Oled meie kooli vilistlane ja inglise keele õpetaja, kes tasa ja targu oma tööd teeb, seda me teame. Mida sa aga tegid need vahepealsed aastad, kui sa Kuressaare Gümnaasiumis ei olnud?
Pärast keskkooli läksin Tallinna Pedagoogilisse Instituuti õppima käsitöö ja kodunduse õpetajaks. Sinna oli väga suur konkurss, aga õnnestus, tänu tugevale matemaatikale ja joonestusoskusele. Selle nimel sai ka keskkooli viimasel aastal tehtud palju lisatööd: ülikooli juures ettevalmistuskursusel käidud ja õpetaja Kallusega pärast tunde matemaatikaülesandeid pusitud. Ülikooli ajal õppisin veidi aega ka Soomes, mis kindlasti andis julguse võõrkeeltega tegeleda. Kooli tööle läksin väga pöördelisel ajal, 1992. aastal. Mind võeti tööle Torgu põhikooli käsitööõpetajaks, siis aga selgus tõsiasi, et uue ajastu algus toob uusi tuuli võõrkeelte õpetamises. Nii pidin hakkama ka inglise keele tunde andma. Suureks abiks oli see, et pakuti palju täiend- ja ümberõppe võimalusi. Nii see sõrm sai antud ja võttis lõpuks rohkem kui käe. Viis aastat möödusid väga kiiresti ja 1997. aastast tulin meie kooli juba inglise keele õpetajaks. Sellele vaatamata on igasugune käsitöö endiselt minu lemmikajaviide.

Iga õpetaja on teadagi erinev, mõni mõjutab inimest rohkem. Kes on sinu teekonnal olnud sellised inimesed, kellest oled eeskuju võtnud?
Õpetajana usun, et minu enda õpetajad kooliajast, kedagi siin eraldi küll ei suuda nimetada. Tartu Ülikoolis inglise keele õpetajaks õppides oli minu magistritöö juhendaja Piret Kärtner, kes on olnud minu suur eeskuju metoodika õpetajana ja ka isiksusena. 

Inimesena on kindlasti minu suurimad eeskujud olnud minu vanemad, keda kahjuks enam ei ole. Nende tasakaalukas koostoimetamine ja elutõed on minu teed palju kujundanud.

Et teada, kes inimene on, vaata, mida ta loeb. Milline raamat on täna su lugemislaual ja millised on lemmikteosed, mille juurde ikka tagasi pöördud?
„Kunagi“ lugesin nii palju, et keskkooli kohustuslik kirjandus oli ka juba põhikooli vanuses läbi loetud. Üks raamat õhtu jooksul oli täiesti tavaline. Nüüd peab see raamat ikka väga eriline olema, et hoiaks mind nii kaua ärkvel, et raamatu ühe hooga lõpuni loen. Selline suur-äng-ja-hingepiinad-tüüpi raamat mulle ei ole kunagi meeldinud. Pigem hea eesti keelega põnevus- või reisiraamat, väike huumor ja sõnadega mängimine tuleb ka kasuks. Aeg-ajalt laenan meie kooli raamatukogust eesti noortekirjandust, peab ütlema, et on väga häid leide. Viimane oli Liina Vagula „Keegi teine“. Võõrkeelsetest satub aeg-ajalt inglise- ja venekeelset, viimaseid ka e-raamatuna.

Ehkki noored pakuvad piisavalt inspiratsiooni, peab inimene ka puhkama. Kuidas puhkad sina? Millega sulle meeldib tegeleda?
Päeva pinged saab maandada köögis toimetades, keskkoolis õppisin toitlustuskallakuga klassis, kus meie juhendajateks olid meisterkokad ametikoolist ja lõpetasime kvalifikatsioonieksamiga. Siiani kasutan sel ajal koostatud retseptikogumikku ja konspekti. Kui pea tühi ja jaks tundub otsas olevat, siis käsitöö paneb mõtted uuesti tööle. Igasuguseid jaburaid ideid ja häid plaane on nii välja koorunud ja siinkohal tänu lähedastele inimestele, kes nendega on kaasa tulnud ja aidanud teoks teha. 

Suuremalt puhkan linnakodu aias katsetades või maakodus rasket füüsilist tööd rügades. Mina ei oska rannas pikutada ja päikese käes praadimine mulle ei meeldi, aga võib-olla see aeg veel tuleb. Lisaks, mulle meeldib õppida, enesele väljakutseid pakkuda valdkondades, millega ma eriti ei ole enne kokku puutunud. Igasuguste kummaliste asjadega on tegeletud. Viimane suurem eneseületus, mille üle ma üsnagi uhke olen, on see, et õppisin ja lõpetasin Kuressaare Ametikoolis õhtuses õppes mööbli restaureerimise eriala ja lõputööna taastasin tigudiivani. Olen juba plaaninud üht uut õpingut ette võtta, aga sellest on veel vara rääkida.

Sa oled alati särav ja naeratav, mis on sinu sisemise õnnelikkuse saladus?
Kui nooremana kippusin ikka aeg-ajalt iseenda üle nurisema või mõtlesin, et teistmoodi ja mujal oleks parem, siis nüüd leian end iga päev mõtlemas, et olen tänulik selle üle, kes ma olen, mis ma olen ja kus ma olen. Ja kogu aeg on olemas väike unistus, eesmärk, mille nimel tegutsen. Kui üks unistus saab täidetud, siis leian kohe uue.