üles
Laupäev, 20. aprill 2024
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

20. aprill

22. aprill

23. aprill

24. aprill

25. aprill

26. aprill

27. aprill

Töötajate sünnipäevad

21. aprill

25. aprill

27. aprill

Arvamus, avaldatud 6. veebruar 2020, vaadatud 3375 korda, autor Gerly Ots, KG väitlusklubi eestvedaja, abiturient
KG väitlejad versus Kuressaare volikogu 2013 Autor/allikas: KG galerii

Väitluse vaim kummitab Kuressaare Gümnaasiumis juba 25 aastat, sellest 15 aastat Inspira tiiva all. Võimatu on temast puutumata jääda.

Selle vaimu tahet suunab meie kallis väitlusema Marit Tarkin. Omad lood on rääkida paljudel vilistlastel ja nii tekkis Facebooki rõõmus mosaiikgrupp meie väitlejatest läbi 25 aasta väitlustegevuse. Palusin meenutada mõnd toredat lugu väitlusega seoses, rääkida natuke väitlusest nende tänases maailmas ja inspireerida järgmise generatsiooni väitlejaid. Täna on kõik endised väitlejad mööda maailma laiali erinevatel elualadel, aga kiidulaul väitlusele kõlab nende kõigi suust. Kuidas KG kuldsuud oma väitluskogemusi meenutavad, lugege juba ise!

Alustame Marit Tarkinist, kes soodsates oludes nakatab väitluspisikuga.

Minu esimene mälestus väitlusest jääb ülikooliaega. Valisin valikkursuseks retoorika, mida õpetas 90. keskel Mihkel Rebane, kes asutas ka väitlusseltsi. Suuresti tänu sellele kursusele tõin õpetajaks hakates kooli väitluse kaasa ja minu esimene väitlustiim saavutas vabariigis juba 90. lõpus II koha. Minu jaoks on väitlemine parim õppimise viis ja aeg-ajalt imestan, kuidas ikka veel praeguses hariduselus ja ka poliitilises elus on argumenteeritud esitlusi liiga vähe. Võin kinnitada, et väitlus on mind nakatanud.

Esinemishirm on kõige suurem takistus, kui see on ületatud, on kõik võimalik. Võita on lihtsalt niipalju rohkem, sellest kõnelevad meie väitlejad-vilistlased.

Olen kogu aeg rõhutanud, et väitlejad võidavad isegi siis, kui nad kaotavad! Oluline ei ole koht pjedestaalil, tähtis on väitluskogemuse saamine. Oleme olnud vabariigis mitmel aastal väitluskoolide esikümnes. Väitlejad on esindanud Eestit Euroopas ja maailmaski. On uhke tunne, et mitmed vilistlasväitlejad on aktiivselt tegevad vabariigi väitlusseltsi elus. Tänan kõiki kuldsuid, kes enda panuse KG väitlusmaastikule on andnud, ja edu teile, kus iganes maailmas nüüd olete!

Mida arvab Saaremaal toimuvast väitlusest Kristin Parts, Eesti Väitlusseltsi president?

Saaremaa väitlustegevuse mudel on väitlusseltsi jaoks suur eesmärk! Üritame aktiivselt luua ka rohkematesse Eesti koolidesse mudelit, kus väitlust veab motiveeritud õpetaja, kes süstib õpilastesse huvi väitluse vastu ning annab edasi argumenteerimise, kriitilise mõtlemise ning eneseväljenduse oskusi. Üritame Maritit ja väitlustegevust ikka omajagu toetada, ent hindame väga seda, kuidas Kuressaare Gümnaasium on suutnud mitmete aastate vältel stabiilselt väitlusharidust anda!

Vilistlaste lood ja mõtted väitlusest

Virge Pihel, KG 19. lend, esimene „väitluslend“, hariduselt jurist ja tõlkija, hetkel notari abi

See oli Raplas vist, mingi kevadine üritus, kui ma õigesti mäletan, mitte meistrikad, vaid selline lustiväitlus. Teemaks oli meil klassikaline „Parem õnnelik siga kui õnnetu Sokrates.“ Kuna me olime kõik majandusklassist (Karl Kolk minuga samast klassist ja Kristo Käo aasta noorem), siis lisasime vastastele hirmutamiseks Maslow´ püramiidi. Ühes väitluses juhtus vastaseks meeskond, kes polnud Maslow vajaduste hierarhiast kuulnudki, aga nad improviseerisid käbedalt sellele vastuseks Wolsami vajaduste püramiidi/prisma, mis oli täpselt vastupidine ... Tolsamal üritusel olid veel teemadeks Punamütsikese käitumine (hea laps või halb laps) ja ma kardan, et ka Mariti viidatud sebra-dilemma.

Kõik, mis mõtlema õpetab, on kindlasti kasuks tulnud. Lisaks sellele leidsin väitluse abil mitmed head sõbrad-tuttavad.

Väitlemine õpetas märkama demagoogiat ja seda, kuidas inimesed ebaloogilist juttu räägivad. Rumaluse äratundmine on alati tore, eriti enda juures.

Kuressaare linna sünnipäevale pühendatud väitlusel aastal 2011 olid meie väitlejad nii koolitiimis kui volikogu esinduses.

Karl Kolk, 19. lend, Virgin Voyages, vanemtüürimees

Hetkel asun Genovas Itaalias, Fincantieri laevatehases, kus olen seotud uue laeva Scarlet Lady ettevalmistusega liinile tulekuks. Sellega seoses on igapäevaselt vaja väidelda, tagamaks laeva nõuetekohane ettevalmistus ja laevaomaniku huvide esindatus.

Sattusin väitlemise juurde puhtjuhuslikult. 1996. aasta suvel helistas õpetaja Marit ja küsis, kas oleksin nõus osalema Mändjalas Eesti Väitlusseltsi laagris. Mul polnud sel hetkel väitlemisest õrna aimugi. Grammatika on kogu elu olnud üks mu suuremaid „vaenlasi“. Tegin kiired kalkulatsioonid: ees oli gümnaasiumi viimane aasta, kevadel oli vaja kirjutada lõpukirjand ja kui õpetajale meele järele olla, võib ehk „kergemalt“ pääseda. Seega olin nõus.

Tuleb vaid lisada, et nõelasin iseenast – 1997. aasta kevadel kasutati esmakordselt riiklikku eksamite süsteemi, nii et mu ponnistused väitluslaagris „plusspunkte“ teenida olid puhas tuuletallamine.

Samas oli väitlemine väga tugevate koolide Inglise Kolledži ja Tallinna Reaalkooli meeskondade vastu omaette katsumus – ilmselgelt olid meie trumbiks ebastandardsed lahendused, mida profid oodata ei osanud. Üllatuslikult see paljudele kohtunikele sobis ja olime endalegi ootamatult üsna edukad.

Osalesin gümnaasiumi ajal ka paaril kõnevõistlusel, kus sattusin taas kokku väitluslaagris kohatud eliitkoolide väitlejatega. Nende reaktsioon oli alati üks: taas on kohal saarlased, seega võib oodata midagi täiesti uut.

Kas on väitlemine edasises elus kasuks tulnud? Pigem tuleks küsida, kas on olnud elus hetki, kus väitlusoskusi pole tarvis olnud? Neid hetki, kus väitlusoskust pole vaja läinud, on olnud märkimisväärselt vähem kui neid, kus need oskused kasuks tulevad. Tööalaselt olen olnud seotud rahvusvaheliste organisatsioonidega, kus keeleline ja kultuuriline taust eeldab oma seisukohtade esitamiseks väitlusoskusi igapäevaselt. Mis siin salata, aeg-ajalt on seda ka pisipojaga poes käies vaja läinud.
Väitlus annab oskuse paremini mõista nii ennast kui teisi.

Andrus Naulainen, 20. lend, õpetaja

Minu kokkupuude väitlusega on ühekordne. Pidin Kooli TVs Kristo Käo kõrval kedagi asendama, Kristianat või Andret äkki, kellel oli niigi palju kohustusi. Arvan, et õppisin teksti ilusasti pähe, ise ei mäleta etteastest midagi, sest närv oli nii suur, aga Marit on hiljem ikka meenutanud. Õppeaasta siis oli 97/98.
Toimetusele on teada, et väideldi teemal „Jõuluvana on parem olla kui päkapikk“ ja etteaste on siiani koolis VHSil saadaval. Ja see ei ole veel kõik – väitlus võideti, vastaseks oli Inglise Kolledž :-)

Aivo Sadam, 21. lend, teatri-, muusika- ja showmees

Toimetusele on teada, et Aivo argument väitlusel „Kümnendik on parem olla kui abiturient“, mõjub tollases väitluses osalenuile siiani unistusena olla taas kümnendik :-)

Aivo ise arvab, et alati on kasu, kui inimene oskab argumenteerida. Mul läheb väitlemist vaja nii enda töös kui kodus naise ja lastega. Olen hetkel näitleja enda lasteteatris. Samuti olen kaasa teinud seriaalides ja mõnes filmis ja lisaks tegutsen ka bändimehena. Ma müün ennast, järelikult pean ka inimestega väitlema! Seda läheb kogu elu vaja!

Mairo Tänav, KG 33. lend, spordimees ja treener

Mäletan seda, et kui me alustasime, siis oli olnud koolis väitlusest pikem paus ning meie olime need esimesed katsejänesed, kes meistrivõistluste tulle saadeti. Aasta võis siis olla 2011. Olime enda meelest väga hästi ette valmistunud ja läksime kõrgesse mängu, aga esimese vooru saime korralikult tappa. Ega midagi, kogusime ennast ja mõtteid ning läksime teisele voorule vastu. Teise vooru vastased ei jaganud meie arvates mitte muhvigi ja olime kindlad, et siit meie ajalooline esimene võit tuleb. Aga tühjagi, saime sellegi tappa, ning ka kõik ülejäänud voorud. Finaali vaadates jäi küll suu lahti, sest need tiimid olid küll hoopis teisel levelil. Aga enda arust olime ka meie endiselt jube head. Kunagi hiljem tuli meile ka see esimene võit ikkagi ära, aga paar aastat hiljem väitlesid KG õpilased juba päris kõrges mängus.

Väitlusoskus on mind elus päris palju aidanud. Töötan kergejõustikutreenerina ja pubekatega peab oma otsuseid ning plaane täpselt argumenteerima, väga lihtsalt oleks võimalik kaotajaks jääda. Siiani nii juhtunud ei ole, treeningutel saab kõik tehtud ja võistlustel läheb ka hästi. Ju ma siis ikkagi olen väitluses jube osav. Enesekindlus on vähemalt säilinud. Väideldes õpib nii eitama kui jaatama ning vahel ka faktidest mööda vaatama, sest kes ikka laseks tühisel faktil head lugu rikkuda:-)

Kai Kreos, 34. lend, EASi Aasia keskuse juht
(keskus tegeleb eelkõige ettevõtete, aga ka avaliku sektori nõustamisega Aasia turgude osas)

Väitlusel on olnud väga suur roll minu elus. Mäletan eredalt erinevateks väitluse meistrikateks ettevalmistamist ning kümnete ja sadade lehelülgede läbitöötamist. Tean ilmselt tänaseni liigagi palju erakondade rahastamise põhimõtetest, samasooliste abielust ja organidoonorlusest. Neist viimane teeb siiani veidi vihaseks, kuna tegemist oli improvooruga Eesti meistrivõistlustel, mille ebaausalt kaotasime.

Väitlus andis mulle oskuse näha alati suurt pilti ning tekitas kindlasti huvi ühiskonnas toimuva vastu. See viis mind ülikooli riigiteaduste ja rahvusvaheliste suhete erialale ning hiljem välismaale, kus sain alati enda väitlusoskust kasutada nii avalikel esinemistel kui esseede kirjutamisel. Lisaks on väitlus andnud mulle oskusi, mida kasutan ka igapäevaselt enda töös, kui pean ettevõtetele selgitama Aasias äri tegemise tagamaid või kui nõustan ettevõtteid ja ministeeriume Hiina osas. Tunnen end siiani väga tugevalt argumenteerimisel, mis on mind tööl abistanud meie Aasia-suunaliste tegevuste laiendamisel ning erinevate projektide algatamisel ja vedamisel.

Olen väitlusele eriti tänulik, kuna läbi väitlemise sattusin osalema Erasmuse projekti, mis uuris väitluse mõju noortele ja see viis mind kokku minu elukaaslase ja kihlatuga, kes juhtis samal ajal Slovakkia väitlusseltsi. Ilma väitluseta poleks me ilmselt kohtunud.

Ann Tarkin, KG 34. lend, advokaat

Mulle meenuvad head mälestused koos SÜGi väitlejatega, korraldasime naaberkooliga väitlusi igasugustel teemadel (sh „Kõik mehed on sead“) ning nalja jagus alati. Samuti kõik Eesti meistrivõistlused, mille raames sai mandrile sõidetud, ja kõigi teiste väitlejatega koos ajaveetmine on siiamaani meeles.

Väitlemine on mulle väga palju kasuks tulnud. Esiteks leidsin väitluse kaudu oma praeguse eriala õigusteaduse ning advokaadina töötades tuleb argumenteerimisoskus vägagi kasuks. Samuti on väitluskogemus hinnas tööandjate silmis ning kuna tegelesin viimased kuus aastat erinevatel Eesti-sisestel ja rahvusvahelistel turniiridel turniiridirektorina, siis on see mulle andnud ka väga toreda sõpruskonna.

Väitlus on kindlasti oluline selleks, et osata hinnata info tähtsust, paikapidavust, et osata eristada olulist ebaolulisest. Samuti selleks, et arukalt vaielda, mitte niisama lahmida.

Erkki Etverk, KG 34. lend, hetkel Austraalias veini tootmas, varasemalt Amserv Auto AS Toyota uute autode müüja Tallinnas

Kooliaegsest väitlusest vast kõige eredamini on meeles üks Mariti tunnis toimunud väitlus, kus alguses lepiti ilusasti kokku, et väitlus jääb klassiruumi ... Niipea, kui tund läbi sai ja Marit silmapiirilt kadus, läks samal teemal tuliseks vaidluseks edasi klassist väljas ja ka teel kooli kohvikusse. Igaveseks jäävad meelde vastasmeeskonna tulised ja teravad järelkõned, mis tunnis toimunud väitluse ajal oleksid vastasmeeskonna kaasuse täiesti maatasa teinud. Ahjaa, teemaks oli kanepi legaliseerimine Eestis.

Isiklikult on mul väitlus tulnud elus väga palju kasuks: enda mõtete organiseerimise piiratud aja jooksul ja ka nende väljendamise korrektsete terminite ja normaalse lauseehituse abil võlgnen suuresti väitluskunstile. Mida kõneldes rõhutada, kuidas kontrollida oma kehakeelt, kiiret reageerimist, kuidas kontrollida lavahirmu, dialoogis oluliste punktide tähelepanemist ning nendele vastamist – kõike seda arendab väitlemine tohutult.

Pikk jutt, kehv jutt – väitlus on äge ja argumenteeritud kõneviis on igatpidi kasulikum dialoogi mõlemale osapoolele.

Ain-Joonas Toose, KG 35. lend, Net Group OÜ tarkvaraarendaja

Minu lemmikosaks olid kindlasti väljasõidud, väitlusüritused. Nendele minekud olid lõbusad. Ma mäletan ühte seika, kus ma ei usaldanud Henrit autot juhtima, kui ma olin ise värskelt 18. Selle jätkuks ta sõitis pea koheselt superkiirusega läbi linna nagu huligaan. Paar aastat pärast seda hakkas ta Tänaku sotsiaalmeedia juhiks. Tagasi vaadates on see naljakas.

Väitlemine on andnud mulle palju sõpru ja häid tuttavaid, kellega väljaspool väitlust poleks vast kohtunud. Praegune töökoht on mul tänu väitlusele. Praegune ülemus on saarlane, kellega ma olen aastaid väidelnud ning tänu sellele oleme koos palju aega veetnud.

Väitlus ise on kogemus inimsuhetes ja kõnepidamises. Kuidas inimeste tähelepanu hoida, kuidas argumenteerida, kuidas inimeste vaateid uurida. Suur osa väitlusest on ruumi lugemine ning selle põhjal oma järelduste tegemine. Nõrgad argumendid on tihti kas emotsionaalsed või definitsioonis kinni. Kui keegi hakkab karjuma oma kõne ajal, on ta tüüpiliselt juba kaotanud. See kõik on samamoodi ka mujal elus. Mind on kindlasti aidanud väitlemine kõige rohkem siis, kui ma olen pidanud oma seisukohta kaitsma. Pole vahet, kas kaubeldes, lähedastega suhtlemisel või kell 2 hommikul baari taga.

Maailma arusaam endast, reaalsus aastal 2020 on väga erinev ühiskonna südamelöögist aastal 2012. Seega, mis on väitluskunsti väärtus? Minu jaoks asjadele otsavaatamine, rohkematest nurkadest kui nendest, mis koheselt nina ees.

Väitlejad on ühed lõbusamad filosofeerijad ja analüütikud, kellega ma olen aega veetnud. Nad suudavad teha igavana tunduvaid asju lõbusaks. Kas see ei ole juba kunst?

Henri Rump, 36. lend, PR Manager of Ott Tänak

Keskkooli astudes ei osanud ilmselt ettegi kujutada, et mingil hetkel leian ennast vaidlemas õpetajate, koolidirektori või hoopiski linnapeaga. Väitlemine viib inimesi huvitavatesse ja inspireerivatesse olukordadesse ning loob väga väärtuslikke kontakte ja tutvusi kogu eluks.

Siinkohal tervitused Ann Tarkinile, kelle kõnemootor suudab suuresti tänu väitlusele tulistada rohkem kui 3000 sõna minutis, aga ka Ain-Joonas Toosele, kelle humoorikad kõned ja sõnavõtud on ahhetama pannud kogu kooli ja väitluskogukonna.

Väitlus tõestab: sõnal on vägi ja sõna on vaba! Sõnadega tehakse palju head, aga ka omajagu halba. Inimesel, kes valdab sõnakunsti, on suur jõud ja kui ta suudab seda oskust kasutada struktuurselt, intelligentselt ja teadlikult, siis ei jää elus ükski uks suletuks ega takistus ületamatuks.

Väitlemine on oskus, mis saadab sind kogu elu ning tuleb kasuks igal alal. Ma julgen väita, et see on üks kõige olulisemaid oskusi, mida oma eluteele kaasa võtta. Kes tahab vastu vaielda, siis visaku mulle kinnas ja peame ühe lahingu Karl Popperi formaadis! :)

Ühel hetkel avastad, et sinust on saanud tänu kaasuse koostamisele Ukraina ja Euroopa väliskaubanduse spetsialist ning tead une pealt, mida tähendab DCFTA, või oled jõudnud veendumusele, et soovid olla üks 78 000st, kes tahab minna elama Marsile, kuna koostatud argument ise oli lihtsalt niivõrd veenev.

Soovitan kõigil astuda Kuressaare Gümnaasiumi väitlusklubisse, sest see võib teie jaoks olla elu muutev otsus, sest väitlus teeb ka kokutajast kõnemeistri. Ja nagu õpetaja Tarkin öelda armastab: „Väitlus paneb mõlemad ajupoolkerad helendama.“

Esimene presidenditurniir KGs 2017. a sügisel.

Birgit Verbitski, KG 36. lend, kindlustusettevõtte jurist

Parimad lood, mis väitlusega meenuvad, on seotud turniirideks valmistumisega. Lisaks pikkadele tundidele, mis veedeti ühiselt materjale otsides, sai enamasti ka meeskonnaga terve turniir juba eelnevalt läbi väideldud. Peamine meie meeskonnas oli kondikava koostamine ja siis luudele lihaste pealeehitamine. Mõnikord sai aga nalja nii palju, et ettevalmistuse õhtu lõpetas nii mõnigi tiimikaaslane põrandal, kõht kõveras, naerdes.

Väitlus on minule andnud palju eluks vajalikke oskusi, millest peamised on oskus end väljendada, oskus argumenteerida ning väga kiiresti rääkida ja laia silmaringi. Kuna töötan ka õigusteaduse valdkonnas, kus on väga vajalikud eelpool nimetatud oskused, on väitlus mulle justkui juristi jaoks vajaliku tööriistakasti gümnaasiumist kaasa andnud ja seda juba enne, kui minu jalg sai Tartu Ülikooli õigusteaduskonna pinda puudutada.

Väitluskunst on üks olulisemaid kunste, mida ühel noorel juristihakatisel või juristiametist unistajal oleks vaja omandada. See annab suure eelise teiste ees. Teiseks õpetab väitluskunst seda, mida teised õppeained gümnaasiumis ei võimalda, ning kolmandaks on väitlejate ring väga kihvt ning kindlasti leiab sealt sõpru kogu eluks. Minge kõik väitlema, kes selle peale vähemalt kasvõi korra on mõelnud – juristi poolt antud garantii selleks on väljastatud!

Karoliina Tammel, KG 40. lend, Tartu ülikooli riigiteaduste tudeng

Vabariigis väitlemas käies harjusime kiiresti, et kohtuniku esimesed sõnad meile pärast kõnesid ei ole mitte „aitäh selle väitluse eest“, vaid küsimus „te olete saarlased, jah?“. Enne oponentidega kätlemist pidi ikka paar korda mõnd „põder põõnas põõsas“ taolist lauset esitama ning see tegi alati mandrikatele palju rõõmu, meile ka muidugi. Privilegeeritud saarlastena magasime kolme aasta peale ainult paar korda etappi võõrustanud kooli põrandal, meie jaoks oli tavapärane ikkagi mõni hostel rikkaliku hommikusöögiga. Muidugi pidime etappidele sõitma ka oma autoga ning mul oli au olla meie tiimi autojuht. Kord etapilt tagasi sõites jäin ühel suurel Tallinna ristmikul foori taha seisma, sest auto ei läinud enam edasi. Minu paanika täitis terve salongi, aga mu head tiimikaaslased Kadi Pirn ja Rauno Rauniste tundusid juhtumist pigem põnevil olevat. Helistasin väriseval häälel autoabisse ja selgus, et autol oli sõidu ajal käsipidur peale jäänud. Paanika asendus vaikselt naeruga. Kadi ja Rauno kiusavad mind selle looga tänase päevani.

Argumenteerimisvõime on kaasa aidanud nii avalikul esinemisel kui koolitöid kirjutades. Oma instituudi üliõpilasesindajana on aruteludel aktiivne osavõtt tähtis, väitlus on andnud mulle julguse mõelda, öelda, kaasa rääkida ja kuulata. Enamik inimesi ei võta avalikus diskussioonis sõna – väitlus annab kindlasti hea baasi, et enda mõtteid enesekindlalt kuuldavaks teha. Kaasuste koostamine on andnud mulle hea organiseerimisvõime ja oskuse näha probleemide mitut tahku ning neid analüüsida ja lahendada. Praktikas kasutan neid oskusi Riigiteaduste Seltsi kommunikatsioonitiimi juhtides. Suurim väärtus, mis väitlus mulle andnud on, on tahe tõde välja selgitada. Ma mõtlen siin seda, et kuigi väitluses selgub ühene tõde harva, siis erinevate poolte kaalumine, kriitiline mõtlemine ja faktide kontrollimine on teinud minust ühiskonnas hästi orienteeruva inimese. Olen märganud seda nii ajakirjanikuna töötades kui ise meediat tarbides.

Väitlusoskus on eriti oluline tänapäeva faktijärgses maailmas, kus emotsioonipõhiseid arvamusi sajab igast ilmakaarest, väiteid esitatakse tõepõhjata ja kõik, mis vähegi intrigeeriv on, kistakse kontekstist välja. Täna on inimesi liiga lihtne mõjutada ja ma arvan, et väitlusoskus aitab kaasa mõtleva indiviidi ja tänu sellele ka mõtleva ühiskonna tekkele ja püsimajäämisele.

Kuressaare START 2014 võidukas tiim.

Gerly Ots, KG 42. lend, käesoleva arvamusloo autor koos kõigi KG väitlejatega

Praeguse väitlejana on hea teada, et jagan samu kogemusi inimestega, kes lõpetasid juba enne minu sündi. Väga inspireeriv on näha, kuidas väitlus aitab päris inimesi nende päris eludes. Olen ütlemata tänulik Maritile, kes mind on sellele rajale meelitanud.
Minu mällu on sööbinud kõige rohkem hetk, kui mina, Richard Mõisaäär ja Rahel Kirs istusime ilma kütteta korteris ja kirjutasime vaiba all kaasust. Märkimisväärne on ka see, et sellel ajal olid talved veel päris krõbedad.
Väitlema peab igapäevaelus nagunii ja mina eelistan olla eelisseisus.

Suur tänu, KG vilistlased, meie meenutused ületavad kindlasti Meie KG arvamusloo pikkuse ja see on argument!

Koosväitlemiseni!

Gerly Ots, KG väitlusklubi eestvedaja, abiturient
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii