üles
neljapäev, 20. veebruar 2020
Arhiiv Uudisvoog Kaastöö
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Toimub

Õpilaste sünnipäevad

20. veebruar

21. veebruar

22. veebruar

23. veebruar

24. veebruar

25. veebruar

26. veebruar

27. veebruar

Töötajate sünnipäevad

21. veebruar

25. veebruar

27. veebruar

Intervjuu / PersonaaliaElu pärast KGd: Marja Mõistlik
Intervjuu, avaldatud 28. jaanuar 2020, vaadatud 865 korda
Üks täitsa Saaremaal tehtud pilt – lemmiklilledega! Autor/allikas: erakogu

„Mitte mingil juhul õpetajaks!“ See oli 29. lennu b-klassi vilistlase Marja Mõistliku üks väheseid kriteeriume pärast KGd edasi õppima asudes. Aga saatusel olid teised plaanid ja täiesti kogemata sai temast siiski õpetaja – ja mitte lihtsalt õpetaja, vaid tehnoloogiaõpetuse õpetaja, kellele nüüd meeldib mõelda ja uskuda, et see amet muudab maailma! Praegu teist magistrikraadi omandavale energilisele ja natuke pöörasele naisele sai põhikooli ajal saatuslikuks korrutustabel.

Mida põnevat pärast KG lõpetamist teinud oled – proovi nimetada TOP3!
1. Erasmus Norras (08.2011–06.2012). Norra oli pikka aega see riik, kuhu ma väga-väga minna tahtsin. Kui ülikoolis mainiti, et võib-olla on võimalik minna Norrasse vahetusüliõpilaseks, siis mina enne jonni ei jätnud, kui sinna sain. Ise ajasin pabereid ja suhtlesin ülikoolidega. Olin pool aastat üksinda puu ja metalli erialal vahetusüliõpilane koos kümne norrakaga, aga juba teisel poolaastal tuli Belgiast kaks neiut juurde. Hea oli see, et põhiline õppejõud oli tegelikult inglane, tänu temale meid sinna võetigi. Teised vahetusüliõpilased olid kõik kehakultuurlased üle maailma. Seltskond oli kirev ja äge. Üks uskumatult arendav kogemus ning sõbrad kogu eluks. Kel vähegi võimalik, kasutage erinevaid võimalusi maailma nägemiseks.

Norras, mäed taustaks!

2. EVS Prantsusmaal (08.2012–08.2013). Peale Norras oldud aastat tundsin, et ma ei ole veel valmis naasma Eesti argiellu. Ja täiesti kogemata kukkus sülle järgmine võimalus – vabatahtlikuks Prantsusmaale. Tegu oli taas kord väga mõnusa kogemusega. Elasin ühe väikese maakoha lossis ning eesmärk oli koos teiste vabatahtlikega see koht n-ö elus hoida. Tegime süüa, ehitasime, remontisime, tegime talveks puid, pidasime aeda jne jne. Meil käis aasta jooksul vähemalt neli (kui mitte viis) Jaapani gruppi, kes tulid meile abiks ja õppima nii inglise kui prantsuse keelt. Suures pildis oli antud koha eesmärgiks aidata elavdada ja arendada kohalikku sotsiaalelu, tehes koostööd kohalike omavalitsuste ning sotsiaalstruktuuridega. Olin vastutav isik F.A.M. (erivajadustega inimeste keskuse) grupi töötoa läbiviimisel (kaks korda kuus), mis andis väga silmiavava kogemuse: leida need võimalused ja vahendid ja abistavad inimesed, et töötuba läbi viia ja et osalejatel oleks ka tore ja eduelamuslik töötuba.

Vabatahtlikuna Prantsusmaal

3. Noortesegakoori Vox Populi ridades (2008–2016) erinevates ägedates projektides osalemine. Nt NO99 muusikalis „Savisaar“ või Eesti koorimuusika viimine USAsse lavastusega „Meditatsioonid Tormisega“, mis oli pühendatud Veljo Tormise 85. juubelile.

4. Elukestev õpe. Kõrghariduse omandamine. Bakalaureus, magister ning hetkel omandamisel teine magister. Enesetäiendamine läbi erinevate täiendkoolituste.

Kui palju puutud oma tegemistes kokku KG vilistlaste ja klassijuhataja Olle Arakuga?
Kahju tõdeda, aga väga vähe, kui mitte öelda, et üldsegi mitte. Aga tänu sotsiaalmeediale saan siiski teada, kes millega tegeleb ja kuidas neil läheb. Väga vahva on näha, et Olle on robootikahuvilistega väga heal tasemel ja et nad pakuvad konkurentsi juba maailmatasemel.

Oled Viimsi koolis tehnoloogiaõpetuse õpetaja ning klassijuhataja. Millest selline erialavalik? Kuidas üldse tuleb noor inimene mõttele minna õpetajaks õppima – kas pedagoogist ema eeskujul?
Oh-oh-ooo … Õpetajaks ja veel enam tehnoloogiaõpetuse õpetajaks sattusin täiesti kogemata. Mäletan, kuidas peale gümnaasiumi kandideerisin mitmetesse koolidesse, et valikuvõimalus oleks suur. Üheks algseks kriteeriumiks oli, et mitte mingil juhul õpetajaks! Mitte mingil juhul reaalaineid. Lõpuks jäid ikkagi sõelale TLÜ käsitöö- ja kodundus ning töö- ja tehnoloogiaõpetus, mis on kõike muud kui oma kriteeriumitega arvestamine. 2007 suvel olin Eesti ETNO laagris, kus pidi midagi kuduma. Ma ei tea ise ka kuidas, aga suutsin kõike, mis võimalik, valesti teha. Nii see kaalukauss töö- ja tehnoloogiaõpetuse poolele kaldus. Ema veel üritas mind suunata/veenda, et läheksin käsitööd ja kodundust õppima. Tema väitel olin talle öelnud: „Tiki ise, kui tahad!“ Ja nii minust saigi õpetaja. :)
Ilmselt on see õpetajaamet ikkagi veres: vana-vana-vanaisa oli külakoolmeister, ema, tädi, õde on õpetajad/haridustöötajad ning ka isa on olnud ühe kuukese oma elust õpetaja.

Õpetajatöö nooruslik, elav ja jõuline õhkkond inspireerib ka Marjat edasi pingutama ja õppima – teine magistrikraad tuleb personalijuhtimises.

Milline õpilane sa ise olid? Kas sulle praegu mõni Marja klassipingis vastu ka vaatab?
Esimeses kooliastmes olin täielik tublidus. Aga eks selles vanuses olegi väga oluline olla teistest parem, olla see särav täht ja õpetaja lemmik. Tegelikult kuni kolmanda klassini ma ei pidanudki väga õppima, kuna kõik tuli iseenesest. Erksamad mälestused on siiski juba kolmandast klassist, kus sain oma esimese kahe, korratabeli eest. Siis sain aru, et peab vaeva nägema ja reaalselt kodus õppima ka hakkama.
Teiseks mälestuseks põhikoolist on see, et neljandas klassis pandi mind nurka seisma, sest panin tundi andnud praktikandi parajalt proovile (kuidas, seda ma ei mäleta kahjuks). Loodan, et ta ikka jätkas õpetajana. :)
Gümnaasiumis tuli järgmine tugevam tagasilöök. Taas kord matemaatikas, kui sain 10. klassis esimese veerandi hindeks kahe. Mäletan, et see ajas ikka täiesti nutma. Matemaatika oli mul tugev kuni korrutustabelini, siis läks asi keeruliseks. :)
Õpilasena olin enamasti püüdlik, kuid vahel lõin ka käega, peaasi, et nina vee peal oleks. Minu jaoks on oluline ikka olnud, et järele ei peaks vastama, esimese korraga vaja kaelast ära saada, kuigi alati see õnnestunud ei ole.
Hetkel oma õpetatavates klassides ringi vaadates näen päris mitmetes õpilastes natukene ennast. See äratundmise rõõm on päris vahva. :)

Kas oled õpetajatöösse midagi või kedagi KGst kaasa võtnud – on sul siin eeskujusid? Mida KG sinu jaoks üldse tähendab?
Õpetajatöösse olen KGst ilmselt võtnud selle positiivsuse, mida KG õpetajatelt kogu aeg on kiiranud. Ning väga inimliku suhtumise õpilastesse.
KG tähendab mulle täpselt seda, mis on kooli visioon – vabadus, ilu, tõde. Lisaksin juurde ka hoolivuse ning kokkuhoidmise, sest neid olen alati KG juures täheldanud.

Sotsiaalmeediast võib näha, et õpetajaamet on üks äge töö, et naudid seda sajaprotsendiliselt. Miks see sulle meeldib? Kas on olnud hetki, kui mõtled, et see pole tegelikult sinu ala, et kusagil mujal oleks lihtsam? Mis selle vastu aitab?
Koolis ei ole ükski päev samasugune. Iga päev on midagi uut, midagi vahvat. Õpetajaamet on päris lõbus, õpetaja mitte ainult ei õpeta / jaga oma teadmisi, vaid õpib ka ise iga päev midagi uut.
Õpilaste emotsioonid on nii vahetud ja vahvad ja tööpäeva sära toovad. Vabadus (!) ise organiseerida oma tööd. Läheneda oma tööle loovalt. Nooruslik, elav ja jõuline õhkkond, mis inspireerib ka mind edasi pingutama ja õppima. Kõik on haridusest ja koolist huvitatud ja oma lapse toetamisest, see toob kaasa tugeva koostöö, mis on hästi toetav ja edasiviiv. Saan ise abistada ja olla tänulik abi eest teistele!
Mulle meeldib mõelda ja uskuda, et see amet muudab maailma! :)

Oled noore õpetajana saanud oma koolis juba mitmeid uhkeid tunnustusi: aasta klassijuhataja 2016 ning Kooli aasta tegu 2018 Tervisenõukogu liikmena. Kuidas selliste tunnustusteni oled jõudnud? Mida need sinu jaoks tähendavad? Millega sa inimesi enda kõrval motiveerid, sest teadupärast üksi ei saavuta midagi – võib öelda, et mõlemad tiitlid on tiimitöö tulemus.
Aasta klassijuhataja tiitel tähendab mulle väga palju. Ma näen, et minu õpilased, nende vanemad ja ka kolleegid usaldavad mind ning märkavad, mida teen, ning nad tunnustavad seda. Selline asi annab ainult energiat juurde.
Tervisenõukogu tegevus on kõik täielikult tiimitöö. Kedagi ei pea motiveerima, kuna kõik tahavad ise panustada nii kooliellu kui ka noortesse.
Oluline on kõige juures, mida ette võtad, jääda iseendaks!

Ava natuke Tervisenõukogu sisu! Miks see teema sulle tähtis on?
Tervisenõukogu peamine eesmärk on hoida silma peal kooli füüsilist ja vaimset tervist puudutaval keskkonnal. Samuti pakkuda võimalusi nii õpilastele kui ka õpetajatele saada osa terviseteemalistest ettevõtmistest ja loengutest.

Tervisenõukogu tegevus on mulle oluline, kuna kooli koridorides ringi käies on näha, et suurem osa õpilasi on telefonides. Tervisenõukoguga proovime natukenegi tuua nende argipäeva muid tegemisi, nt klasside pop-up võistlused, kus ühe nädala jooksul on ühel klassiastmel suurel vahetunnil erinevad ülesanded. Esmaspäeval paneb iga klass võistlusele ühe tüdruku ja ühe poisi, kes teevad ühe minuti jooksul kätekõverdusi: kes teeb kõige rohkem, on antud päeva võitja. Teisipäeviti on kükid jne.

Oled muusikakoolis akordionit õppinud. Miks selline valik? Millal viimati selle pilli kätte haarasid? Millised on su hobid praegu?
Mäletan, et avaldusele tuli märkida, mis pillid kodus olemas on. Meil olid tol ajal klaver (mida õppis minu õde), akordion ja plokkflööt. Kui aus olla, siis tegelikult tahtsin plokkflööti õppima minna. Aga sel aastal tahtsid väga paljud seda õppima asuda ja minule pakuti, et ehk valin klaveri või akordioni. Kuna õde juba klaverit mängis, siis sai akordioni kasuks otsustatud, et ikka kõiksugu muusikat majas kostuks.
Ma tegelesin väga pikalt hobi korras koorilauluga, kuid töö, ülikool ja eraelu hakkasid rohkem aega nõudma ja seetõttu jäi koorilaul ära. Hetkel lähebki kogu mu vaba aeg kodule ja ülikoolile (läksin uuesti õppima).

Kasutad sotsiaalmeedias nime Marja Maru Mõistlik. Kumma kohta see „maru“ rohkem käib: kas pigem nagu vahva Marja või hoopis tohutult Mõistlik või mõlemat?
Pigem ikka minu ja minu isiksuse kohta, olen selline energiline ja natukene pöörane nagu maru. :)

Millise uusaastalubaduse endale andsid?
Ma ei ole eriline uusaastalubaduste andja. Aga sel korral endale kaks asja ütlesin. Esiteks – hakkan varem magama minema, et hommikuti oleks kergem ärgata. Teiseks – õhtul peale kuut ning nädalavahetusel ma töö e-kirju enam ei loe. Eks näis, kas õnnestub ka!

Eve Tuisk,
eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Galerii