üles
neljapäev, 20. veebruar 2020
Arhiiv Uudisvoog Kaastöö
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Toimub

Õpilaste sünnipäevad

20. veebruar

21. veebruar

22. veebruar

23. veebruar

24. veebruar

25. veebruar

26. veebruar

27. veebruar

Töötajate sünnipäevad

21. veebruar

25. veebruar

27. veebruar

Arvamus, avaldatud 5. veebruar 2020, vaadatud 198 korda
Sandra Kuusk kõnekoosolekul Autor/allikas: Gert Lutter

4. veebruaril toimus Tartu rahule pühendatud kõnekoosolek, kus oma kõnedega esinesid Kuressaare Gümnaasiumi 9.–12. klasside õpilased. Meie KG avaldab ettekandmisele tulnud kõnesid kuni 21. veebruarini, mil tähistame Eesti päeva.

Tere!

Kui mõtlen oma südames elavale Eestile, heiastuvad kanarbikust lookas kruusateed, mis mereäärse osmikuni viivad, sadamas lastita loksuvad paadid või naabritüdruk, kellega õlises lombis jalgu võilillekollasest puhtaks hõõrusin. Siis jälle võib hõljuda mu vaimusilmas liblikas, kelle kastanpruunidel tiibadel on suured eresinised, musta ja heleookerja varjunditega silmalaigud. Seesama tiibleja, kelle lendu ma maakodu muruplatsil nii hoolega jälgisin.

Mälestustes on endale pesa teinud ilusad hetked, aga kahjuks ei piiritle mu mõtteid vaid liblikalend, sinna vahele mahub ka kõik muu. Teine Eesti, mille ma samuti enese omaks pean pidama. Võib ju olla, et selles hurtsikus seal kruusateedega küla veeres toimetab juba kord Gailiti „Leegitsevas südames“ elanud, isa poolt põlatud poiss, kelle emas voogab põuatu suve nurm, aga samas langevad tema säravaile silmile rasked laud. Laugele vajub elu raskus. Poeg ihkab täiest südamest ära selt räsitud maalt. Emm pelgab teistest hoovavat kalkust ja õelust, mis kord juba tema osaks saanud. Tema elu algab ja lõpeb omas kaluriküla onnis. Ei ta näe polaaröö sumedat süsimusta taevast kaugel põhjas ega isegi Viru tänava välikohvikus sigarit mahvivat, demokraatlaste ajaleht käes, taevast vahtivat noorhärrat. Naine ehk ei teagi, kes see demokraat niisugune on. Kas poisski seda teadma saab. Võibolla siis, kui memm on surnud kirjandusloo ilusaimat surma, näeb ja teab too sirguv noorsand ka paljut muud. Ja kui pole veel hilja, saab isegi taeva poole vaatavaks härraks. Aga tollest demokraadist erinevalt kõigutab kohvitassi taga jalga hoopis Pariisis ja näeb oma valgusrikka korteri anka najal suitsetades võõraid lastita õõtsujaid.

Sest vaevlt tahab ta elada riigis, kus armastamiseks peab küsima luba, mõne sametisel toolil istuva vanamehe pitserit. Kus sind kui loomade tapmist, vägistamist ja üleüldist ärakasutamist mittepooldajat materdama hakatakse. Riigis, kus needsamad samettoolid on täidetud ättidega, kellele uks pilvetompude lähedusse avanes vaid absurditeatri ja valetamisega. Siin, kus mõistetakse hukka iga erinevus, anne. Kõik, mis ühe hingelise eriliseks teeb.

Ühel päeval tuleb see poiss ehk meie Eestisse tagasi ja toob endaga ühes kaastunde ja sallivuse kõigi vastu. Toob mulle mu mälestuste Eesti. Võibolla peame veel kaua ootama. Kuigi ehk suudame me ise meie Eesti paremaks teha.

Sandra Kuusk, 11.b
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Galerii