üles
kolmapäev, 23. september 2020
Arhiiv Uudisvoog Kaastöö
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

23. september

24. september

25. september

26. september

27. september

28. september

29. september

30. september

Töötajate sünnipäevad

24. september

29. september

Intervjuu / PersonaaliaElu pärast KGd – Karel Lember
Intervjuu, avaldatud 31. oktoober 2019, vaadatud 1618 korda, autor Eve Tuisk, eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Karel Lember võttis 2016. aastal Karmeli OÜ nimel vastu saare staarstartija auhinna Autor/allikas: Maanus Masing / Saarte Hääl

21. lennu vilistlane Karel Lember on oma elu ja tegemistega tagasi kodusaarel, tõsi, väikese ringiga Uus-Meremaa kaudu. Nüüd aga naudib ta olukorda, kus suudab üht osa oma toidulauast otsast peale kontrollida, seda veel nii ägedate toiduainetega, nagu tatar, tuder ja kanep. Nimelt vastutab ta perefirma Karmeli olemasolu, värskuse, positiivse kuvandi ning uuenduslikkuse eest. Õnneks oskab ta aega võtta ka sportimiseks – kusagil on olemas purilaud, ratas, suusad ja metsajooksutossud.

Milline õpilane sa kooli ajal olid? Milline aine oli su jaoks lihtne, milline raske?
Mulle meeldib mõelda, et olin pigem edasipüüdlik, kohusetundlik, rahulik, erilise tähelepanuvajaduseta, kohati loomulikult laisk ka, nii palju kui lasti või endal närv lubas. Ainete osas on vist tänaselgi päeval nii, et palju sõltub õpetajast ja tema inimlikust/erialasest suhtumisest. Isegi kui huvi teema vastu on, suudab kehv õpetaja seda huvi tugevasti leevendada tunni vastumeelseks muutmiseni välja. Nii ei edenenud mul mingis ajavahemikus eriti matemaatika, ajalugu ega vene keel. Samas teiste keelte ja reaalainetega probleemi polnud, olin vist üks väheseid, kellele lausa meeldis bioloogia, see oli nii lihtne, loogiline. Mõni aine meeldis juba õpetaja pärast, tervitan siinkohal meie klassijuhatajat Maritit!

Kas ja kuidas on KG mõjutanud sinu praeguseid valikuid?
Kindlasti on! Kõik edasine, mis on minu elus tulnud, on ju vähemal või rohkemal määral KGst mõjutatud. Samas ei ole päris nii, et oli KG aeg ja nüüd on praegune hetk ning nende vahel oleks sirge joon, pigem ikka viib üks asi teiseni ning nähtamatuid kõveraid mõttekäike ning seoseid on palju.

Siht silme ees – Wellington! Foto: erakogu.

Mis on kolm kõige olulisemat asja, mis on sinu elus juhtunud pärast KG lõpetamist? Kui palju puutud oma tegemistes kokku teiste KG vilistlastega?
Üheks võiks olla julgus jätta ühel hetkel mugav töö ning elukorraldus ning suunduda pikaks ajaks teadmatusse – Eestist ära, Uus-Meremaale. Näiteks aastast enne minekut ja pärast naasmist ei meenu erilisi kõrghetki, kuid äraoldud ajast on palju väga ägedaid mälestusi ja emotsioone.

Teiseks võiks ehk olla võrdlemisi hiljuti, paar aastat tagasi, tehtud magistrikraad IT-juhtimises. Ma ei teinud seda vältimatu vajaduse tõttu, vaid teema huvitas ning eks siin oli ka osa enesetõestust. Võimalik, et mingi väikse täpi egole sealt sai ka juurde, kuid rohkem sai siiski laiemat silmaringi, kohati vaate sügavust ning muidugi häid sõpru – tuttavaid, kellega samade ainete ja koolitöödega kõrvuti rabeletud sai. Endalegi üllatuseks tuli välja, et olin oma kursusel üks nooremaid, mis näitas, et alati ei tasu kogu kooliteed järjest ette võtta, vaid anda endale aega, tahtmiste-ideede kujunemiseks.

Kolmandana ehk oleks tagasisuund Saaremaale. Eks ägedaid ja ilusaid kohti on maailmas palju, aga mul ei ole kannatust, et võõras kohas omaks saada, ning kaugemalt vaates on Saaremaa ju üsna samamoodi omanäoline ja huvitav koht nagu meie jaoks muu maailm, me lihtsalt võibolla ei märka seda, sest oleme siin sees.

Selle aja jooksul on KG-aegne klass ikka üksjagu laiali triivinud, kuid õnneks näeb vanu tuttavaid nägusid ikka siin-seal, pigem pean silmas endisi klassikaaslasi. Eriti tore on see, et keegi pole eriti muutunud, inimestena ollakse samad nagu kooliajal. Eks mõned sõprussidemed on ka tugevamalt säilinud.

Oled tagasi Saaremaal. Miks otsustab üks noor mees tulla tagasi kodusaarele, kui maailm on tegelikult valla?
Kusagil reisil olles jäi meelde üks hosteli seinalt leitud mõte, mis oli umbes selline – mine kuhu tahes, sina jääd ikka iseendaks. Või iseenda eest sa ei pääse, ole ükskõik kus. See võtab minu meelest vastuse üsna kenasti kokku. Tallinna-usku pole ma kunagi olnud, mujale riiki minekuks peab mingi tung, vajadus või kutse olema. Mina pole seda endas leidnud. Eks Saaremaa veidi nurga taga on, kuid mõõduka vaevaga saab ka siit igal ajal minna kuhu tahes, kas niisama vaatama või tööasju ajama, rääkimata üle võrgu tööst. Kuid kaugemad ja pikemad ärakäimised on sellegipoolest vajalikud, selleks et iseend kujundada, tajumaks maailma suuremalt kui ainult kodune koht. Nii et täitsa hea meelega olen tagasi, veidi teistsugusena kui minnes.

Kui toksida Google’isse nimi Karel Lember, tulevad esile märksõnad kanep, tatar ja tuder. Miks just selline tegevusvaldkond?
Tõepoolest, olen end sellise valdkonnaga sidunud. Minu meelest on see ju super, kui suudad osa oma toidulauast ise otsast peale kontrollida, pealegi nii ägedate toiduainetega. Noh, minu puhul oleme sellest sammust veidi edasi läinud – teeme nii, et jätkuks ka teistele, kes heast ja kasulikust toidust lugu peavad.

Selles valdkonnas on palju tulnud õppida, samuti on läinud vaja väga palju loovust, loogikat, otsustamisi, nii et ma ei näe kuidagi, et see minu isiklikule arengule oleks kahjulik olnud, kui nii mitmekülgselt end rakendada saan. See tatar-tuder-kanep, mis avalikkuseni jõuab, on vaid väike osa kõigest, mida sellega seonduvalt teha vaja. Olen seda meelt, et ükski (hea) kogemus, oskus või omandatud tarkus siin elus pole liigne.

Kui palju on su enda toidulaual tatart? Avalda meile üks põnev retsept, mida tatrast teha saab :)
Mis siin salata, seda ikka on, kuid õnneks on tegemist väga mitmekülgse toiduga, nii et kasutusvõimalusi on väga palju, enne kui ring täis saab ja tuleb otsast alata. Sportliku ja toitumisteadliku inimesena on mul tegelikult hea meel, et nii on läinud.

Retseptiks soovitaksin hea meelega tatrakisselli ja seda väga lihtsal põhjusel – vähe komponente, väga lihtne teha, enda maitse järgi seatav ja saab hea tervisliku joogi-magustoidu.

Millised on su järgmised eesmärgid-ettevõtmised?
Paremaks saada – iseendana, oma ettevõtmistes. Sealt edasi tuleb kõik muu. Kõlab lihtsalt, kuid kui seda endale lahti mõtestama hakata, siis on seal lõputult kihte, mille kallal tööd teha.

Jooksid oma elu esimese maratoni aastal 2016 Ultima Thulel ajaga 3.53.45. Mitu maratoni oled pärast seda jooksnud ja kas oled oma aega parandanud? Kui palju sul üldse oma tegemiste kõrval spordiga tegelemiseks aega jääb?
Sport on minu jaoks kogu aeg tähtsal kohal olnud ja mulle meeldib vaheldus. Mul ongi kusagil purilaud, ratas, suusad, metsajooksutossud. Nii juhtuski, et olles mõnda aega juhtumisi rahulikku jooksu teinud (jooks on üks paremaid treeninguid, mille käigus pea selgeks ning mõte käima saada), mõtlesin proovida, kas saan maratoniga hakkama. Ainus eesmärk, mille seadsin, oli lõpuaeg alla 4 tunni, mis pidavat esimese korra kohta päris tubli olema. Peale seda pole ma maratone rohkem ette võtnud. Spordiga tegelemiseks muidugi liiga palju vaba aega ei ole, kuid olen võtnud teadlikult selle suuna, et võtan selle aja. Enese eest hoolitsemine on ju väga oluline, kui pole tervist, on ka kõik muu oluliselt raskem.

Karel läbis oma esimese maratoni, Ultima Thule vähem kui nelja tunniga. Foto: Irina Mägi / Saarte Hääl.

Millised kolm asja võtaksid kaasa üksikule saarele?
Kas need just asjad on, mis seal päästaks ... Pigem eelistaks, et kui tõesti selline niru olukord tekib, siis oleks kaasas võimalikult palju kogemusi, väikseid ja suuri õpitud ja külgejäänud tarkusi ning sellist head riskijulgust.

Kui sa võiksid kohtuda ükskõik millise ajaloolise isikuga, siis kes see oleks ja miks?
Kui selline imeline ajaväänamisvõimalus tõesti avaneks, ma laseks kõigil ajalootegelastel rahus omi asju ajada, küll aga oleks mul vastupandamatu soov vaadata igapäevaelu siinsamas saare peal endale tuttavates kohtades, ütleme tuhat aastat tagasi. See on minu jaoks lihtsalt niivõrd põnev.

Eve Tuisk,
eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii