühel päeval tuli tema juurde siilike Otto, kui Pilveke järjekordselt kodulähedasel aasal pilvi vaatles. Ta istus vaikselt lamba juurde, püüdes teda mitte ehmatada ega segada. „Noh, vaatled jälle pilvi, mis?“ küsis Otto, mille peale sai ta vastuseks vaid väikese ohke. „Oh Otto, mis sina arvad, kas minust võiks kunagi hea lendur saada?“ Selle peale puhkes Otto laginal naerma, mis tegi Pilvekese veidi kurvaks, kuna keegi ei võtnud tema unistust tõsiselt.

Pärast paari hetke naermist pühkis Otto oma pisarad ja vaatas uuesti Pilvekese poole: „Kuule, see on küll üks jabur idee, kust sa sellise mõtte peale üldse tulid?“ „See oli mu vanaisa plaan, tal olid juba kõik kavandid välja joonistatud, aga keegi ei tahtnud teda tema unistuste täitumisel aidata, mistõttu ei saanudki ta kunagi oma lennumasinat.“

Siilike oli veidi jahmunud ega osanud otsekohe midagi öelda, pärast paari hetke mõtlemist ta tõusis püsti ja pani käed puusa: „Tead mis, Pilveke, läheme otsime su vanaisa kavandi üles ja teeme selle lennumasina valmis, ma kutsun sõbrad ka appi.“ Sellepeale läksid Pilvekese silmad särama ja ta tõusis samuti püsti, suur naeratus suul: „Läheme jah!“ 

Niisiis läksid kaks sõpra lamba majja ja hakkasid otsima kavandit. „Ma leidsin selle!“ hõikab siilike teisest toast. Lammas läheb Otto juurde ja Otto teeb rulli lahti. „Oh sa poiss, küll on alles suur lennuk, keeruline natuke ka,“ lausub Pilveke, kui ta oma vanaisa tehtud lennuki joonist vaatab. „On tõesti, aga mul on sõpru, kes meid aidata oskavad.“

Otto võtab plaani kaasa ja nad lähevad jäneste majja. Pilveke koputab uksele ja ukse avab jänese isa: „Noh, poisid, mis teie siin siis teete, tulite Juhanile külla?“ „Ei, meie tulime teile külla, on vaja, et te aitaksite meil valmis ehitada ühe lennumasina, mis suudaks päriselt lennata!“ See üllatas jänese isa veidi, aga pikapeale ka siiski nõustus: „Olgu, poisid, teeme ära siis!“ 

Niisiis hakkasid nad üheskoos ehitama Pilvekese unistust. Tulid küll ette mõned takistused, aga see neid ei peatanud. Ehitustöö oli hoos terve nädala, kuni lõpuks sai valmis. Poisid pühkisid higi, kui viimane mutter oli kinnitatud, ja vaatlesid lennukit auga.

„Ongi valmis, minu lennuk!“ oli Pilveke kiire ütlema, poisid vaid noogutasid ja andsid talle kiivri. „Noh, mine proovi siis ära ka.“ Lammas vaid noogutas ja pani kiivri pähe ning istus lennukisse. Ta pani turvavöö peale ja käivitas lennuki.

„Töötabki!“ Ta sõbrad pühkisid õnnest pisaraid. Ta sõitis vaikselt mööda ettenähtud stardirada, kuni lõpuks tõusis õhku, mis pani ta sõbrad õnnest juubeldama. Pilvekene ise ka ei suutnud uskuda, et ta unistus pilvede kohal hõljuda sai lõpuks teoks.