Sirjega enam-vähem sama kaua saarlaseleiba maitsnud kolleeg ja sõber Merike Kivilo meenutab:

Tulime tollasesse Kingissepa II Keskkooli Sirjega samal aastal (aasta oli siis 1982) ja kuna olime mõlemad mandrilt, siis olid Sirje ja ta kaasa Ivar saarel sisseelamiseks suureks toeks ja abiks, kuna neil oli Saaremaal juba varem sõpru ees. Olime Sirjega pisut sarnased, sest olime mõlemad pikad ja poisipeaga – nii juhtuski, et majandusjuhataja küsis, kuhu ma reha olin jätnud. Ei osanud midagi arvata, aga selgus, et hoopis Sirje oli õpilastega kaugust hüppamas käinud ja reha vajanud. Neid seiku oli teisigi.

Sirje on väga soe ja abivalmis inimene. Nende pere kirg on sport ja neil külas käies on ikka mingi võistlus ekraanil taustaks. Nüüd on mõlemad Metsküllid andnud sõrme golfile ning värske õhk ja liikumine hoiab neid nooruslikena ja heas vormis. Samuti võrratu maakodu, mis on nii kodune, aga ka maitsekas ja nende külalislahkus on piiritu.

Sirjel ja Ivaril on kaks toredat last, kelle kasvamist olen kõrvalt näinud ja kes on vanemate moodi samuti spordilembesed ja töökad. Neil on ka südamlikud suhted lapselastega ja noored on saarel sagedased külalised. (Selle artikli valmimise ajal juhtus nii, et üks silmaterake sündis juurde, nii et võib julgelt öelda „lastelastega“ A. J.)

Palju, palju õnne suure südame ja hea huumorimeelega armas inimene! Jätkugu sul sära silmadesse ja piiritut pauerit, mis sind nii noorusliku hoiab!

Sirje on algusest saadik olnud 8. klasside suusalaagriga toimetamas ja loomulikult olnud ametis kõiksugu spordiüritustel.

Kolleeg Tiina Käen meenutab tutvuse algust Sirjega ja ...

Olen Sirjega koos töötanud alates 1985. aastast, kui mind pärast Tartu Ülikooli lõpetamist Kingissepa 2. Keskkooli (KG) tööle võeti. Sirje võttis mind „oma tiiva alla“. Tänapäeval nimetatakse seda mentorluseks, siis aga oli normaalne teadjate-algajate suhe. Ta aitas mul sujuvalt sisse elada suure kooli tegemistesse, õpetajate isikupärasuste tundmisse ja tajumisse. Ühesõnaga sulandumisega kollektiivi.

... avab ilusasti ka Sirje inimliku olemuse:

Sirje on konkreetne ja otsekohene. Temaga on seetõttu lihtne suhelda, et ta julgeb alati oma arvamuse välja öelda, hoolimata sellest, et see ei pruugi kõigile meeldida. Aus väljaütlemine aga laseb probleeme koos arutada ja lahendada. Ta on kindlalt meeskonna-inimene, kellele on oluline ühine toimetamine. Seda on mõjutanud nooruses korvpalliga tegelemine, kus meeskonnaga arvestamine on hädavajalik. Sirje on kuulunud aastaid ka Eesti korvpallikoondisesse.

Sirje on olnud väga hea kolleeg, kes hoolib, toetab, julgustab ja arvestab. Osakonnajuhina hoidis ta silma peal ja kätt pulsil meie kõigi tegemistel ja ettevõtmistel. Koolis võttis ta alati osa kehalise kasvatuse õpetajate ühistest ettevõtmistest uute spordialade avastamisel. Surf, purjetamine, suusatamine, võimlemine, golf. Viimane hakkas aga nii meeldima, et sellest sai tema praegune lemmikala. Golf on praegu tema kirg ja pärast koolitöölt lahkumist kutsuti ta kohe golfiväljakule tööle.

Tundides oli ta õpilastega arvestav ja nõudlik. Klassijuhatajana suutis ta alati luua väga tugeva kontakti ja meeskonna lapsevanematega. Koos käiakse siiani.

Sirje ei vanane, kuigi vanuse number muutub sõltuvalt sünniaastast.

Sirjel on ka väga hea nina selle peale, mis Kuressaare Gümnaasiumile hea on. Nii suutis ta mingi nipiga meelitada meile tööle Ülle Räime ja temalgi on avada Sirje üks olulisimaid külgi. Ülle ütleb nii:

Sirje on silmapaistva empaatiavõimega naine. Vahel isegi ründava ja maskuliinselt mõjuva spordiala (korvpall) esindajana on temas palju inimlikkust ja pieteeditunnet. Ilmselt oli see ka abiks minu integreerumisel kooli, kui alustasin ta käe all spordiosakonnas. 

Heatahtlikkus kaaslaste, sealhulgas õpilaste suhtes õpetas mind otsima ja nägema kõiges ja kõigis võimalusi. Pole ju optimist mitte see, kes pidevalt naerab, vaid see, kes leiab lahendusi. Ja neid Sirje leiab. Otsustab, viib täide ja vastutab. 

Ja mis veel oluline – ta viitab veel tänagi läbipõlemise võimalikkusele, tundes ikka huvi, kas ma piisavalt enesele puhkust luban. 

Mul on, mille eest talle tänulik olla!

Metsküllide purjedes on tuult. Niipea kui Sirje oli otsuse teinud, et kooliga on tõesti nüüd asjad ühel pool, pakkisid Sirje ja Ivar kohvrid ja kadusid kuudeks – Austraaliasse.

Tänaseks on nad tagasi enda koduste toimetuste juures: kodu, suvekodu, lapsed ja nende lapsed, ning ma ei usu, et Saare Golfki neist võitluseta loobuks.

Kadripäeva eelõhtul soovime aga Sirjele kogu kooliperega palju-palju jõudu ja jaksu, ikka rõõmsat meelt. Kasuta enda jumalikku oskust tasakaalustada, kui raskuskese nihkub, ja neutraliseerida, kui asjad kipuvad käest „hapuks“ minema. Palju õnne 70. juubelil, armas Sirje!