üles
Neljapäev, 28. märts 2024
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

28. märts

29. märts

30. märts

31. märts

1. aprill

3. aprill

4. aprill

Töötajate sünnipäevad

30. märts

31. märts

Arvamus, avaldatud 22. oktoober 2019, vaadatud 2354 korda, autor Tiina Kaup, raamatukogu juhataja
Meie keemilised südamed Autor/allikas: Raamatu kaaneillustratsioon

Krystal Sutherlandi debüütromaan "Meie keemilised südamed" on noorte üks lemmikraamatuid. Kas ka sinu?

Armastus on eepiline katastroof

Henry Page ei uskunud, et ta võiks kunagi armuda. Ta võib küll pidada end romantikuks, aga see aegluubis kulgev ei-saa-süüa-ei-saa-magada-armastus, mida ta on otsinud, pole end siiani ilmutanud – vähemalt veel mitte. Henry on niikuinii liiga hõivatud: ta on abiturient, kes üritab enam-vähem korralikku ülikooli sisse saada, ja temast on viimaks ometi saanud koolilehe toimetaja – selle unistuse täitumine on nõudnud kolme aasta pikkust ränka vaeva. Ülejäänud vaba aja veedab ta oma parimate sõprade Lola ja Murray seltsis, mängib nendega videomänge ning nõustab neid nende endi valgustkartvate armuafääride asjus.

Siis aga kohtab ta Grace Towni, salapärast uut õpilast, kes kannab lohvakaid poisteriideid, kõnnib kepiga, ei tundu end eriti tihti pesevat ja varjab südantlõhestavaid saladusi. Ta pole üldse selline, nagu Henry oma unistuste tüdrukult oodanud oleks, aga kui neid valitakse koos koolilehte toimetama, hakkavad sädemed lendama. Pärast nii pikka ootamist saab Henry lõpuks teada, kui katastroofiline võib olla esimese armastuse teekond ja et mõnikord on just kõrvalepõiked need, mis osutuvad pikas perspektiivis palju olulisemaks.

„Meie keemilised südamed“ on Krystal Sutherlandi suurepärane debüütromaan, mis sisaldab võrdses koguses huumorit ja südamevalu, toob meelde esimese armastuse mõrkjasmagusa õndsuse.

„See on õpetlik lugu, kus kirjeldatakse, mis juhtub, kui ilus ja ülemeelik tütarlaps kiusab oma roolis olevat poiss-sõpra. Grace Town tuleb uude kooli. Ta on silmapaistvalt veider: kannab pealaest jalatallani meesteriideid, tundub kasimatuna ja kõnnib kepiga. Kõigele sellele vaatamata jääb Henry Isaac Page´i silm ja süda sellesse imelikku tüdrukusse kinni. Tutvumine algab pisut omamoodi, nimelt õpetaja Hink paneb need kaks toimetama koolilehte. Grace keeldub, Henry on kogu südamest nõus ja vihastab tüdruku peale.

Omapärastest tüüpidest ja mõnusast sõnasõjast selles loos puudust pole. Henry kaks südamesõpra on parajalt värvikad kujud: Murray Finch, 17, austraallane, pikk, päevitunud, musklis, õlgadeni ulatuvate blondide lokkis juustega, tüdrukutele meeldimiseks kasutab võsabušmanite kõnepruuki, ning Lola Leung, 17, tumeda naha, tumedate silmade, tumedate juustega – isa poolt pooleldi hiinlane, ema poolt pooleldi haiitilane, lisaks sada protsenti lesbi. Sellesse kooslusse siseneb ka Grace Town. Henry ja Grace´i suhted on pingelised – Grace võib olla mõnel päeval rõõmus ja särav, järgmisel eemalviibiv ja tujutu. Temaga on seotud mingi sünge saladus. Kõigele vaatamata või just sellepärast on Henry tüdrukust üdini sisse võetud. Ta arvab, et on kätte jõudnud tema eluarmastus – esimest korda elatud aastate jooksul.

Et lugejale seda armastuse lugu lugedes igavus kallale ei tuleks, rulluvad meie ees lahti nii Murray kui Lola armulood. Lisaks valgustatakse meid Page’ide peresuhete asjus: loo edenedes koorub nendest esialgu nii päikselistest vahekordadest välja mõndagi. Ja loomulikult laotub kõige muu kohale koolilehe toimetamise lugu, sest südameasjade ajamise tuhinas ähvardab ajaleht ilmumata jääda.

"Miks on nii, mõtlesin ma, et me oleme nii kergelt valmis tegema haiget neile, kellest me kõige rohkem hoolime? Kaks päeva tagasi ma armastasin teda, kuid nüüd tahtsin tema hinge tükk tüki haaval välja kraapida. Miks see nii oli? Sest ta tegi mulle haiget? Sest ta ei armastanud mind vastu? Inimesi ei saa nende tunnete pärast hukka mõista. Grace oli teinud seda, mis tundus talle õige. Ma ei saanud rohkem soovida."

Lugege ja andke hinnanguid!“

Ädu Neemre

„See meenutas mulle ''Süü on tähtedel''. Aga see oli parem. Palju parem. See oli VÄGA naljakas. Ning kui see oli tõsine, siis see oli armsalt tõsine. Tegelased olid väga filosoofilised ning sarkasmi oli neis palju. See oli väga õnnelik lugu, mis kestis kahjuks liiga lühikest aega. Sadie ja Grace'i karakterid räägivad elust ja armastusest (elu osa) NII hästi. Soovitan seda raamatut.“

Kerttu Saagpakk

Tiina Kaup,
raamatukogu juhataja
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii