Enamuse oma tööajast veedab Liina meie koolis, ent teatud päevadel viibib ka tugikeskuses. Tugikeskus on üldse alles algusjärgus ja selle töökorraldus vajab kindlasti sissetöötamist. Koolimajas on Liina aga just see inimene, kelle juurde võiks oma murega kõigepealt tulla. Ja seda nii õpilased, õpetajad kui ka loomulikult lapsevanemad. „Probleemide korral tuleb alati ära kuulata kõik osapooled ja tegeleda tuleb nii õpilaste kui ka töötajatega ning olla ühenduses ka lapsevanematega,” on Liina resoluutne. „Laps ei ole probleemne – lapse käitumine on.” Just laste aitamisest saab Liina oma töös kõige rohkem innustust: „See on kõige olulisem. Aga vähem tähtis pole ka õpetajate toetamine. Õpetaja on ikkagi täiskasvanud inimene, laps on see, kes vajab rohkem abi. Laste pärast ma siin olen.”

Meie koolimaja ise on Liinale vägagi tuttav, ta on lõpetanud 13. lennu a-klassi. Selle märgilise lennu klassidest on varem ilmunud ka pikemad lood. Täielik kurioosum on aga see, et sellest klassist on Liina juba kolmas inimene, kes meie kooli tööle jõudnud. Ja kõik kolm sotsiaalvaldkonnas. „Ometi olime kooli ajal kõik nii erinevad!” ei jõua Liina ka ise ära imestada. Täiesti juhuslikult ta siiski siia ei sattunud, vaid tunnistab, et kõik algas telefonikõnest Piret Tennoga, kes teda tugikeskusesse tööle kutsus.

Seega pole imeks panna, et esimesed tööpäevad möödusid kooliaegu meenutades kohtumistel klassikaaslaste Pireti ja Dianaga ning õpetajatega: esimese klassijuhataja Merle Tustitiga, eesti keele ja kirjanduse õpetaja Maret Laursoniga ning ka direktor Toomas Takkisega, kes õpetas toona geograafiat.

Varem Valjala koolis ja Pihtla vallas sotsiaalvaldkonnas töötanud Liina on kõige kauem aga hoopis juuksurina töötanud. „Ka juuksuritöös on oluline oskus kliente ära kuulata ja nendega kaasa mõtelda, omamoodi psühholoog-juuksur,” naerab ta ise.

Oma kooliajast meenutab ta kohe klassijuhataja Hilja Metsmaad, kes oli hästi sümpaatne, jäi igas olukorras rahulikuks, olles samas hästi konkreetne. Kellegi ega millegi peale ei tõstnud ta häält, aga ometi said kontrolltööd ja muud plaanis olnud asjad alati tehtud.

„Füüsikatunni alguses alati terve klass sumises, teinekord lausa viis või seitse minutit juba, kuni keegi poistest ütles, kas te ei saa aru, õpetaja juba ootab teid! Hilja ainult muigas selle peale," meenutab Liina keskkooliaega.

Ja keskkoolis läks ta ka rahvatantsu „õnge”, nagu ta ise ütleb, seda loomulikult tänu õpetaja Helgi Allikule. Kõigepealt keskkooli segarühm, vahepeal jäid mõned aastad vahele, siis jällegi Helgi kutsel naisrühm Kadrid, sealt edasi segarühm Piiprellid. Valjalas töötatud aasta jooksul tantsis Liina Valjala naisrühmas. „Rahvatants on mul veres, ei suuda sellest enam loobuda,” ütleb ta ise.

Viimaseks hobiks on aga kujunenud tennis. Mõlemad lapsed käisid trennis ja treener ütles, et mis sa seal niisama vaatad, tule mängima! „Hakkas meeldima!” sõnab Liina. „Siiamaani käin aeg-ajalt mängimas.”

Kõige muu kõrvale mahub veel käsitööharrastus ja hoolitsemine oma suure aia eest. „Ilus on vaadata korras aeda, aga suvel on sellega ikka väga palju tööd,” leiab ta ise. Kevadel võeti Pihtlas asuvasse majapidamisse ka kanad. „Ju siis varsti tulevad lambad-lehmad ka,” naljatab ta ise. „Maal on mõnus elada!”

„Palju armastust ja lugupidamist ning teineteisemõistmist," soovib Liina õpetajatele ja õpilastele lõpetuseks. „Tihti tekivadki konfliktid suhtluse poole pealt, ei suudeta üksteist mõista. Rohkem mõistmist! Kannatlikkust väiksemate õpilastega suhtlemisel, kel endil see nii lihtsalt ei tule. Nagu täiskasvanutel on omad mured, nii on ka lastel. Vahel teeme otsuseid ja järeldusi liiga pealiskaudselt. Ei süüvi inimese tegelikesse probleemidesse. Keegi pole täiuslik!”