üles
laupäev, 21. september 2019
Arhiiv Uudisvoog Kaastöö
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Rubriigid

Valdkonnad

Toimub

Õpilaste sünnipäevad

21. september

23. september

24. september

25. september

26. september

27. september

28. september

Töötajate sünnipäevad

21. september

22. september

24. september

Intervjuu / PersonaaliaElu pärast KGd – Ann Tarkin
Intervjuu, avaldatud 2. aprill 2019, vaadatud 1377 korda
Ann Tarkin kevadises Brüsselis Autor/allikas: Svea Tarkin

Gümnaasiumis väitluspisikuga nakatunud Ann Tarkin läks pärast KGd ülikooli õigusteadust õppima, täiendas end Moskvas Vene õiguse ja inimõiguste vallas ning on nüüdseks juba advokaat, kuid leiab, et võiks veel midagi juurde õppida. Ta jumaldab Moskva linna, kuid elab praegu hoopiski Brüsselis. Oma gümnaasiumiajast meenuvad Annile Ariita Sepa matemaatikatunnid ja ahjukana riisi ning külma kastmega.

Olid 34. lennu c klassi õpilane ja Sinu klassijuhatajad olid Kaja Puck ja Eneli Vahar. Kas ja kuidas on KG mõjutanud Sinu praeguseid valikuid?
Üsna palju on mõjutanud. Keskkooli ajal hakkasin tegelema väitlemisega, mis suunas mind õigusteadust õppima. Samuti olen nüüdseks Eesti Väitlusseltsis tegev olnud juba mitu pikka aastat, mis omakorda on mulle andnud palju erinevaid kogemusi ja tutvusi. Ütleme nii, et üks asi on viinud teiseni.

Sinu ema oli Su emakeeleõpetaja. Kuidas see toimib? Kas läks segamini ka, millal ta on ema, millal õpetaja? 
Eks ma ise alguses mõtlesin ka, et ei tea, kuidas see täpselt toimima hakkab. Samas olin ma kooliajal ikkagi hea õpilane ja seega ma usun, et kumbki meist liigselt ei pabistanud. Marit naljatles kohe esimeses tunnis, et oma tütrele ta hakkab otse loomulikult ainult viitesid panema. Üldiselt oli olemine aga selline nagu igas teises tunnis. Ema ja õpetajat tunni ajal segamini ei ajanud. Ainus raskus oli muidugi kontrolltöö ajal teeselda, et olen “Tõe ja õiguse” neljanda osa põhjalikult läbi lugenud, kui ema teadis väga hästi, et kodus seda raamatut raamaturiiulist viimaste kuude jooksul välja võetud ei ole.

Kui panna omavahel väitlema Ann Tarkin ja Marit Tarkin, kumb võidaks?
Küsimus siinkohal, ma arvan, on pigem selles, kumb enne ära väsib ja alla annab.

Mis „juhtus“ pärast KG lõpetamist, kus õppisid-elasid? Millest selline valik nagu Moskva?
Kohe pärast keskkooli kolisin Tartusse, et õppida Tartu Ülikoolis õigusteadust. Mu esialgne plaan oli lõpetada seal nii bakalaureus kui magister ja nii see ka lõpuks läks. Magistriõpingute ajal tundsin, et tahan ka välismaal ära käia, kuna keskkooli ajal jätsin vahetusõpilaseks mineku mõtte sinnapaika. Minu jaoks oli nii keskkooli ajal kui ka hiljem ainult üks valik – Venemaa – ning eelistatult Moskva linn. Ma ei oska seletada, miks just selline valik, kuskile mujale ma lihtsalt otseselt ei tahtnud minna. Oli selline tõmme. Moskvas elades tundsin end iga sekund, nagu oleksin just koju jõudnud, seega õigustas see valik end igati. Õppisin Moskvas edasi õigusteadust, põhirõhuga just Vene õigusel ja inimõigustel ning läheksin sinna iga kell tagasi. Minu arust väga põnev ja mõnus koht püsivalt elamiseks. Kuna Tartu linn minus kunagi erilisi emotsioone ei tekitanud, siis kolisin Moskvast naastes kohe Tallinnasse, kus hakkasin tööle esialgu juristina ning hiljem advokaadina. Nüüdseks olen ka Tallinna hetkeks maha jätnud ja jõudnud Brüsselisse.

Oled elanud kahes suurlinnas, Moskvas ja Brüsselis, viimases, tõsi, veel väga vähe. Kumb on rohkem Sinu linn esimeste muljete põhjal ja miks? Mis teeb linnast Sinu linna?
100% Moskva. Ma ei oska selgitada, miks. Juba 9. klassi lõpus, kui käisin Moskvas keelelaagris, oli selline äratundmise hetk, kus sain aru, et see linn mulle meeldib. Seitse aastat hiljem läksin sinna päriselt elama ja tunne oli täpselt selline, nagu oleks üle pika aja koju jõudnud – et just siin ma pean olema ja siin on hea. See tunne ei läinud ära ka siis, kui -20kraadises külmas pidin ennast tipptunnil metroosse suruma, et 30 minutit koju sõita. Kui kõik otsad oleks elus nii kokku jooksnud, siis ma hea meelega olekski jäänud Moskvasse elama. Kogu Moskva suurus, kultuur, võimas metroo, vene keel, suvine Gorky park ja talvine Punane väljak tegid sellest täpselt minu linna. Läks aga hoopis nii, et nii töö- kui ka eraelu sidusid mind hoopis teiste kohtadega ja ka Brüssel on siiani olnud väga mõnus. 

Mis on kolm kõige olulisemat-põnevamat asja, mis on Sinu elus juhtunud pärast KG lõpetamist? Kui palju puutud oma tegemistes kokku teiste KG vilistlastega?
Mitmed KG vilistlased ja eelkõige vanad klassikaaslased on siiamaani mu lähedasimad sõbrad, kellega suhtleme väga tihedalt. Pärast keskkooli lõpetamist paratamatult see suhtlusringkond jäi veidi väiksemaks, aga kõik need, kes olid mu parimad sõbrad keskkoolis, on seda suures plaanis siiani.

Kui kirja panna kolm kõige olulisemat-põnevamat asja, mis minuga pärast keskkooli juhtunud on, siis kindlasti Moskvas elamine ja õppimine, advokatuurieksami sooritamine ja ametlikult advokaadiks saamine ning – kuigi see on alles algusjärgus –, siis ilmselt ka Euroopa Komisjoni heaks töötamine.

Millega praegu tegeled? Mis Sa arvad, kas tuled kunagi Saaremaale tagasi? Mida üldse Saaremaa Sinu jaoks tähendab?
Praegu elan ja töötan Brüsselis. Läbisin tiheda konkursisõela ning olen Euroopa Komisjoni õigustalitluses praktikal, mis on väga põnev väljakutse.

Saaremaale püsivalt tagasituleku osas on raske midagi ennustada. Vähemalt lähitulevikus tundub, et tagasituleku plaane ei ole, nii töö- kui ka eraelu on seotud hoopis erinevate ja kaugemate kohtadega. Saaremaa on aga siiamaani väga mõnus ja kodune ning tagasi tulla ja külastada on alati tore.

Mis on esimene mõte, kui kuuled oma vana kooli nime – Kuressaare Gümnaasium?
Ei ole sellist konkreetset esimest mõtet, küll aga tuleb meelde mitu erinevat asja korraga. Meie väga ühtehoidev klass, teatriõhtud, võimlemisvõistlused, Ariita Sepa matemaatikatunnid, klassikaaslaste visatud naljad, mis on kõik ühte vihikusse talletatud, algklasside lapsed, kes sulle vahetunni ajal peaga kõhtu jooksevad, sööklajärjekorrad ja ahjukana riisi ja külma kastmega!

Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum KG ajast meenutuseks õpetajatele ja teada saamiseks praegustele õpilastele
Ma arvan, et üldjuhul olin ma üsna tubli ja eeskujulik õpilane. Küll aga oli olukordi, kus proovisin lihtsalt võimalikult vähese pingutusega hakkama saada. Kümnendasse klassi tulin mina Kuressaare Vanalinna koolist, aga enamik minu uuest klassist oli esimesest klassist saati KGs õppinud ning seetõttu ka ujumistunnis osalenud. Kuigi ma suutsin vee peal püsida üsna edukalt, siis igasugune krooli ja konna ujumine oli siis ja on siiamaani minu jaoks müsteerium. Nii mitmelgi korral proovisin õpetajaga kaubelda, kas võin 50 meetri krooli hindele ujumise asemel ujuda 25 meetrit koera ja hinde kätte saada ning vähemalt ühel korral saime ka kaubale. Ka suusatunnis sai kahekilomeetriselt ringilt põigatud õpetaja teadmata kilomeetrisele ringile, selleks et siis tükk aega metsanurga taga aega surnuks lüüa, et lõplik kahe kilomeetri aeg liiga kahtlaseks ei kujuneks.

Mida Sa elus (veel) teha tahaks, kui raha või aeg ei oleks takistuseks?
Neid asju on nii palju! Kõigepealt kindlasti palju reisida ja keeli õppida, omada toredat kodu ja ehk midagi ka juurde õppida.

Üks soov seoses oma vana kooli, Kuressaare Gümnaasiumiga
Loodan, et KG on siiani sama tore, kui ta oli siis, kui mina seal õppisin!

Eve Tuisk,
eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii