üles
esmaspäev, 1. juuni 2020
Arhiiv Uudisvoog Kaastöö
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

1. juuni

2. juuni

3. juuni

4. juuni

5. juuni

6. juuni

8. juuni

Töötajate sünnipäevad

2. juuni

Arvamus, avaldatud 19. veebruar 2020, vaadatud 437 korda, autor Mariann Rehesaar, 12.c klass
Mariann Rehesaar: „Olen tänulik, et siin elanud rahvas on meie riigi eest võidelnud.“ Autor/allikas: Gert Lutter

4. veebruaril toimus Tartu rahule pühendatud kõnekoosolek, kus oma kõnedega esinesid Kuressaare Gümnaasiumi 9.–12. klasside õpilased. Meie KG avaldab ettekandmisele tulnud kõnesid kuni 21. veebruarini, mil tähistame Eesti päeva.

Tere! Mina olen Kuressaare Gümnaasiumi 12.c klassi õpilane Mariann Rehesaar ja räägin teile mõned minutid meie Eestist. Eesti Vabariigi sünnist on möödas pea 102 aastat. 102 aastat on see riik püsinud. See on tunda saanud suuri sõdu, langenud ja siis taas tõusnud. Ennekõike on Eesti püsinud vankumatuna just tänu siinsele rahvale. Eesti rahvas on see, kes ei kaotanud kunagi lootust, et tulevikus läheb olukord paremaks ja igaühest saab iseenda peremees. Muidugi oli selles protsessis tõuse ja mõõnasid ning me ei tea kindlalt, mida keegi mõtles, kui mainiti sõnapaari „Eesti Vabariik“. Küll aga saame seda vastavalt teadmistele ja fantaasiale oletada.

Võtame ette rännaku 300 aasta tagusesse Eestisse ja mõtleme, mida arvaks sealne inimene Eesti Vabariigist. Tõenäoliselt mitte midagi, sest sellel hetkel polnud Eesti iseseisev ja vaevalt et sealne eestlane oleks osanud arvata, et ta võiks olla vaba ja enda elu üle ise otsustada. Olla iseenda peremees. Kõik olid harjunud täitma võõra tahtmist. Aga vaatamata võõrale valitsusele ja nende keele ning kommete pealesurumisele, suutis Eesti vastu pidada. Alles jäid kombed ja alles jäi keel.

Liigume oma rännakul sajandikese edasi ja mõtleme, mida arvaks sealne eestlane Eesti Vabariigist. Mõne jaoks oleks see tõenäoliselt mittemidagiütlev sõnapaar, mõne jaoks miski, millest on kuulnud, aga mida just kõige julgemalt mainida ei tohi. Kolmanda grupi jaoks on see aga unistus. Eesmärk, mille poole püüelda. Nendele oli see aeg, mil tuli võõrale vastu hakata ja võidelda. Võitlus ja vastuhakk ei olnud füüsilised, võimu asemel kasutati vaimu, sest see on miski, mis on alati eestlastel tugev olnud ja aidanud üle saada ka kõige raskematest aegadest. Peale pikka üritamist sai Eesti lõpuks vabaks, aga kuna Venemaa oli sama visa kui Eesti, kestis vabadus vaid natuke. Kuid isegi see ei murdnud lootust. Nüüd on Eesti taas vaba ja niipea seda riiki ei murta.

Oleme jõudnud oma rännakuga tänase päeva juurde. Võtame kõik ühe hetke ja mõtleme, mis on Eesti Vabariik meie jaoks. On see midagi loomulikku? On see miski, mida tasub kaitsta ja hinnata? Või on see eimiski? Minu jaoks on Eesti Vabariik üks elu loomulik osa, aga siiski miski, mida tasub hinnata ja mille eest tänulik olla. Olen tänulik, et siin elanud rahvas on meie riigi eest võidelnud. Olen tänulik, et Eestile on toeks olnud inimesed, kes ei kaotanud lootust. Loodan, et Eesti püsib vaba ja vankumatuna veel pikka aega. Aitäh!

Mariann Rehesaar, 12.c klass
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii