Kadriks käiakse ikka kadripäeva eelõhtul ja kel veel santimise kunst selge pole, saab siit kaeda, kuidas kadrisandid Piiprellide rahvatantsurühmal külas käisid ning vanu rahvakombeid ja -mänge taaselustasid.

Tähelepanelikud vaatajad võivad siit leida ka mõned meie kooli töötajad!

Tule, Liisu, tõsta linki, kadriko-kadriko.
Tule, Anne, ava usta, kadriko-kadriko.

Nägu peidetud loori, kübara, rätiku või lihtsalt punaste põskede varju, kõnnivad valgesse rõivastunud kadrisandid üsna samal moel kui mardidki perest perre, paludes lauluga tuppa laskmist, esitades mõistatusi, kogudes ande (varem villa ja käsitööd, tänapäeval peamiselt komme-küpsiseid vm maiust) ning soovides lahkele majarahvale õnne järgmiseks aastaks.

Ole terve, pereisa, kadriko-kadriko,
pereisa, pereema, kadriko-kadriko.

Vanasti oli kadriemal alati ka titt kaasas, kes toas kindlasti pissis – viljakusmaagiaga seotud komme. Kui martide külaskäik viljaõnne tagas, siis kadrid soovisid karjaõnne.

Mida mina soovin peretütrel, kadriko-kadriko –
laudatäie lambaida, kadriko-kadriko ...

Marditavasid meenutanud 91-aastane Elmi Jõgi jutustas: „Kadrideks käimise kommet polnud. Mäletan, et kui olin juba plikaeast väljas, käisime kadripäeval tantsimas. Selleks tuli jalgsi minna seitse kilomeetrit. Mardid olid ikka musta maaga ja kadrid valge maaga.“ Tema vanem tütar mäletab oma lapsepõlvest: „Kadripäevaks tehti vanadest tüllkardinatest kleidid. Nende tegemine võttis aega mitu päeva. Kleidid olid küll paksemate riiete peal, aga suurt külmatunnet mäletan tänaseni.“

Möödunud sajandi keskpaigast on levinud kadrikarnevalide komme, neid peeti üliõpilasseltsides, töökohtadeski ning muidugi koolides, kus auhinnati parimaid kostüüme ja etteasteid.

Pühapäeva õhtul on kadrisid oodata ...

Tule, Liisu, tõsta linki, kadriko-kadriko.
Tule, Anne, ava usta, kadriko-kadriko.