üles
teisipäev, 11. august 2020
Arhiiv Uudisvoog Kaastöö
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

11. august

12. august

13. august

14. august

15. august

17. august

18. august

Töötajate sünnipäevad

16. august

17. august

18. august

Arvamus, avaldatud 10. veebruar 2020, vaadatud 878 korda, autor Peeter Kaju, 11.b klass
Peeter Kaju: „Unistused suunavad meid õigele rajale.“ Autor/allikas: Gert Lutter

4. veebruaril toimus Tartu rahule pühendatud kõnekoosolek, kus oma kõnedega esinesid Kuressaare Gümnaasiumi 9.–12. klasside õpilased. Meie KG avaldab ettekandmisele tulnud kõnesid kuni 21. veebruarini, mil tähistame Eesti päeva.

Minu Eesti

Lugupeetud kuulajad!

Tänapäeva inimestena oleme harjunud teadma ja tundma valdavat osa asju, mida leiame igapäevaelus enda ümber olevat, asju, mida nimetame tavalisteks. Teadupärast pakub aga uute asjade kogemine, tundmaõppimine ja valdamine kõigile teataval määral põnevust ja toob ellu vaheldust. Samas aga on palju sellist, mida keegi meist ei sooviks kunagi tundma õppida, kuid mis siiski leiavad aset. Enamasti need koledused meid otseselt ei puuduta ning jäävad meile pigem tähtsusetuks – oleme neist teadlikud, kuid elame oma elu, oma argimurede ja -rõõmudega.

Ma olen tänulik selle eest, et olen sündinud ja üles kasvanud Eestis, mul on olnud head ja hoolivad vanemad ning ma pole pidanud silmitsi seisma nende probleemidega, mis pea miljardile inimesele üle maailma on igapäevased, näiteks sõjad, tapmised ja nälg. Kui ma võrdleksin end mõne ülirikka kuulsusega ja ütleksin, et mul pole elus eriti vedanud, siis petaksin ma end. Ma ei usu, et õnne pole olemas.

Mõned meist on lihtsalt sündinud nälja, teised külluse keskele ja seda võib juba õnneks nimetada. Ma usun, et kõigile inimestele antakse võimalus olla õnnelik, osal on lihtsalt tee õnneni selge ja avar, teistel kitsas ja käänuline. See õnn, mida meie ühiskonnas taga aetakse, peitub tegelikult meie südametes, osalt unistuste ja osalt nende poole pürgimise näol.

Selle õnne südamest reaalsuseks muutmine ongi teekond. Paljud inimesed ei võta seda väljakutset vastu, jätavad oma unistused sinnapaika ja suunduvad teist teed. Aga neid, kes tõeliselt vaeva näevad, neid tabab tõeline õnn. Tegelikult ei pea õnneks isegi vaeva nägema. Kuna õnn on teekond, siis tuleb valida õige tee ja seda mööda minna. See nagu liiguks iseenesest, kui hoog juba sees. Aga see on vaid pete, sest niipea, kui lõpetad töö, lõpeb ka liikumine.

Õnn on igaühe südames, tuleb vaid osata see üles leida. Ma usun veel, et kui rohkem inimesi hakkaks oma õnne otsima, lükates teelt eest kõik, mis neid takistab, ja haarates igalt poolt kaasa killu õnne ning liites selle endaga, siis võetaks seda rohkem omaks ja see muutuks isegi populaarsemaks. Traditsioonide murdmine muutuks uueks traditsiooniks. Kaudselt oleme sellega kõik tuttavad. Näiteks läbi Eesti taasiseseisvumisprotsessi, mis algas põrandaaluse liikumisega, kasvas väikestest meeleavaldustest isamaaliste laulupidude ja Balti ketini. Inimesi valdas tugev ühtekuuluvustunne ning koos mindi omale õnne nõudma.

Ega päris täpselt ei teatud kuni lõpuni välja, kuidas asi kulgeb, kuid koos pingutati lõpuni. Kas me saame nüüd väita, et kõik Eesti taasiseseisvumises kaasa löönud inimesed on õnnelikud? Ei. Kuid need, kes pingutasid kõige enam ning peavad/pidasid seda oma elutööks, – olen kindel, et nemad leidsid oma õnne.

Kuid paljusid neid inimesi pole enam. Peale veel paari põlvkonnavahetust pole enam kedagi, kes mäletaks taasiseseisvumist ning Nõukogude aega. On selge, et me ei väärtusta enam nii kõrgelt meie kätte usaldatud vabaduse hinda ning ajas see väärtus aina langeb. Tänapäeva noortel on oma rajad, nende ümber on uus maailm ning välismaal köidavad neid uued võimalused. Kas see tähendab, et me peaksime kodumaa tolmu jalge alt pühkima ning suunduma eemale? Või on meil ehk võimalus luua omaenda õnn siinsamas, Eestis?

Ma usun, et siinkohal tuleb suurel määral mängu meie vanemate tehtud eeltöö. Kas nende poolt süstitud kodumaa-armastus on piisavalt suur, et tekitab igatsust ka Austraalia palmide all lesides? Kas me sulgeme kunagi New Yorki kesklinnas silmad ja näeme neid imearmsaid kadakaid ja kuuleme lainete rahustavat kohinat kividel? Kui kõikide noorte südameisse poeks tükike kodumaad, neid sajanditepikkusi traditsioone, maalilisi loodusvaateid, killuke emakeelt, alles siis saab nende vanemate töö lugeda tehtuks. Siinkohal noomitus teile, meie kallid õpetajad. Niikaua kuni seisame siin teie kõrval, on teie kohus meile aeg-ajalt meenutada kõike seda imelist, mida pakub Eestimaa. Kui õnne otsimine käib läbi südame, siis ei jää ka seal vaikselt kükitav kodumaa sellest õnnest puutumata. Ta suunab meid ise õigele rajale.

Kallid vanemad ja tulevased vanemad, olgem eeskujuks kõikidele noortele ja ärgem laskem ei selle ega tulevaste põlvkondade silmist kodumaad kaotsi. Nende käes on meie tulevik. Oleks vale neid süüdistada meie tegemata jäetud töö eest. Nad teevad tööd just selle võrra rohkem, kuivõrd me neid lastena suunanud oleme. Hoidkem kodumaad, austagem ja aidakem üksteist ning ärgem kunagi laskem oma unistustel südamesoppidesse kaotsi minna. Nemad suunavad meid õigele rajale.

Aitäh!

Peeter Kaju, 11.b klass
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii