Meie KG esimeses numbris mõtiskleb koolijuhataja Toomas Takkis, et meie lehel on palju arenguruumi, ning tsiteerib samas oma teksti, mis ilmus kooli kõige esimeses ajalehes Võrsed aastal 1991: „Kooli ajaleht pakub väljundit tegijatele. See on võimalus midagi muuta, midagi oma arusaamade ja tõekspidamiste järgi ümber kujundada, midagi ära teha.“

Olen sellega täiesti nõus! Julgen kõigi meie kaasautorite nimel öelda, et kirjutades artiklile alla oma nime, ei soovi me pelgalt silma paista, vaid anda oma tagasihoidlik panus kujundamaks Kuressaare Gümnaasiumi nägu, asetada oma väike kivike müüri, millele toetudes saame muutuda veel paremaks!

„Pikemas perspektiivis võib leht osutuda hindamatuks koolielu jäädvustajaks,“ jätkab koolijuhataja oma 1991. aastal kirjutatud loos.„Kindlasti suudab ajaleht süvendada meie isetegemis- ja kirjandustraditsioone, olla ühenduslüliks õpilaste, vanemate, kooli töötajate ja vilistlaste vahel. Loodan, et tegijate õpipoisiaeg möödub kiiresti, et kujunevad omad traditsioonid, et ruttu leitakse n-ö oma koht ja nägu.“

Mulle tundub tõesti, et Meie KG pikk peatoimetajate rivi on kindlalt suunanud meid oma koha ja näo leidmise poole. Olles olnud Meie KGga seotud selle sünnist alates, olen nüüd peatoimetajana püüdnud toimetust suunata uute ideede ja mõtete juurde, mis minu arvates on suurepäraselt ka õnnestunud.

Mulle meeldib, et läbi aastate oleme liikunud üksnes uudiste ja info avaldamiselt järjest rohkem sügavamalt mõtestatud lugude avaldamise poole. Uued rubriigid „Kuu tegija“ ja „Töö ja kool“, mis sündinud toimekate toimetajate algatusest. Inimestele väga olulised ja alati positiivset vastukaja koguvad juubelilood. Kooli ja Inspira juubelitele pühendatud artiklisarjad, mille väärtust oskame hinnata alles aastate pärast. Ja loomulikult ei saa mainimata jätta ülivahvaid persoonilugusid meie vilistlastega, inimestega, kes tegelikult andnud meie koolile tema näo.

Samas on veel olulisem, et kuhugi ei kaoks klassilood ja kunstitööd. 1. klassi õpilaste joonistused on sama olulised kui 5. klassi õpilaste neli lauset klassireisist Tallinnasse, on sama olulised kui „Elu pärast KGd“ kultuuriministri või maailmarändurist fotograafiga, sest kõik see kokku ongi just see meie KG!

Aitäh toimetus, autorid ja lugejad – ma küll hästi ei kujuta ette, kuhu me veel areneda võime, aga eks vaatame! Lugemiseni!